Abistaja töö ja vastutus – minu nägemus Ants Rootslase ja alternatiivsete teraapiavormide osas

Ütlen kohe alguses ära, et ma pole Ants Rootslase teenuseid kasutanud, tema raamatut lugenud ega osalenud ühelgi koolitusel/webinaril, kus ta kõneleb. Olen põgusalt näinud artikleid, mis esindavad tema mõtteid. Positiivseid mõtteid ja tundeid need minus ei tekitanud. Eesti maastik alles harjub koolitatud hingehoidjatega ning paljude jaoks oleme meiegi alternatiivsed abistajad, kuid siiski läbivad professionaalsed hingehoidjad kõrgharidusõppe, neil on selged eetikanõuded ning vastav kutsestandard. Mõningad Rootslase mõtted polnud mulle isiklikult sobivad, kuna nende väärtus tundus mulle kahtlane. Ei tekitanud need usaldust ka minus kui traumeeritud isikus, kelles on ülitundlikkus vägivaldsel meetodil inimeste eludesse sekkumise osas.

Teisalt ütlen, et puhtinimlikult on mul muidugi Ants Rootslasest kahju. Meedia on halastamatu. Selge on see, et midagi on ta siit-sealt omandanud ja õppinud ning ilmselt samuti selle jaoks üksjagu investeerinud. Kokku on omandatust siiski tulnud paras segapundar, kus teaduslik kõrvutatakse müstikaga. Igasugust müstikat, vaimsust ja religioossust tuleb käsitleda aga äärmise ettevaatlikkusega.

Hingehoidjana näen tihti müstikaga tegelevate üksikisikute ja gruppide ohvriks langenud inimesi. On liidreid ja rühmitusi, kes jagavad oma uskumusi vastutustundetult. Seda nii new age’s, esoteerikas, ida usundites kui ka kristlikes praktikates. Kõikvõimalikud nõiad ja selgeltnägijad veel juurde lisades… Igasugune uskumuste ja müstika vastutustundetu praktiseerimine võib teha inimese katki ja viia ta lõpuks psühhiaatriahaiglasse. Eesti inimeses on paraku suur tühjus seoses usu ja uskumustega. Seetõttu pole imestada, kui Ants Rootslase raamatu kohta öeldakse Eesti Ekspressi artiklis, et see on inimeste kodudes just nagu piibel*… Kristlaste jaoks on Piibel kindlasti oluline turvalisuse allikas – see annab praktilised elujuhised ning kindluse milleski enesest suuremas ja võimsamas. Ometigi nõuab see ka oskust Piiblit lugeda ja tõlgendada. Valedest ning valikulistest tõlgendustest on sajandite vältel tulnud palju kurja. Kui lugeja ei oma teaduslikku ning psühholoogilist sõela, siis on igasugune “piibel” potentsiaalselt kahjulik.

Kuigi teema on põnev, ei taha ma selles kirjutises pikemalt peatuda meie rahva puudujääkidel seoses usu ja uskumustega. Tuleme tagasi lihtsa, maise ja praktilise abistamise juurde.

Martti Lindqvist ütleb raamatus “Aitaja vari”: “Mulle ei meeldi seesugune mõtteviis, mille järgi on kusagil teatud tasemele seatud kõikidele ühine professionaalne latt. Kui suudetakse näidata, et sellest saadakse üle, saadakse luba aitamistöö praktiseerimiseks, muul juhu on see lubamatu. Igal aitajal on alati iseenda lati tarvis mingisugune tase, mille ta veel suudab ületada. Tähtsaim ei ole lati kõrgus, vaid see, et töötatakse alati oma oskustele vastaval tasemel. Keegi ei saa nii täiuslikuks, et ta ei võiks midagi üle jõu käivat katsetada ja keegi ei ole nii kehv, et ta ei saaks üldse mitte midagi turvaliselt teha.”**

Kindlasti on Ants Rootslane paljusid aidanud ja tal on potentsiaal teha seda ka edaspidi. Teisalt peab ta – nagu kõik teised abistajad – arvestama sellega, mis paneb inimesi tema poole vaatama ning mis on selle tagajärjed. Toon välja mõningad punktid, mis on üldinimlikud ja tunduvad mulle ka Ants Rootslase osas kõnekad.

  • Mida karismaatilisem on inimese olemus, seda suurem on tema vastutus. Külgetõmbavad ja sisendusjõulised inimesed võivad rääkida ka musta valgeks ja vastupidi. Samal ajal on üldinimlik otsida oma ellu neid, kellele saame alt üles vaadata. Vajame karismaatilisi liidreid, kuid samal ajal peavad need juhid ja õpetajad olema kordades teadlikumad oma mõjujõust kui need, kellele karismaatilisust kaasa pole antud. Riburadapidi näiteid sellest, mis juhtub, kui taoline vastutus unustatakse, võime leida ajalooraamatutest…
  • Meesterapeutide vähesus tingib olukorra, kus meestel on abistaval maastikul võimalus kiiremat ja kõrgemat karjäri teha. Sama ala naisterapeutidel on konkurents tihedam, mis tähendab, et neis peab silma paistmiseks olema tavalisest kõrgem edujanu ning vahel peavad nad ka topelttööd tegema. Seda võime näha nii meditsiinis, hariduses kui teraapiamaastikul. Meesfiguuride puudujääk abistavates elukutsetes on aga karjuv. Kasvame ajastul, kus on isade põud ning meessoost õpetajate põud. Paljud saavad täiskasvanuteks nii, et nende elus puudub positiivne meeseeskuju. Seetõttu saavad meessoost abistajad tihti osaks tugevatele ülekandetunnetele (ülekandest pastoraalses kontekstis, mis on samuti üks abistamissuhetest, kirjutasin oma lõputöö).

Seoses vastutusega tahan A. Rootslase puhul käsitleda veel eraldi traumeeritud inimesi. Kõõik need meetodid, millega ta töötab ja mõtteviisid, mida praktiseerib, pole traumeeritud inimestele kindlasti ühtviisi ohutud. Rääkides sellest, et kõik on ainult meie kätes, halvustades ohvrirolli või rõhudes karmale on suur oht tekitada traumeeritud inimeses lootusetuse tunnet (väga raske on terapeutiliselt töötada inimestega, kelle lootustunne on äärmiselt madal), traumade ebaadekvaatset allasurumist või traumaatilisse olukorda jäämist (näiteks: see on minu karma ja ma pean sellega leppima). Me räägime inimestest, kes on väga haavatavad ning kelles pole baasjõudu, et ennast “lihtsalt kokku võtta”.

Lisalugemine

Kuna minu väljaõpe trauma coachina hõlmab ka kogemuspõhist lähenemist ning ma pole oma blogis eitanud isiklike läbielamiste tähtsust, siis toon siia juurde näite äärmiselt negatiivsest isiklikust kogemusest, milles puudus igasugune arvestamine minu kui traumeeritud kliendiga.

Minus oli kasvanud huvi konstellatsioonide vastu, kuna üks mu sõbranna käis nendel regulaarselt. Siiski ei viinud ma end nendega kurssi süvitsi ja ei teadnud, et need käsitlevad muuhulgas ka selliseid müstilisi aspekte nagu eelnevad elud. Kui mu eksabikaasa leidis ühel hetkel konstellööri, kelle järgmine konstellatsioon oli sel hetkel kõige lähemal ja soovis selles ühiselt osaleda, siis olin sellega nõus. Midagi halba ma sel hetkel kahtlustada ei osanud…

Esimese ehmatuse osaks sain, kui päev algas konstelaatsionitööga, milles mindi eelmistesse eludesse. Selle peale ma siiski ei lahkunud. Kui tuli meie kord, siis palusime ühist tööd… Oli suvi 2021 ja olime äsja lahutanud (jah, see on värske kogemus). Enne seda olin elanud mitu kuud naiste tugikeskuses nii, et ei mina ega lapsed teadnud midagi sellest, mida mu eksabikaasa parasjagu teeb… Ta oli ennast välja lõiganud ja kusagile välismaale läinud. Nüüd oli ta tagasi ja meid ootas konstellatsioon.

Tagantjärele võin analüüsida mitmeid vigu, mida ma poleks professionaalselt abistajalt oodata osanud. Olen end alati abistaja juurde minnes tema kätte usaldanud. Korra varem on mul olnud teraapiakogemus, mis viis mind ohtlikku dissotsiatsiooni (siis ei teadnud ma ise oma traumeeritusest veel eriti midagi), kuid ma ei uskunud, et üks abistaja jätkab tugevate märkide eitamist sel moel, et see võib lõppeda hingeliste ja väliste vigastustega.

Eksabikaasa ütles töö tutvustusse, et meie suhe purunes, kuna tema oli vägivaldne mees…

Saan rääkida vaid enda kogemuse põhjal, kuid toon välja, mida tegi konstellöör minu puhul valesti:

  • manipuleerimine. Üks näide: kui sa seda ei tee/ütle, mida ma soovin, siis ei saa sind isegi see aidata, kui käid järgmised 100 aastat teraapias – sinu lapsed ja lapselapsed peavad sellega tegelema… Nimetaksin seda positsiooni kuritarvitavaks manipuleerimiseks, lihtsalt öeldes vägivallaks;
  • trauma-ajusse lülitumise ignoreerimine. Mina ise olin täiesti triggerdatud ja polnud enam võimeline adekvaatselt midagi otsustama, mistõttu oleks saanud asja lõpetada ainult abistaja. Mul esinesid tugevad tahtest olenematud värinad ja ma nutsin tugevalt. Selle asemel, et panna selge punkt, viis konstelöör mu viimase piirini. Jah, ta küsis kaks-kolm korda, kas jätame pooleli, aga seal oli see klausel: mina ei saa sind aidata, kui sa ise seda ei taha ja sinu lapsed peavad sellega tegelema… Milline ema tahab, et tema lapsed peavad kannatama?
  • suhtumine “konstellööri arvamus või mitte midagi”. Ühel hetkel läksid pildil minu ja eksabikaasa esindajad teineteise embusesse. Sel hetkel oli seda minu jaoks liiga palju… Konstelööri suhtumine oli, et nii on – me kuulume kokku – ja mina võin seda näha või mitte näha, aga nii lihtsalt on! Minu nägemus on, et isegi kui ma peaksin kunagi uuesti oma eksabikaasag koos olema, siis sellisel viisil oma arvamuse absolutiseerimine on meelevaldne. Millele see toetub? Sellele, et kaks oma mõtete ja tunnetega inimest mängulaval teineteist kallistama hakkasid?
  • üksnes minu vastutusele rõhumine. Konstellöör tõi esile midagi ohvri ja agressori tüüpilisest kontseptsioonist ning ohvrirolli kinni jäämisest (teooriad, mida olen ka ise koolis õppinud) ja sellest, et vahel me ise tahame olla kõige suuremad kannatajad… Kui Sa oled professionaalne abistaja, siis Sa ei lähe kannatajale – teadmata tema vastuvõtuvalmidust – sellist juttu rääkima. Sa ei lähe tema süütunde kallale. Lihtsalt ei lähe ja kõik!
  • minu kehaliste piiridega mitte arvestamine. Mul on vahel raske isegi koolitustel kaasa teha teistega koos harjutusi, mis nõuavad oma kehaga suhestumist. Kehatöö jaoks olen pidanud teadlikult esmalt oma meelega tegelema. Füüsilist ja seksuaalset traumat kogenud inimeste puhul on see normaalne ja loomulik reaktsioon. Kahjuks ei mõistnud konstellöör seda. Toon siia ülevaate sellest, mida kirjutasin vahetult peale konstellatsiooni oma toetajale (mu ajus oli paras segadus asjade järjestuses ja muus sellises, kuid üht-teist suutsin siiski kirja panna):

“Ta käskis mul tõusta. Ütles, et pean käed oma tuharatele panema ja puusi õõtsutama… 

Ma tõusin, aga keeldusin end puudutamast. 

See tundus nagu õudusunenägu… Nagu kästaks mul midagi perversset teha kõigi ees… Ma niikuinii ei salli enda puudutamist teiste ees või teiste käsu peale.

Ta ütles, et siis on töö läbi… Mul kõlasid endiselt kõrvus tema eelnevad sõnad, et siis peavad lapsed sellega tegelema…

Panin käed vastumeelselt, kuhu ta palus.

Ta küsis (minu jaoks alandustunnet suurendavalt), et kas ma ei tea, kus mu tuharad on ja et veel kõrgemale…

Tundsin end kohutavalt alandatult ja ainult nutsin, kedagi ma ruumis ei näinud…

Ta käskis (minu jaoks oli see kõik nüüd ainult käskimine ja kontroll teise poole pealt ja ma vihkasin seda teist poolt, aga ma ei suutnud vastu astuda…) mul selles asendis õõtsutades korrata mingit lauset, mida ma ei mäleta.  Näoga minu ja eksabikaasa esindajate suunas. 

Tegin seda…

“Kõvemini” käskis ta

Proovisin kõvemini

“Veel kõvemini”

“Veel, veel, veel”, kõlas järjest mu kõrvus…”;

  • abistaja jättis sisuliselt täiesti välja mu eksabikaasa. Nähes minu (traumeeritud inimese) reaktsioone, leidis ta, et abikaasa poolt on kõik korras ja teda ning ta perekonda pole vaja vaadelda. Teadusliku pereteraapia alusel tean, et tegelikult oleks olnud nii mõndagi ka sealt poolt vaadata.
  • minu mõõt sai ühel hetkel täis. Hakkasin karjuma, röökisin välja, mida mu mees mulle oli teinud ning jooksin ummisjalu ruumist välja. Jooksin õue… Lihtsalt jooksin… Kukkusin. Kruusateele, mille teravad kivid minusse lõikasid, kuid mille vigastuste lõpliku ulatuse avastasin alles kodus. Esimese tunni jooksul ei tundnud ma valu sisuliselt üldse ning keha tundlikkus taastus alles järgmiseks päevaks. Hiljem vajasin teipimist. Sinikad ning marrastused paranesid veel mitu nädalat. Katki olid mu peopesad, küünarnukid, puusanukid, kõht ja rinnad. Ainult nägu oli puutumata, kuna sain kukkudes käed ette;
  • reaktsioon sellele, kui ma ilmusin uuesti teraapiaruumi, olles must, endast väljas ja füüsiliselt vigastatud. Langesin nuttes ja värisedes eksabikaasa käte vahele, kuna tema oli sel hetkel tõesti seltskonnas kõige turvalisem, sest teda ma teadsin. Konstellööri sõnad mu eksabikaasale olid: “Rahusta ta maha!” Kas selline on abistaja vastutus?

Tagantjärele võin öelda, et olen eelneva kogemuse läbi analüüsinud ja sellest siiski üht-teist väärtuslikku õppinud. Olen nüüd äärmiselt ettevaatlik et suunata traumeeritud inimesi kellegi juurde, kelle teenustes ja trauma-informeerituses ma ei saa kindel olla. Suurim õppetund selles päevas ja pildis oli minu jaoks see, et ma hakkasin nägema, kui kergesti mu traumeeritus on asetanud mind olukordadesse, kus mind on võimalik väärkohelda. Tekitasin aastaid enda ümber ülekannete mängu, kus minust saab ohver ja teine pool võtab vastuülekandes väärkohtleja rolli. See vägivallatseja – antud juhul konstellöör, kellelt ma poleks osanud midagi sellist oodata – on põhialustelt alati samasugune, kuigi elu jooksul on ta olnud eri kehastustes (lapsepõlve väärkohtleja, eksabikaasa või kontrolliv sõbranna,). Mul on hea meel, et olen sellised mustrid tänaseks oma elust läbi lõiganud.

Ma ei ole teadlikult välja toonud selle konstellööri nime. Mu psühholoog soovis, et esitaksin konstellööri osas kaebuse nende ühingusse, kuid pika kaalutlemise tulemusel jätsin selle tegemata. Ma polnud selleks valmis. Ometi ma ei eita, et tunnen teatavat vastutust ja hirmu kui mõtlen, et keegi peab veel samasugust olukorda kogema.

Leian, et igasugune teraapiavorm, mis ei arvesta inimese individuaalsusega, tema isiklike kogemustega ning tema traumeerituse ulatusega, mõjub inimesele kahjustavalt. Iga terapeut, kes unustab vastutuse selle ees, et tema klient ei läheks peale sessiooni veel rohkem katki (jätame välja mõistlikkuse piires väljakutset esitavad ülesanded usaldavas terapeutilises suhtes), mõjub kahjulikult. Samal ajal võib olla iga teraapia, mis arvestab inimese kui indiviidiga ning terapeut, kes omab vastutust ja tunneb oma töö ja iseenda sisemaailma piire, olla abistav.

Jäljed teraapiakohtumisest, mis ei arvestanud minu piiridega

Vastavalt sellele, et lugejad soovisid täpsustusi, mida konkreetselt ma ei pea Ants Rootslase juures ohutuks või mis mind häirib, toon need punktid eraldi välja. Esialgu arvasin, et kirjutan postituse abistaja vastutusest, mille seon Ants Rootslase ümber tekkinud meediakäraga. Tundub, et see siiski jättis inimeste jaoks õhku üksjagu segadust, mille tõttu on tarvis reaalseid näiteid.

NB! Lisan juurde, et mitmete Rootslase käsitlustega olen siiski nõus ja tegu on kindlasti inimesega, kes on oma vanuse kohta tavapäratult palju lugenud ning analüüsinud.

Nüüd aga kitsaskohad:

  • “Põhimõtteliselt, armas teismeline, on kõigis sinu hädades ja probleemides, tõesti absoluutselt kõigis, süüdi sinu f…ng suguvõsa. Nii need, kes elavad, kui ka need, kes on võtnud heaks ammu ära surra, aga oma probleemid, kurat, jätsid sulle siia maa peale lahendada,“ väidab hüpnotisöör ja terapeut Ants Rootslane oma trükisoojas raamatus „Seitsme põlve müsteerium“.*** – Sellise klausliga noorte ette minna on äärmiselt ohtlik. Noored alles avastavad enda kohta siin maailmas ning suhted vanematega on niikuinii keerulised. Ühest küljest võivad noori kõnetada sõnad “f…ng” ja “kurat”, kuid selline kõnetus taolises umbmäärases viisis, nagu seda on artikkel või raamat, mõjub üsna provokatiivselt.
  • “Ants ongi eestlaste seas hinnatud selle poolest, et suudab ühendada kaks maailma – müstika ja teraapia – nii peenelt, et piirid hägustuvad.” Kui piirid hägustatakse, kes siis vastutab? Kas vastutus jääb müstikale või teraapiale?****
  • Millisele alusele vastab seitse põlvkonda mõjutusi? Teaduslikult tean mina vaid uuringuid, mis räägivad näiteks traumade mõjust 3-4 põlve. Need on kontrollitud uuringud, millega on võimalik tutvuda.
  • „Ja see, kui ta hiljem on õnnetu ja saab selle mehe käest peksa, saab vägistatud või juhtuvad mingid kolmandad asjad, siis see on karmaline tasakaalustamine teise inimese vaba tahte ära võtmise eest. Ja karma ei ole kunagi halb. Kuule – karma on väga hea protsess, see on ainuke asi, mis paneb meid arenema! Kogu see vana pinge, mis ma olen ise põhjustanud, või midagi muud, hakkab tasakaalustuma selle karmalise sündmuse kaudu.“***** – Kas tõesti saab end professionaalseks abistajaks nimetav inimene nimetada peksa saamist ning vägistamist avalikult karmavõlaks või muuks selliseks? Kui palju teevad psühholoogid, psühhiaatrid ja naiste tugikeskused tööd selle nimel, et saada vägivaldses suhtes olev inimene sellest välja… Me räägime traumeeritud inimestest, kes niigi tihti end igapäevaselt süüdistavad. Enda vabanduseks ütleb Rootslane hiljem samas Eesti Ekspressi artiklis, et see on inimese enda vastutus, kui sellise lause peale tema valukeha puudutatakse. Võin vaid ette kujutada, mis toimub pahaaimamatu kuulaja sees, kellel on traumeerivad kogemused, kui ta midagi sellist kuuleb.
  • Kahjuks ei mäleta ma, kus oli artikkel, milles Ants Rootslane rääkis ohvrirollist minu jaoks madaldavas võtmes. See on üks teema, mille puhul ma astun julgelt vastu ka igale klassikalisele psühhoterapeudile, kes ei oska näha ohvriks olekut kui kannatlikku tööd vajavat toimetulekumehhanismi. Eestis on palju neid, kes on saanud ohvri nimetuse väärkäsitlemise tõttu täiendavaid traumasid. Seda olen oma töös kuulnud rohkem kui korra. Ohvrirolliga seonduvast kirjutan täpsemalt SIIN.
  • Müstika. Tean, et astun sellega paljude kandadele, kes praegu “müüvad”. Vaimset maailma ma ei eita, aga leian, et sellega kaasnevatest ohtudest räägitakse tänases Eesti ühiskonnas liiga vähe. Lisaks sellele, et teraapiad võivad inimest lõhkuda, on võimalik ka vaimses sfääris ja niiöelda energeetilisel tasandil inimene katki teha. See on maailm, millest teatakse veel vähem kui psüühikast. Avalikkuse ette jõuab liiga vähe lugusid sellest, kuidas nõiad, selgeltnägijad ning teised müstilised praktikud viivad inimesed näiteks psühhoosini. Vanal ajal teadsid inimesed väga hästi, et piir niiöelda musta ja valge nõiduse vahel on äärmiselt õhuke ja pigem hoiti enda vaimusfääri rikkumast. Tänasel päeval unustatakse, et sedasi võidakse avada oma ellu asju, mida pole sinna tarvis või mis koguni hävitavad meie vaimu.

* Sõna “piibel” väikese tähega kasutan mina isiklikult kui osutamist mingile tähtsa sisuga kogumikule. Ristiusu Pühakiri on minu jaoks suure algustähega Piibel.

** Lindqvist, Martti. Aitaja vari. Väike Vanker 2021, lk. 80

*** https://www.ohtuleht.ee/1051559/videointervjuu-ants-rootslane-koroonaolukord-ei-stabiliseeru-ka-uuel-aastal-see-on-nagu-kosmiline-kattemaks-inimestele

**** https://menu.err.ee/1608388832/hupnotisoor-ants-rootslane-eestlane-on-sugava-hingega

***** https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95846127/end-eesti-noutuimaks-terapeudiks-nimetava-ants-rootslase-seni-varjatud-jahmatav-pool

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: