Vähem kui kuu aja pärast olen ma töötu. Kindlat määrust pole veel tulnud, aga täna jagati meile vägagi selge info, et mina ja veel mõned (või mitmed) Hingehoiutelefoni töötajad jäävad aprillist ilma tööta. Lepingud olidki meil tehtud märtsi lõpuni, kuna aprillis pidime teise tööandja alla minema, kuid siiski suure lootusega, et enamik meist jätkavad. Paraku ilmneb, et nii lihtne see ilmselt pole.
Seoses telefoniliini üleminekuprotsessiga pole ma allkirjastanud ühtegi konfidentsiaalsuslepet ning ma ei esita siin tekstis tundlikke allikaid, mistõttu võivad tähtsamad ninad küll pahandada, aga minu väärtuste hulka kuulub ausus ning avatus ja ennemini saan suure kaarega kinga, kui jätan esitlemata selle, mis on minu reaalsus. See on kindlasti üks minu suurimaid miinuseid, aga vahel ma lihtsalt ei saa vaiki olla… Võib vabalt olla, et lisaks tähtsatele ninadele ei taha sellise aususe peale minuga tegemist teha ka otsesemad kaaslased, aga rõhutan siinkohal, et ma ei räägi neist kellegi eest*, vaid jagan üksnes iseenda arusaamu!
Minu reaalsus on see, et ma ei kõnele vene keelt. Ma olen seda õppinud, aga ei kõnele. Olen (peaaegu) 37-aastane ja õppisin mõned aastad tagasi ära inglise keele, mida ma koolis pole saanud ühtegi tundi, kuid vene keele kõnelema hakkamine pole minu ajule enam lihtsate killast väljakutse. Küsimus on sealjuures ka selles, et kas mul on üldse täna vaja õppida seda kõnelema, kui mul on nii palju muud, kuhu oma energiat panna…? Kui mul on nii palju muid oskusi ja andeid, mida arendada, siis kas ma pean jätma need tagaplaanile, et hakata veel kord end otsast peale milleski arendama? Kuigi vene keelt austan, siis täna ma ei näe, et sellele pühendumine oleks minu muud elu arvestades mõistlik. Paraku aga ei sobi ma – minuni praegu jõudnud teabe põhjal – edaspidi oma senisele tööle (alla kuu aja on alles jäänud, aga ikka veel ei tea ma dokumenteerituna, kas mul on aprillist alates palgatööd), kuna ma ei ole võimeline nõustama vene keeles, mis seni on olnud äärmiselt marginaalne protsent Hingehoiutelefoni pöördumistest. Kui meil pole olnud venekeelset nõustajat tööl, oleme alati südameasjaks võtnud, et hiljemalt tunni-paari jooksul helistab venekeelne hingehoidja abivajajale tagasi. See on seni toiminud. Aga uued ajad võivad tuua uued lood…
Olen pea kaks aastat töötanud Hingehoiutelefoni nõustajana. Räägin iga tööpäev inimestega, kes on kriisis, leinas või üksinduses. Ma olen vastavaid teadmisi õppinud kokku 5 aastat. 3 aastat olen õppinud hingehoiu rakenduskõrgharidusõppes, nüüd omandan magistrikraadi. Minu õpe on olnud superviseeritud Naatan Haameri poolt (lisaks veel paari oivalise superviisori poolt), kes on hinnatud superviisor ka psühholoogide ringkonnas. Pool aastat õppisin rahvusvahelisel akrediteeritud õppekursusel traumast taastumise coachiks, mis jällegi sisaldas supervisioone. Möödunud sügisest käesoleva aasta jaanuarini läbisin pereteraapia sissejuhatava kursuse Kiira Järve Pereteraapia Koolituskeskuses (seal on mul siiski lõputöö veel tegemata). Veebruaris läbisin sisseastumisvestluse Tartu Psühhodraama Instituudis, et asuda sellest kuust õppima psühhodraama rakendajaks. Lisaks olen ma ühe suurima ja vanima traumaprofessionaale koondava rahvusvahelise assotsiatsiooni International Society for the Study of Trauma & Dissociation (ISSTD) liige, kuhu võeti mind vastu just seetõttu, et olen kõrghariusega magistriõppes pastoraalnõustaja (pastoral counsellor, ingliskeelne vaste hingehoidjale). Ma olen töötanud hooldekodus, ma olen osalenud trauma-alasel praktikal rahvusvahelise õppe käigus, olen teinud üks-ühele nõustamisi ja olen nõustanud Hingehoiutelefonil. Mul on tekkinud spetsiifiline keel, mida rääkida erinevates kriisides ning leinas olevate inimestega. Hingehoiuõpe on väga tugevalt kriisi ja leina spetsiifikale suunatud. Kirik on läbi ajaloo olnud kõige järjepidevam ja julgem kriisiabi pakkuja ning omab kõikjal maailmas selles valdkonnas väga suurt teadmiste ja kogemuste pagasit. Minu puhul lisandub keel, mille olen saanud end trauma-alal täiendades ja usun, et minu teadmised trauma-informeeritud (traumateadlikust) lähenemisest on mitmetest psühholoogidest tugevamad ja kaasaegsemad. Lisaks on mul keel, mida pole enamikul vaimse tervise töötajatel – ma tunnen telefoninõustamise spetsiifikat, mis paljusid ehmatab ja väga ruttu läbi põletab. Olen õpingute algusest saati osalenud ka erinevates sisevaatlustes ja teraapiates iseenda traumade ning valukohtadega, seega räägin ühtlasi kogemuslikku keelt.
Aga mul pole vene keelt…
Mul on veel üks keel, mida omavad vaid üksikud psühholoogid ja terapeudid. Avaldan siinkohal, et mitmed neist üksikutest, kes minuga sama keelt räägivad, on oma ala tipud meie armsal Eestimaal. Ma räägin kristlikest psühholoogidest, terapeutidest ja nõustajatest. Nad lihtsalt ei reklaami end nimetusega “kristlane”, sest sellest sõnast teevad üldjoontes probleemi üksnes mittekristlased ning enamik usklikest tulevad oma usuga kenasti toime ka siis, kui nad seda silti endale suurelt ja punaselt otsaette ei kleebi. See, mis neist aga välja paistab (võiks isegi kasutada kunstilisemat väljendit “kiirgab”), on sügav armastus ja austus inimeste ning nende elude vastu.
Paraku pole kristlastest psühholooge üleliia palju ja enamik neist on oma abistamisrollis spetsialiseerunud kitsamatele teemadele kui seda on inimese toetamine eksistentsiaalse ja spirituaalse mõõtme kaudu. Mõned siiski läbivad täiendusena hingehoiukursuse, mis ikkagi ei anna piisavalt laialdast teoloogilist aluspõhja. Siin tulevadki esile hingehoidjad, kes õpivad aastaid just paljude nõustajate jaoks puudulikku keelt. Hingehoidjad õpivad küll erinevaid psühholoogilisi aineid, nõustamisega seonduvat, saavad baasteadmised somaatiliste haiguste osas ning läbivad superviseeritud praktika, kuid lisaks saavad nad ka teoloogilise õppe, mis hõlmab muuhulgas tutvustust mittekristlikesse religioonidesse ning austuse loomist igat laadi spirituaalsete või mittespirituaalsete inimeste vastu. Taoline religioosne keel on väga sügav ja spetsiifiline. Tegu on sedalaadi keelega, mida ei saa omandada esmaabikoolituse vormis. Nii nagu mina ei saa omandada nõustamistasemel vene keelt kiirkorras…
See pole mõeldud süüdistusena, kuid Eesti rahvas on religioosselt äärmiselt kirjaoskamatu. Kui me kuuleme lugusid sellest, et Ukrainas mehed, naised ja lapsed ööd ning päevad palvetavad ning kirikud on Piiblitest tühjaks jagatud, siis mõtleb keskmine eestlane heal juhul, et eks see on üks kohalike kiiks… Spirituaalsete teadmistega nõustaja – hingehoidja – mõistab, et lootusetuse keskel naasevad inimesed oma loomusele kõige omasema tugipunkti juurde. Religioosne mõtlemine on olnud juba enne sotsiaaltööd ja psühholooge: see on miski, mis on läbi sajandite ja aastatuhandete olnud inimelu (meie tarkade esivanemate) lootuse ja tugevuse allikaks.
Vaimsus ja religioossus on asjad, mida me ei tohiks alahinnata ka siis, kui tahame olla läänelikud. Ameerika on väga religioosne ja ühtlasi väga kristlik maa. Seal on ka kõige rohkem tehtud adekvaatseid teadusuuringuid religiooni vajalikkusest inimese elus. Toon ühe näite. Üleilmse meditsiiniprofessionaale koondava veebiväljaande Medscape artiklist “Spirituality and Aging” (Lavretsky, 2010) võime lugeda põhjalikku teaduspõhist ülevaadet, kuidas just vaimsed vajadused (pidades silmas spirituaalsust) kasvavad inimese eaga. Kui vaatleme inimest neljatasandiliselt, siis kolm olulist inimelu kvaliteeti – bioloogiline, füüsiline ja sotsiaalne tasand – langevad vanusega, kuid spirituaalsus vanemas eas pigem kasvab ja seda võib täheldada nii nende puhul, kes on end eelnevalt mingil moel usklikuks või spirituaalseks nimetanud kui ka nende puhul, kes seni pole usuliste teemade vastu huvi tundnud. Seda tendetsi pole vähendanud ka üldine ilmalikustumine.
Miks see on käesolevas kontekstis oluline? Sest vanurite teadvustus lähenevast surmast on suurem kui nooremaealistel. Teadlikkus surmast on kõrgem ka tugevates traumades ja kriisides inimestel. Lõppude lõpuks on traumad sügaval meie sees seotud surmahirmuga.
Eelnevalt tsiteeritud artikkel ütleb meile muudki olulist: “Üksikisiku vaimse praktika integreerimine tervishoiuteenustesse võib aidata kujundada eakamate isiklikku arstiabi ja parandada tervislikke tulemusi” (Lavretsky, 2010) Traumade ja kriisi keskel ehk siis tänases kontekstis saab oluliseks ka asjaolu, et uuring näitab, et vaimsus spirituaalsusena on oluline eluga rahuloluks, psühhosotsiaalseks heaoluks, füüsiliseks terviseks kui vaimseks terviseks ning ühtlasi aitab elu mõtestada ning eesmärgistada. (Lavretsky, 2010) Olen seda isiklikult kogenud Hingehoiutelefoni praktikas, kus raskustes inimene, kes teab, et räägib kristliku nõustajaga, ütleb, et tema küll ei usu ega usklikuks hakka, kuid palub – minu jaoks üllatuslikult (ma ei vii teemat usule, kui inimene ise seda soovi kuidagi ei väljenda) – , et tema eest palvetaksin…
Miks me siis ei räägi Eestis sellest, et spirituaalne keeleoskus on vajalik nii eluga rahuloluks, psühhosotsiaalseks heaoluks, füüsiliseks terviseks kui vaimseks terviseks? Traumateadliku hingehoidjana ütlen, et põhjust pole vaja kaugelt otsida. Kui ma täna tajun, et paljud psühholoogid ning kõrgemad otsustajad ei adu seda, miks on hingehoid vajalik ning kuidas meie õpe eristub tugevalt alternatiivsetest abistamisvormidest (millel võib samuti olla oma koht, kui inimesi käsitletakse vastutustundega), siis ütlen ma seda, et tegu on nõuka-aja jäänukiga. Ei Ameerikas ega Austraalias võetud koolitustel ega nendega seotud organisatsioonides pole ma kordagi tajunud, et mind oleks pastoraalnõustajana kuidagi pisendatud. Nemad nimelt ei tule taustast, kus aastaid tuubiti koolis ateismi, kristlasi pisteti hullumajja (seal omakorda väärkoheldi neid sedalaadi ravimite ja usust lahti ütlemise survega, mis polnud kaugeltki võrreldavad tänaste psühhiaatriahaiglatega) ning usust rääkimine oli suurem tabu kui seksist rääkimine. Tänases Eestis kuulen palju sellest, kuidas meile toodi ristiusk tule ja mõõgaga (mida ma kuidagi ei õigusta, kuid mis on palju laiem teema, kui siinne postitus võimaldaks), aga meil ei räägita sellest, milline spirituaalne trauma ja haav tekitati inimestesse, kui neid õpetati järgima “ratsionaalset” kommunistlikku ideoloogiat ning lahti ütlema lootusest ja usust… Ometi oli ka meie rahvuslik ärkamisaeg tugevalt seotud kirikliku taustaga inimestega. Üks usu ja lootuse hävitamise tulemus (vähemalt mina isiklikult tõmban siia paralleeli) on see, et võrreldes usklike riikidega on meie rahval palju rohkem ängi, lootusetust ja suitsidiaalsust…
Meile hakkavad saabuma sõjapõgenikud. Nad on Ukrainast ja nad vajavad palju nõustamist ning tuge. Paljud neist on kristlased ning mitmed suuremad Eesti sõjapõgenikke abistavad organisatsioonid on samuti kristlaste eestvedamisel (jällegi: nad ei kleebi nime “kristlane” sinna juurde ja ilmselt oleks nende taust paljudele üllatuseks, kuna kirik ajab abistamist pasunakoorideta). Paljud Ukraina noored kõnelevad inglise keelt. Meie pere üks kunagine au pair, kes on praegu oma kodumaal ning on palunud meie palvet, kõneles kogu siinoldud aja inglise keeles. Meid ühendas inglise keel ja meid ühendas usukeel.
Ma ei tunne, et ma peaksin kartma suurte ülemuste pahandumist. Olen hingehoidjana ja traumast taastumise coachina just see, kes ma olen ning ma tean, milliste väärtuste eest seisan. Loomulikult võib olla, et ma peale seda kirjutist kohe kindlasti enam Hingehoiutelefonil jätkata ei saa, kuid siis on nii. Ma lihtsalt ütlen ausalt välja, et minu arvates on absurdne, et suure tõenäosusega ei saa ma aprillis tööd jätkata, kuna ma ei ole venekeelne või – veel enam – kuna tegelikult peetakse hingehoidu madalama astme abistamisvormiks, ehkki paljud isegi ei tea, mida me õpime ja ma isiklikult pole kohtunud ühegi potentsiaalse tulevase ülemusega. Jah, olen üksikema, kellel on 4 last toita ning kes võtab kaks korda kuus vastu Toidupanga abi, et paremini toime tulla, kuid ma ei karda kaotada tööd seistes selle eest, mis on minu väärtused ning selle väärtusliku pagasi eest, mida ma olen õppinud (pealegi olen ma praeguse info alusel selle töö juba kaotanud). Ma ei saa kõneleda kõigi hingehoidjate eest, kuid ma tean, et need, kellega mina olen lähemalt töötanud, on kõik suure südamega ja hoolivad professionaalsed nõustajad (osa neist lisaks ka pädevuspaberitega terapeudid). Ma võin tööle mitte sobida, kuna praeguse kriisi keskel on kindel tingimus vene keele oskus (ometigi on meil endiselt tuhandeid eestikeelseid eestlasi, kes elavad praegu läbi vanade traumade elustumist, põlvkondadeülese trauma tagajärgi, kriise ja leina ning vajavad samuti tähelepanu), aga ma tean, et ma räägin siiski väga mitut olulist keelt. Kõik minu kolleegid räägivad mitut olulist keelt ning nad on kaks aastat toetanud inimesi läbi pandeemia, saamata selle eest ühtegi selget tunnustust. Mina võin jääda keele pärast tööta ja hingehoid võib telefoninõustamises senise tähenduse kaotada, kuid ma loodan, et need kolleegid saavad maksimaalses mahus jätkata. Tahan lihtsalt kõigile julgelt öelda, et kui mina kellelegi saaksin tänumedalid riputada, siis on need mu kolleegid Hingehoiutelefonilt, kes on nii pikki päevi kui täispikki öid olnud toru otsas näiteks suitsiidi teha soovivate inimetsega, kes on leevendanud lugematuid üksinduse ja üksildusega seonduvaid probleeme, kes on suunanud inimesi perenõustamistele, aidanud leida psühholooge-psühhiaatreid, kuulanud hirme seoses koroonaga! Need inimesed ei ole puhunud pasunat, neist pole kõneldud meedias (kuigi alguses trollis “Eesti Ekspress” liini üksjagu, lootes meid usupropagandaga “vahele tõmmata”). Nende inimeste eriline tänu on olnud kõik need abivajajad, kes on saanud tuge ning meid südamest tänanud. Ma armastan ja austan neid Hingehoidjaid! Ja neile, keda ootab minuga sama saatus, tahan ma avalikult öelda – mina tean ja te ise teate (!), et te kõik kõnelete palju olulisi keeli!
Äkki peaks kindluse mõttes uueks päevaks telefoni välja lülitama, et ülemused helistada ei saaks… 😀
* Kui keegi soovib seoses minu postitusega mingeid sanktsioone või umbusaldust rakendada, siis peavad need kehtima 100% ainult minu suhtes! Ma ei kirjuta ühegi kolleegi ega ülemuse teadmisel ega esinda ühegi teise hingehoidja nägemust.
KailiSarg 