Miks ma usun, et igaühel on lootust ehk minu teekond traumade mõistmisel

Kõige tundlikum on alati rääkida ja kirjutada iseendast. See muudab loo avaldaja väga haavatavaks. Ma olen alati imetlenud neid, kes tulevad avalikkuse ette oma sügavalt ausate lugudega.

Küsimus sellest, kas jagada oma isiklikku lugu, on mul pikalt peas mõlkunud. Üks peamisi põhjuseid, miks sellega välja tulen, on julgustus teistele. Kellegi olukorrad pole samasugused ja ühegi inimese kirjeldus ei anna edasi seda, mida ta päriselt läbi on elanud, aga teadmine, et kellelgi on ka ligilähedaselt sarnaseid kogemusi, vähendab üksindust. Just üksik olemise ja ülejäänud maailmast eraldatud olemise tunne on ühed hirmsamad trauma tagajärjed.

Minu teekond oma isiklike traumadega töötamisel algas 2018. aasta alguses ja kulges üsna paralleelselt hingehoidjaks õppimisega. Kuna hingehoid ei olnud minu teadlik erialavalik, vaid ma sattusin sinna seoses Tartu Teoloogia Akadeemia ning Usuteaduste Instituudi ühinemisega minu lapsehoolduspuhkuse ajal (mida oli kokku 10 aastat!), siis polnud mul tegelikult aimugi, mis mind ees ootab.

2017. aasta lõpus sain teist korda elus depressiooni diagnoosi (eelmine kord oli olnud ligi 13 aastat varem). Olin nelja lapse ema (kõige noorem polnud veel isegi kahene), kes pidas pereblogi ning oli “kujundanud” oma elust sisuliselt muinasjutu kuvandi… Nimelt oli mul haruldane anne lõigata vajadusel välja negatiivne ning fokusseeruda üksnes positiivsele. Nii püüdsin ma viimase hetkeni üleval hoida illusiooni muinajutust, kuigi tegelikult elasin juba otsapidi põrgus…

Kõige keerulisem oli hakata leppima uue narratiiviga. Lubada ühtäkki endale ka neid emotsioone ja teadmisi, mida ma varem ei lubanud. Öelda, et ma pole lihtsalt hulluks minemas, vaid ma olen traumeeritud ja minus toimuv on normaalne reaktsioon ebanormaalsetele sündmustele. Seega: kui ma 2017. aasta lõpus väitsin raudkindlalt oma psühhiaatrile, et minu elus puudub absoluutselt kogemus vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivallaga (ta vist siiski päriselt mind ei uskunud – küsis mitu korda üle ja rõhutas, et see info ei jõua kusagile, aga mina teadsin, mida “pean” vastama, et olla iseendaga kooskõlas), siis 2018. aasta läks selle peale, et hakata mõistma, et minu elus on olnud kõik need vägivalla liigid ja ma kannatan tõsiselt nende mõjude all.

Järgnevate aastate vältel tegelesin paralleelselt nii oma lapsepõlve kui käesoleva elu vaatlemisega. Mul oli mitmeid fantastilisi professionaalseid toetajaid ja paar üksikut (uut!) sõpra, kellega ma eneses toimuvat analüüsisin. Olen siirat tänulik kõigile neile, kes aitasid mind ajal, kui olin väga katki ning segaduses! Samuti jätkasin toetumist usule, sest see on läbi aegade olnud minu elu üks kandvaid talasid. Seevastu lõikasin end maksimaalselt välja endistest sõpradest ja päritoluperest ning hoidsin emotsionaalset distantsi kiriklikul lävimisel, sest minus oli tohutult palju segadust ja häbi. Ma ei tahtnud, et mind nii “nõrgas” seisus nähakse, ma kartsin, et mind ei usuta, hakatakse süüdistama ja veel palju muudki. Olulist rolli hakkas sealjuures mängima minu eelnev blogi: kuidas ma astun välja kõigile kuvatud “muinasjutust”?

Avastasin, et minu sees oli palju rohkem kui kunagi oleksin osanud arvata. Käisin läbi oma lapsepõlvest pärinevaid ning teismeeaga seotud traumasid. Väga raske oli avastada mälupilte olukordadest, mida ma isegi ei teadnud eneses olevat. Meeletult kurb oli saada kontakti oma lapseea hirmude ja sügava valuga. Näha seda, mis oli vägivaldne nii lapsepõlvekodus kui koolis ja kuidas see minu edasist eluteed mõjutas. Mõista tohutut üksindust ja masendust, mis oli mind juba lapsest saati saatnud. Ärgata öösiti hirmsate unenägudega või väherda terve öö voodis, sest aina uued ja uued rasked mõtted, mälupildid ning lootusetus mähkisid mind enda võrku.

Kõige keerulisem oli siiski tegeleda niiöelda tänase päevaga. Võimekus näha oma abielu ebaturvalise kohana, oli enesega töötamise aastate vältel üsna ambivalentne. Hirm kaotada kõik, mis on mulle oluline, oli väga suur. Teadmatus, mis saab minust, mu lastest ning ühiselt loodud perest ja kodust edasi, saatis iga mu päeva.

Minu abielus esinesid kõik lähisuhtevägivalla liigid ja mul on veel palju tööd, et neist mõnede tagajärgedega leppida (palun siiski oma peas mitte eeldada, mis täpsemalt ja kuidas esines). Lõpu poole ilmus ka teine naine ja veel mõned, aga see oli juba mulle teadlikult. Siiski: see kõik algas hoopis teisiti ja viimane, kus ma veel püüdsin endale kõhklusi lubamata kinnitada, et kõik on korras, oli meie kümnes pulma-aastapäev. Lahutasime kolm ja pool aastat hiljem. Sellel oli loogiline põhjus – meie abielus oli tõesti olnud ka väga palju head ja imeline ühine teekond. Ma ei usu sellesse, et iga vägivaldne mees kavandab tingimata algusest peale oma kontrolli ja valu teisele poolele. Palju oleneb konkreetse inimese iseloomust, tema taustast ning ümbritsevast keskkonnast. Hästi tähtis on sealjuures inimese varasem taust: nimelt “mängisid” meile põlvkondadeülesed teisenenud traumad* kätte ideaalsed kaardid vägivaldseks suhteks. Hoolimata sellest, et kõik algas parimate soovide ja tegudega, võin ma täna analüüsides näidata, kus meie suhe muutus ning millised sündmused sellega kaasas käisid. Vastutus nende olukordade eest ei olnud mu abikaasal. Küll aga vastutas tema selle eest, millised teod tema elus toimuvale järgnesid ning selle eest, et ta laskis neil mõtetel ja tegudel kasvama hakata.

Kindlasti tekib küsimus, mida arvab sellisest paljastusest minu eksabikaasa ja laste isa? Võib öelda, et meile mõlemale on äärmiselt oluline ausus. Nii ei ole ka tema varjanud meie lahutuse põhjust ja räägib ise erinevatel kokkusaamistel, kuidas lahutuseni viis meid asjaolu, et temast oli saanud vägivaldne mees. Ka tema on tänaseks enesega tööd teinud ning ei taha korrata varasemaid vigu. Me mõlemad soovime, et inimesed oleksid teadlikumad ning kogeksid vähem valu kui meie seda kogesime. Minust oleks egoistlik ja reaalsust eitav väita, et kannatasin üksnes mina.

Kes oli süüdi? Professionaalsel maastikul ei räägi me süüst, vaid vastutusest. Vägivallatseja vastutab alati oma tegude eest ja neile pole õigustust. Teisalt vastutab ka teine pool selle eest, et suhe on saanud jätkuda ning negatiivsed mustrid korduda. Tüüpiliselt jäävad vägivaldsesse suhtesse naised, kellel on komplekstraumaga seotud probleemid välja arenenud juba lapseeas. Nagu võttis minu olukorra omal ajal lühidalt kokku hingehoidja ja pereterapeut Naatan Haamer, siis tegu oli situatsiooniga, kus me ei osanud toimuvale lõppu teha eelnevas elus välja kujunenud mustrite tõttu.

Mida see tähendas lastele? Lapsed on peamine põhjus, miks oma loost avalikult rääkimine on äärmiselt keeruline. Kuigi nad teavad laias laastus meie elus toimunut ja nad elasid mitu kuud koos minuga naiste turvakodus, ei taha ma, et nende nägemust isast või minust hakkaks kujundama ümbritsevate inimeste arvamus või et nad saaksid ühiskonnalt “pihta” meie loo tõttu. Isana on mu eksabikaasa olnud kindlasti tublisti üle keskmise hea (kes meist oleks täiesti ideaalne?) ning parim oma lastele ja ma ei taha neis tekitada lojaalsuse dilemmat. Kindlasti näeksin seda olukorda teisiti, kui mu eksabikaasa oleks olnud vägivaldne ka laste suhtes, aga meie pere kontekstis on mulle oluline laste hea suhe oma isaga. (Tean, et on vägivaldsete suhetega tegelejaid, kes omavad teistsuguseid käsitlusi, kuid minu jaoks pole oluline, millised on teooriad, vaid see, et konkreetne käsitlus aitaks konkreetset inimest ja perekonda ning meie puhul polnud tarvidust eraldada vanemlikku rolli)

Laste jaoks on viimased aastad olnud äärmiselt rasked. Ajal, mil ma tegelesin sõna otseses mõttes ellujäämisega, ei olnud mul tihti nende jaoks piisavalt energiat… Eriti raske oli see olukorras, kus õpetajad väljendasid rahulolematust näiteks laste hooletuse osas (mõni asi oli puudu või kadunud või midagi õppimata), kuid neil oli kodus sõna otseses mõttes mittetoimiv ema, kes ei suutnud sellistele asjadele kaasa mõelda. Ka täna võivad sellised asjad aeg-ajalt minus abitust tekitada, kuid teisalt on see kasvatanud laste iseseisvust ja isiklikku vastutustunnet. Mõnikord püüdsin oma laste eest seista, kuid sellised sammud lõppesid (mulle tavapäraselt üldse mitte omaste) emotsionaalsete pahvatustega kooli suhtes ning süvendasid tunnet, et ümbritseva maailma jaoks olen mina paha, kes reageerib üle. Tundsin eneses, et minu mõtted omasid kaalu vaid siis, kui need langesid kokku mõne üldisema eesmärgiga, kuid muul ajal olin maailma silmis piiripealne naine, kes lihtsalt ei tule oma emakohustustega toime… Kõik, mida ma lastele sellistel hetkedel suutsin öelda, oli see, et mina armastan neid igasuguse tagasisidega ja õpetajad näevad ainult seda osa, mida nad on koolitatud nägema. Kuna olen seda ise viimastel aastatel tohutult pidanud õppima, siis olen ka lastele üritanud selgitada, et teiste inimeste arvamus ei defineeri neid (ei lähedaste, sõprade, õpetajate ega ülejäänud ühiskonna arvamus pole see, kes me tegelikult eneses oleme!).

Olen äärmiselt tänulik kõigile, kes sel perioodil minu lapsi toetasid või aitasid läbi minu meie laste eest hoolitseda. Kui olin kõige sügavamas kriisis, siis suurim abi, mida kogesin, oli see, et keegi tuli mu koju, pani mulle teki peale, valmistas lastele söögi ning pesi nõud… Väga tänulik olen ka kõigi nende eest, kes on praegu minu lastele toeks, julgustuseks ja eeskujuks.

Minu vaimne tervis. Viimaste aastate jooksul olen kaks korda olnud psühhiaatriahaiglas (viimati detsembris 2020). Mulle on jäänud depressiooni diagnoos ning lisandunud mittespetsiifilise dissotsiatiivse häire diagnoos. Just viimane on aidanud mul mõista seda, mis on minuga läbi kogu mu elu toimunud. Aidanud märgata, et dissotsieerumine oli minuga kaasas juba varases lapsepõlves. Nii näiteks elasin ma suure osa põhikoolis käimise ajast isiklikus fantaasiamaailmas (mind narriti korduvalt ka seetõttu, et olin eemalolevalt tühja pilguga, nö “omas mullis”) ning noore teismelisena esinesid mul kokkukukkumised, mis ei hõlmanud 100%-list teavusekadu ja lõppesid alati tugeva vappekülmaga. Samuti on mul olnud mitmeid dissotsiatiivse amneesiaga seotud probleeme.

Dissotsatiivsed häired on üks võimalik traumaatilistele sündmustele järgnev psüühiline seisund. Erinevalt posttraumaatilisest stressihäirest või teistest traumadega seonduvatest diagnoosidest, pole selle puhul primaarne sümptom ärevus. Dissotsiatsioon tähendab käesolevast hetkest eraldumist või lahtiühendumist. Dissotsiatiivsete häirete puhul võib esineda näiteks depersonalisatsiooni (inimene tunneb, et ta on väljaspool iseennast), derealisatsiooni (kõik ümbritsev on ebareaalne), dissotsiatiivset amneesiat (mittefüüsilistel põhjustel esinevad “mäluagud”), dissotsiatiivset fuugat ning isiksuse mitmesust (ühe inimese sees elab mitu üksteisega mitteseotud inimest või tajub inimene enese jagunemist väga erinevateks üksteisega mitte-integreeruvateks osadeks) jms. Kõiki eelnevalt nimetatud seisundeid olen mingis ulatuses isiklikult kogenud. Dissotsiatsioon on üldiselt “oskus” ehk toimetulekumehhanism, mis areneb välja varases lapseeas. Vähesel määral on dissotsiatsioon omane kõigile inimestele ning igaühel esineb unelemise ja “omas mullis” olemise episoode, kuid abi vajava häirena avaldub see siis, kui traumadega seonduvad dissotsiatsioonid on saanud valdavaks viisiks, kuidas tulla toime igapäevaelus.

Vajasin oma teekonnal väga inimesi, kes olid valmis uuesti ja uuesti kuulama minu lugu (pärast seda, kui õppisin oma lugu jaatama), minu kahtlusi, minu küsimusi… Rääkimise ja ausa enesevaatluse tähendus jõudis mulle alles siis kohale. Ja kõike, mida ma rääkida ei suutnud, kirjutasin ma välja… Nii sai üks mu peamistest toetajatest minult kahe aasta vältel keskmiselt 1,7 kirja päevas (suur osa neist said koostatud öösiti), mille mahud võisid ulatuda koguni kahekümne leheküljeni. Mind tabas täielik hüpergraafia**. Kirjutamine aitas vähendada amnestilisi tõkkeid ja luua sisemaailma uut korrapära.

Minu areng ja töö abistajana. 2020. aasta suvel omandasin EELK Usuteaduste Instituudis rakenduskõrghariduse hingehoiu erialal. Oma lõputöö kirjutasin teemal “Ülekanne pastoraalses nõustamises”, milles puudutasin põgusalt ka traumaatilise ülekande eripärasid. Käesoleval perioodil jätkan enese täiendamist magistriõppes.

2020. aasta suvest 2021. aasta suveni töötasin hingehoidjana ühes suuremas Lõuna-Eesti hooldekodus. See oli aeg, mis avardas minu maailmapilti sügavalt ja aitas mõista seda, kust me tuleme. Üks asi on teada oma perekondlikku tausta, kuid hoopis sügavam on tajuda meie eelkäijaite lugusid laiemalt. Need lood on ka meie rahva lood. Need traumad – veel viimastest otseste sõja-aja taustadega inimeste lugudest – on ka meie rahva traumad. Ja neile traumadele lisandus meie eakate ellu valu ning segadus, mille Covid-19 hoolekandeasutustesse kaasa tõi.

2020. aasta suvest tänase päevani olen töötanud hingehoiutelefonil, kus on kõnesid väga erinevatelt inimestelt ja väga erinevate muredega. Kriisid, suitsiid, sõltuvused, ärevus, lein ja suhteprobleemid on vaid osa neist põhjustest, miks helistatakse anonüümsena hingehoiuliinile. Kõige sügavama põhjusena näen mina aga üksindust ja üksildust. (NB! Hingehoiutelefonil ei tööta ma nimeliselt ning meile helistades ei saa küsida konkreetset hingehoidjat!)

2020. aasta suve lõpus asusin õppima rahvusvahelisel koolitusel traumast taastumise coachiks*** Kui juba hingehoiuõpingud olid viinud mind sügava enesesse kaevumiseni, siis trauma coaching suunas mind minema oma traumeerituse tuumadeni ning tooma sinna rohkem aktsepteeringut ja asetama fookuse edasiminekule. Selle väljaõppe suurim pluss oli äärmiselt praktiline õpe koos supervisioonide ning reaalsete harjutusgruppidega.

2020. aasta sügisest olen läbinud ka mitmeid CPD ja CE punkte andvaid traumaga seonduvaid koolitusi ja konverentse ning töötanud läbi raamatuid ja lugematul hulgal artikleid, mis aitaksid paremini mõista traumade mõju nii mulle endale kui teistele. Pean äärmiselt targaks ütlust: “Trauma ellujääjad vajavad tihti nii palju informatsiooni käesoleva situatsiooni kohta kui võimalik. See võib teistele tunduda liigintensiivne, kuid me oleme elanud liiga palju ebakindlates oludes, mis olid meie kontrolli alt väljas, et faktide omamine selles, mida saame kontrollida, annab meile turvatunde.” (Tundmatu autor)

Pean trauma-informeeritud väljaõpet väga oluliseks lisaks oma hingehoiutööle. Minu igatsus on see, et Eesti kontekstis võiks kujuneda oluliselt suurem trauma-informeeritus nii hariduses, meditsiinis kui korrakaitses. Need on kohad, kus traumeeritud inimesi kahjuks tihti uuesti traumeeritakse (retraumatisatsiooni oht). Mujal maailmas teostatud uuringud on välja toonud, et näiteks meditsiinis hoiaks truma-informeeritud lähenemine kokku suurel hulgal materiaalseid kulusid.

Lisaks õppimisele ja töötamisele olen saanud mõned võimalused kõneleda traumast inimestele, kes töötavad potentsiaalselt traumeeritud klientidega:

  • november 2021 – “Trauma-informeeritud hoolitsus” higehoidjatele, kes töötavad hingehoiutelefonil või kes töötasid eakate kodukülastuse projekti raames (6h)
  • detsember 2021 – “Traumeeritud inimese maailm ja toetamise võimalused” koos hingehoidja ja pereterapeut Naatan Haameriga. EELK UI poolt korraldatud avatud koolitus kõigile abistavate elukutsete esindjatele (6h)
  • lisaks olen saanud rääkida koos Naatan Haameriga traumeeritud lastest Lastekaitsjate Suvekooli raames ning trauma-informeeritud lähenemisest hingehoiu põhiväljaõppes.

Hingehoidjana võtan vastu ka Hingehoiukeskuses, mille ruumid asuvad Tartu kesklinnas (vaata lähemalt).

Mis edasi? Kas ma olen terve? Minu elus on väljakutseid nii isiklikul tasandil kui tööalaselt. Enamasti ma pigem tervitan neid väljakutseid, kuigi vahel tajun ka kurnatust ja väsimust. Minu prioriteetideks on kindlasti laste heaolu ja isiklik erialane edasiliikumine sellisel määral, et saaksin toetada neid, kes vajavad seda, et keegi tuleks nende kõrvale ajal, mil nad vajavad eriliselt toetust ja julgustust.

Olen rahul sellega, kuhu olen jõudnud, kuid jätkan oma isiklikke teraapiaid ja enesearengut. Esiteks ei usu ma abistamisvõimekusse, kui abistava elukutse esindaja pole töötanud ega lasknud töötada iseendaga. Teiseks pole traumadega töötamine päevade, kuude või isegi aastate küsimus… Ehkki toetatud abiga tekib meis oskus näha iseennast, oma reaktsioone ning toimetulekumehhanisme koos võimekusega neid rohkem hallata, eeldab see siiski igapäevast tahet ja teadlikku tööd ning enesearmastust ja -aktsepteeringut ka olukordades, kus me ei vasta iseenese ja ümbritseva maailma standarditele.

Tean, et sedavõrd isiklikel paljastustel võivad olla negatiivsed tagajärjed. Paljastustega käivad alati kaasas ohud. Nii võib kaotada enda ümbert inimesi või saada külge hinnanguid, mis ei vasta tegelikkusele. Ometigi ei taha ma olla lihtsalt üks “isikliku näota” abistaja tänase päeva teooriaid täis maastikul. Minu lugu – millest rääkimine või mitterääkimine ei võta kõigest juhtunust ära grammigi – on olnud minu nõrkus, kuid võib olla ka tugevuseks, kui see aitab kellelgi mõista, et alati on lootust. Ka mina olen olnud punktis, kus ma ei tajunud mingit lootust, sest kõik oli must ja sünge. Ma jäin ellu. Ning ma olen viimaste aastate jooksul tundma õppinud veel mitmeid teisi hämmastavalt vapraid ellujääjaid. Mina usun, et meil kõigil on lootust!


* Põlvkondadeülene trauma on psühholoogiline mõju, mida inimrühma kogetud kollektiivne trauma avaldab selle rühma järgmistele põlvkondadele. Need mõjud avalduvad käitumistes, ukumustes, psüühika- ja isiksusehäiretes ning DNA muutustes epigeneetilisel tasandil. Kuigi algne trauma võib olla näiteks sõjatrauma, võib järgmine põlvkond kannatada sõltuvushäirete, suitsidaalsuse, vaimse tervise probleemide ning kõrgenenud perevägivalla all.

** Hüpergraafia (rahvapäraselt ka nö. grafomaania) on intensiivne ja raskesti kontrollitav soov kirjutada (harvemal juhul ka joonistada või kombinatsioon neist kahest). Hüpergraafia põhjused võivad olla nii füsioloogilised kui ka nt keemilised või võib see kaasneda erinevate vaimse või füüsilise tervise häiretega. See, milline on sundkäitumuslikust kirjutamisest tekkiv tekst, sõltub sellest, millise kirjutamise taseme on autor enne hüpergraafia avaldumist saavutanud (kirjutised võivad olla täiesti seosetust jutust äärmiselt loominguliste ja arukate tekstideni). Meeleoluhäiretega seotud hüpergraafia võib olla levinum kui senised uuringud on näinud ning selle all võivad kannatada nii mõnedki kaasaegsed blogijad. Muuhulgas on kannatanud hüpergraafia all tõenäoliselt järgnevad isikud: Vincent van Gogh, Fyodor Dostojevski, Robert Burns, Stephen King, Edgar Allan Poe (kes kutsus seda “kesköö haiguseks”). “Alice imedemaal” autor Lewis Carrolli kohta on samuti seda konditsiooni pakutud – ta kirjutas elu jooksul üle 98 000 eri formaadis kirja, millest osa oli kirjutatud tagurpidi ja mustrites.

*** Traumast taastumise coaching on rahvusvaheline vaimse tervise teenust pakkuv lähenemine, mis kasutab coachingu elemente ja mis on suunatud traumeeritud inimestele (oma olemuselt on selles üksjagu trauma-alase kogemusnõustamise elemente). Rahvusvahelise Traumast Taastumise Coachingu Assotsiatsiooni (IAOTRC) asutajad ning õppeprogrammi väljatöötajad on Bobbi ja Sarah Parish ning tegu on jõudsalt kasvava ja areneva organisatsiooniga.

PS! Palun kõigi lugejate austust minu laste privaatsusele ning maksimaalselt hinnangutevaba suhtumust minu eksabikaasa suhtes, kelle vastulausetele käesolevas tekstis ruumi pole. Selle kirjutise eesmärk pole kedagi süüdistada või panna pooli valima.

2 kommentaari “Miks ma usun, et igaühel on lootust ehk minu teekond traumade mõistmisel

  1. Tubli oled! Ühtegi vastulauset ei tule. Inimesed teevad vigu… mina enda omi tunnistan ja püüan neist õppida nii palju kui võimalik. Imetlen Su vaprust ja olen Su üle uhke. Ole hoitud, kallis Kaili!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: