Johnny Deppi ja Amber Heardi kohtuasja lõpp – kas keegi saab rõõmustada?

Aprillikuust alates on kogu maailmal olnud võimalus jälgida avalikku kohtuasja, missugust vaadates paljud “tavalised” inimesed ilmselt kergendatult ohkavad: “Jumal tänatud, et meil midagi sellist pole!” Teine suur osa ohkab aga: “Jumal tänatud, et minu/meie asjad sedasi avalikult välja ei tule!” Kolmas osa ohkavad, et mis selle kõigega edasi peale hakata…

Olen Amber Heardi ja Johnny Deppi lugu jälginud ennekõike selle pilguga, et mis emotsioone see tekitab inimestes ja mis signaale see esitab ühiskonnale. Täna – 02.06.2022 – kui nägin lõplikku kohtuotsust, mida võib nimetada Johnny Deppi võiduks, olen neis nüanssides olnud eriti kõrgendatud tähelepanuga. Ja peab ütlema, et kahjuks olen juba oma sõprade seas nii päriselus kui sotsiaalmeedias näinud rõõmuhõiskeid Deppi võidu üle. Inimlikult on see isegi mõistetav. Rõõmustamine kellegi võidu ja rõõmu üle (eriti kui tegu on võib-olla aastaid meeldinud näitlejaga) on äärmiselt siiras ja positiivne nähtus. Küll aga on rõõmustamine konkreetses juhtumis miski, mis võib anda valesignaali väga paljudele meie hulgast, kes on äärmiselt haavatavad.

Johnny Depp (58) ja Amber Heard (36) on Ameerika filminäitlejad. Paar avalikustas oma suhte 2012. aastal, kihlus 2014. aastal ja abiellus Deppile kuuluval privaatsaarel 2015. aastal. 15 kuud hiljem paar lahutas. Heard süüdistas Deppi lähisuhtevägivallas ning seepeale kehtestas kohus Deppile lähenemiskeelu ning mees pidi naisele maksma 7 miljonit dollarit, mis pidi minema heategevuslikuks otstarbeks. Sellega siiski asjad ei lõppenud. 2018. aastal esitas Depp Heardi vastu süüdistuse laimamise osas, kuna Heard avaldas arvamusartikli, milles rääkis Deppi-poolsest seksuaal- ja lähisuhtevägivallast. Summad hakkasid tavainimese jaoks küündima kolossaalsetesse mahtudesse ning käivitus tuline kohtulahing ja mainete määrimine, mistõttu mõlemad jäid ilma mõningatest filmirollidest.

Kui lugeja ootab, et ma ütleksin, kelle poolt mina olen olnud või olen praegusel hetkel, siis pean kahjuks pettumuse valmistama. Osutamine pole minu puhul tavaline, aga selles loos on ajaga koorunud nii mõndagi, kus tahaksin alustada sõnaga “Pada…” … Mul on tunne, et mul lihtsalt puudub piisav ja manipuleerimata info, et mõista kedagi süüdi või õigeks.

Nagu eelnevalt mainisin, siis minu jaoks on Deppi ning Heardi kohtusaaga puhul küsimuseks hoopis asjaolu, milline pilt jõuab maailmani.

Väga hea, et käsitletakse selliseid teemasid nagu meeste vastu suunatud vägivald. Väga hea et tuuakse välja, et kohtus saab manipuleerida ja valetada või end ohvriks lavastada. Aga alati pole sellised üllad teemad kogu ülejäänud tulemit väärt… Ei ole oluline, kas üldsuse pildi loomisel on suurem roll võitlevatel pooltel või maailma ajakirjandusel, kahju on juba sündinud.

Juba üsna kohtuloo alguses sai minu jaoks selgeks, et Deppi ning Heardi juhtumis pole võitjat. On vaid kaks väga katkist isikustatud kaotajat ja hoomamatu hulk neid, kelle kaotused meile silma ei hakka. Need on kõik lähisuhtevägivalla ohvrid, kelle alateadvust mõjutab juhtumiga kaasnev…

Kui Johnny Depp ongi “puhas poiss” (paraku selgus kohtulahingu käigus, et puhas pole kumbki osapool mis on minu arvates ka üleüldine karm tõde – lähisuhtevägivald ei saa reeglina toimida, kui mõningaid panuseid pole mõlemalt poolelt), siis tõestas ta ära vaid selle, et meeste-vastane vägivald on kõrvaline teema. Kahjuks ei aidanud mõjuvõimsa ja rikka Deppi lugu praeguse pilgu järgi kuidagi kaasa sellele, et tõsta meeste väärkohtlemise teema üles selle täies tõsiduses.

Kui Amber Heard on “puhas tüdruk” (vaata Deppi juures olevat kommentaari), siis tõestas ta ära, et meeste – eriti raha ja mõjuvõimu omavate – vastu kohtulahingusse minemine teeb vaid rohkem katki. Lähisuhtevägivallatsejatega kokku puutunud inimesed teavad, et tüüpiliselt on kõik väärkohtlejad hea jutuga karismaatilised ning sarmikad isiksused.

Sõnumid sellest kohtuprotsessist on järgmised:

  • ära mine kohtusse, sest see võib viia hoomamatult suure häbini. Paraku on häbitunne iga traumeeritu ja vägivallaohvri üks tõsisemaid väljakutseid ka ilma avalike protsessideta.
  • ära võitle endast tugevamate, rikkamate ja karismaatilisemate vastu. Kogu maailmas on palju praktikaid, kus naistel polegi mõtet meeste vastu kohtusse pöörduda, kuna on ette teada, et meestel on olnud naise üle mitmetasandiline võim, mis kandub üle ka juriidilisse süsteemi.
  • ära räägi mingit tüüpi lähisuhtevägivallast (ei mehena ega naisena), sest sellega kaasnevad stereotüüpsed mõtlemised.
  • ära ole “nõrk”, ära luba end määratleda “ohvrina”. Kuigi ohvrirolli kinni jäämine on miski, millest Eestis väga rääkida armastatakse, ei ole võimalik teise inimese poolt tehtud kahjust enne väljuda, kui meil on täielik teadlikkus ja teadvustatus sellest, et meile on tehtud liiga.
  • igasugune tõendamine ja tõestamine on kohutavad protsessid ja ükskõik mida tunned sina iseenese sees, otsustab ja annab legitiimsuse su tunnetele lõpuks üks või mitu inimest, kes teevad otsuse hoopis teistel kaalutlustel ning oma maailmapildi alusel.

Kõige rohkem oleks sellest kohtujamast olnud kasu siis, kui täna ütleks kõik kohtuprotsessi jälginud inimesed, et mitte ühelgi kujul esinev vägivald pole normaalne ja seda ei pea taluma. Normaalne pole ka traumeerida teisi vägivallaohvreid avalikult esitatava looga, kus esineb palju absurdsust (kasvõi summad, mis muudavad kogu “mängu” teistsuguseks kui igapäevalupraktika).

Mis on selle loo käigus avaldunud reaalsus:

  • on võimalik, et ohvrid julgevad veel vähem oma tõelist valu väljendada ja väärkohtlemisest rääkida
  • teadmatuses ja infopuuduses inimesed valivad pooli ja selle käigus arendavad viha mittevalitud poole suhtes. Me keegi ei tea, kes meie kõrval on vaikiv kannataja kes taoliste poolevalimiste käigus saab meilt allakiskuva sõnumi enese olukorda.
  • paljud lähevad kaasa karjamentaliteediga ning teevad valikuid emotsionaalsete sümpaatiate alusel
  • suurenenud on (eriti välismaises meelelahutusmeedias) seksuaalvägivalla ja lähisuhtevägivallaga seonduvate naljade ja pilapiltide temaatika (Deppi ja Heardi spetsiifikaga). Sõnum naistele: “Tunne end meelitatult, kui vägistaja on piisavalt seksikas!”, sisaldab äärmiselt ohtlikku tooni. Ja seda tüüpi “naljade” peale satuvad ka meie noored ja lapsed. Kas tahame anda noortele sõnumi: “Kui sind vägistab rikas, kuulus ja seksikas mees, siis see pole päriselt vägistamine!”…?
  • vägivalda õigustatakse vägivallaga. Nagu minagi olen väitnud, siis Deppi ja Heardi loos ilmneb vägivaldseid mustreid mõlemalt poolt. Selle asemel, et sellega rahumeelselt tegeleda, on aga mindud tasandile: “tema tegi esimesena”. On inimesi, kes ei kasva seda tüüpi liivakastimängudest kunagi välja. Aga see ei ole ok! Kui naine lööb meest, siis see pole kuidagi ok. Kui mees vastab seejärel oma tugevama jõuga, mis võib jätta paljudel juhtudel selged märgid või osutuda nõrgemale poolele eluohtlikuks, on tegemist mehe oskamatusega toime tulla ja see pole kaugeltki ok.
  • seksuaalvägivald abielus on taas saanud pisendatud. Kahjuks on tegemist megasuure teemaga, millel ma täna pikemalt ei peatuks.
  • lähisuhtevägivallast tulenevaid vaimse tervise probleemide ägenemisi halvustatakse ja naeruvääristatakse või koguni sõimatakse naisi selle alusel. Mina pole pädev inimene ütlema, kas Heardil olid reaalsed traumeetilised häired või mitte, aga vastavasuunalised solvangud Heardi suunas muudavad traumaohvrite – kes vajavad nii väga palju armastust ja aktsepteeringut – integreerumise tavaellu äärmiselt keeruliseks.

Järeldus, millele mina jõuan, kui mõtlen tagasi kogu sellele saagale, on see, et kogu Deppi ja Heardi avalikkusesse tiritud must pesu on tegelikult teinud rohkem kurja kui toonud kasu. Kahjuks ei ole see lugu tõstnud esile ühtki võitjat. Ükskõik, kui palju ka kõnealused jõukad inimesed oma rahasid ümber ei mängi, ei jõua siit tavalise inimeseni ühtki julgustavat või lootustandvat sõnumit. Lõpuks ongi kõik vaid üks hiiglaslik mainekahju… Loodan, et need kaks inimest suudavad selle kahju kuidagi üle elada. Loodan, et kui loos on olemas päriselt traumeeritud pool, siis see pool suudab oma elu taastada. Ennekõike loodan aga, et see ei mõju enam rohkem kahjulikumalt juhtumitele, kus meie kõrval on inimesed, kes vajavad abi väljapäästmatutest olukordadest väljumiseks.

(Omamoodi on mul hea meel iga kord, kui inimesed julgevad oma lugudega avalikkuse ette tulla. Paraku peab selle juures olema valmis ka iseendale silma vaatamiseks. Kui meie sees on liiga palju, mida me ei soovi enda kohta näha ja tunnistada või mille eest vastutada, siis pole sellel kõigel tegelikult mõtet. Enese osa eest vastutamine ei vähenda kuidagi teise poole vastutust reaalset väärkohtleva käitumise eest.)

—-

Tähelepanu! Tegemist on isiklikku arvamust sisaldava mõtisklusega, mis ei esinda ühegi teise inimese või asutuse seisukohti!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: