Tüdruk, kes peitis end garderoobis ehk Kaili lugu

!Loo jures olev pilt on illustratiivne (Pexels Free Photos)

Melissa küsis minult eile, et jagaksin temaga oma lugu… Et ta on kunagi minu elmisest blogist lugenud, et mind koolis narriti, aga ma pole kunagi tahtnud seda rääkida. Ega ma praegugi rääkida taha, aga kirjutada võin proovida.

Lugeja, kes sattus eile tunni-paari jooksul minu blogisse, võis näha postitust, kus rääkisin oma tütrest. Info, mida see sisaldas, oli tõene. Viis, kuidas see oli esitatud, oli samuti tõene, aga tõene selle baasilt, mida koges üks hingevalus ema ja mida koges kunagi ammu üks väike tüdruk. 

Minu postkasti jõudis sedavõrd lühikese aja kohta väga palju julgustavaid ja toetavaid sõnumeid. Need rääkisid peamiselt minu ja Melissa julgusest ja vaprusest. Pean neid väga oluliseks ja kalliks, sest need taastasid minu isiklikku turvatunnet. Ometi tahan öelda, et eile õhtul kirjutatud tekst oli mulle, kes ma olen esmalt ise mitmete traumadega ja töötan ka traumeeritutega, uus näide sellest, mis juhtub, kui traumaaju meid ära kaaperdab… 

Viimastel aastatel on kirjutamine olnud minu jaoks kõige turvalisem viis, kuidas oma traumadega tegeleda. Olen väga palju kirjutanud turvalisele isikule, kui olen parasjagu traumaatilistest mälestustest üle ujutatud või emotsionaalselt raskes kohas. See kirjutamine on päästnud mu elu, aga samas on see saanud ühtlasi üheks suureks dissotsiatsiooniks ning vahel millekski, mida mul on väga raske kontrollida. Kui julgus kirjutada on avanenud väljaspoole turvalise isiku postkasti, olen märganud, et saan ise haiget ja teen haiget neile, kes ei oska lugeda minu sõnade tagant seda lugu ja seda tervikut, mis olen enda jaoks sinna pannud. Nimelt saab iga lugu uue näo ja kuue iga lugeja isiklikust maailmakogemusest lähtuvalt. Mida rohkem on lugejaid, seda rohkem moodustub eri narratiive. 

Kuidas ma aru sain, et olin eile traumaajusse lülitunud? 

Sain aru, et olen “kaaperdunud”, kui mul tekkisid kehalised reaktsioonid. Need triggerdusid esile ainsast kommentaarist, mis sellele postitusele siin blogis jõudis tulla. Lugeja andis teada, et tema arvates pole täiskasvanulik rünnata riigikoole. See oli tema lugu, mille ta välja luges ja kuigi ma pole sellega täiesti nõus (riigikoolide ründamine polnud minu eesmärk omaette, ehkki nendin, et seda sai välja lugeda), triggerdas süüdistus täiskasvanulikkuse puudumisest minus esile tugevad kehalised reaktsioonid. Minu vastus temale oli värisevate kätega kirjutatud ja vigane. Kui külmavärinad kogu mu keha üle võtsid, tundsin ma ära selle, mis juhtub minuga tihti, kui kohtun oma traumadega… Sellest hetkest tahtsin iga hinna eest postitusest vabaneda. Sain aru, et olen liikumas oma toimivasse osasse, mis on korduvalt pidanud koristama “traumeeritud” osa jäetud suurt segadust. 

Nutsin eile õhtul palju. Pugesin oma armsama kaissu ja rääkisin talle sellest, mis tunne on olla kontaktis tunnetega, mis said aastakümneid tagasi külmutatud… 

Ma olin nähtamatu tüdruk. Kiusamine, mida kogesin, oli ennekõike verbaalselt väljendunud vaimne vägivald või täielik hülgamine. Vahel lisandusid mõni tõukamine, asjade ära võtmine ja nende loopimine üksteisele või talvel lumepallid… 

Meie klassis polnud ühtegi teist tüdrukut, kes oleks jäänud nii pikaaegselt hüljatu rolli. Viiendast üheksanda klassini kaotasin kontakti klassikaaslastega järk-järgult praktiliselt täiesti. Kuigi ma olin nendega, polnud mind nendega, kui nad just ei märganud midagi rõvedat või üleolevat öelda. Seda valdavalt poiste poolt. Tüdrukute puhul kujunes aina enam välja olukord, kus mind lihtsalt ei nähtud või minu olemasolust ei tehtud välja. Jah, kõik ei peagi olema kõigi sõbrad, aga sõprusest loobumine ja pikaaegne kollektiivist tõrjumine pole üks ja seesama. Lisaks sai mu “õnn” otsa kaheksandas, klassis, kus üks uus tüdruk reaalselt mind süstemaatiliselt narrima ja alandama hakkas,mis oli senisest poiste narrimisest kindlasti rafineeritum… 

Mida see minuga tegi? 

Ma hakkasin oma klassi vältima. Mida rohkem narrimise episoode, seda rohkem püüdsin end võimalikult nähtamatuks teha. Olin vahetunnis garderoobi eesruumis, kus oli kujunenud omamoodi kamp mitmete klasside õpilaste kooslusest, kes olid samuti kuidagi nõrgemas positsioonis või muul põhjusel ei talunud ülakorruse kära. See seltskond andis mulle mingi kuuluvustunde ja tasandas muid kahjusid. Kuid see lõppes iga kord kella helinaga, kui ma vaikselt teiste õpilaste järel tundi imbusin… See taktika toimis muidugi ainult juhul, kui õpetaja oli võimalikult täpne. Kui õpetaja hilines, oli oht, et keegi märkab mind ja ütleb midagi stiilis, et ma haisen või midagi mu riiete kohta… Ja teised muidugi naersid. 

Üheksandas klassis käies oli mu sõbranna, kellega suhtlesin väljaspool kooli oma kodukülas ja kes oli teisest koolist, aru saanud, et mul ei ole koolis hästi… Kuigi ta oli mu parim sõbranna ja usaldasin teda täielikult, ei suutnud ma kunagi ühelegi lapsele ega täiskasvanule rääkida, mida koolis toimuv minuga teeb. Igatahes julgustas ta mind olema julgem. Kord laenas ta mulle oma üliägedad ja moodsad riided… Läksin nendega kooli… Kaaslaste pilgud oleks võinud tappa ning ma ei unusta kunagi lauset: “Hei, vaadake seda – see püüab olla meie moodi!” Ma arvan, et väljend “see” iseloomustab täpselt seda staatust, kuhu ma olin klassi mõttes sattunud… 

Väikese kõrvalpõikena… kui aastaid hiljem kooli kokkutulekul tantsisin õhtu otsa klassivennaga, kes oli ilmselgelt joogine ja kelle ma kohe ära tundsin, siis ei jõudnud ta ära imestada, kuidas on võimalik, et ma käisin kunagi mitu aastat tema klassis… Et ta ju teab kõiki oma klassist… Paraku mitte nähtamatut tüdrukut, kellele ka tema päris tihti möödudes nõmedaid kommentaare heitis… 

Ka minu endine klassijuhataja ei tundnud mind ära. See polnud lihtsalt ära tundmise küsimus… Nägin teda naeratades tervitamas teisi, keda ära tundis, ja minu puhul lõpuks kergelt segaduses ilmega kõval häälel nentimas: “Oli vist jah…” 

Tulen tagasi minevikku (ebaloogiline lause sobitub siia teksti oivaliselt)

Mitu aastat süstemaatilist vältimist grupis, millesse ma oleksin pidanud kuuluma… Olin juba lapsena tundlik ja see hakkas mind aina enam mõjutama… 

Ma olin väga tihti haige. Kopsupõletikud ja bronhiidid (sain veeta üksjagu aega haiglas ja sanatooriumis), hiljem lõputud viirusinfektsioonid. Ja kuigi see tähendas palavikku ning rasket hingamist, oli mul alati kergendustunne, kui ma ei pidanud minema kooli… 

Oluline kõrvalmõju, mis koolis toimuvaga kassnes, oli suitsidaalsed mõtted. Kahes viimases põhikooli klassis oli mul korduvalt mõne ütlemise järel kujutluspilt, et ma tapan end klassi ees ära. Veriselt ja koledalt. Käsi südamel: mitte kordagi polnud mul tunnet, et teeksin kellelegi nendest füüsiliselt liiga (ma isegi ei osanud niimoodi mõelda ja koolitulistamisest või muust sellisest polnud ma isegi kuulnud), küll aga tahtsin ise valust vabaneda ja tahtsin meeleheitlikult välja “see” olemise staatusest ja et mind märgataks… Täna ma muidugi tean enam-vähem, mis oleks taolise kujutluspildi realiseerumisele järgnenud ning paraku poleks see andnud soovitule ligilähedastki tulemust. 

Aususe nimel pean ütlema, et suitsidaalseid mõtteid tõmbas minus kasasõpilastest rohkem esile hoopis üks õpetaja. See oli meie matemaatika ja füüsika õpetaja, meessoost direktor. Tema taktika jätta õpilased, kes ei osanud ta küsimustele vastata, näidisena pingi kõrvale seisma, saavutas alati näitemängulise haripunkti nende õpilastega, kes olid ka klassikollektiivi poolt tõrjutud. Meie klassis tähendas see paari-kolme poissi ja ühte tüdrukut ehk mind. Nii võisin ma teatud perioodidel üsna kindel olla, et ta iga päev küsib mind ja siis “unustab” anda loa tagasi istuda (ise istumine ei tulnud kõne alla). “Parimad” seismised kestsid ligi 45 minutit ja olid vürtsitatud tüüplausega sellest, kuidas loll pea on käte ja jalgade nuhtlus… 

Haavad, mida direktori käitumine jättis (ma ei hakka kõike tema tundides toimunut lahkama), hakkasid paranema (ühtlasi ka välja imbuma) alles kõrgkoolis, kui mu mentoriks sai meesõpetaja. Ütlen vaid nii palju, et minu endine direktor sai aastaid hiljem ühes teises koolis töötades avaliku tähelepanu ja ta võeti vastutusele seoses alaealiste vastu kasutatud vägivallaga. 

Kuhu ma jõuda soovisingi… 

Tahtsin püüda selgitada, mis juhtus eile, kui ma kirjutasin koolikiusamisest oma tütre võtmes otse ja avalikult… Ma olin emotsiooni sees, mille sain oma tütre ausast jagamisest, aga veelgi enam olin ma ühes kogemuses minu sees elavast tüdrukust, kelle olukorda ei näinud koolis ükski õpetaja ning nende ülemus valas süstemaatilise alandamisega omakorda vaid õli tulle. Ma arvan, et minusuguseid emasid on veel palju. Neid, kes õpetajatele näivad ehk pisut hüsteerilised, kuid kes tegelikult ei oska õigel ajal märgata, et laste kooliaeg toob esile nende enda traumad… Ja kuigi ma tunnen palju teooriaid ning püüan igapäevaselt tegeleda nii enda traumadega kui toeks olla teistele, on ka minu elus hetki, kus ma ei tunne kohe ära, et olen libisenud kontrollimatusse alasse… See on inimlik! Traumadega tegelemine kestab kogu elu… Ikka ilmneb midagi uut, ikka tuleb reaktsioone ja mälupilte, mida me ei kontrolli… Seetõttu hakkasingi meele vaigistamiseks vähe magatud öö järel seda postitust kirjutama. 

Loodan, et tunnen nüüd end maandatumalt ja turvalisemalt, et minna kohtuma tänaste klientidega. Ainult siis saan olla teiste kõrval parimal moel, kui mõistan seda, mis on toimunud ja toimumas minus eneses!


Melissa õpetaja reageeris eilsele kirjutisele kiirelt ja õnneks ei läinud (vähemalt väliselt) kaasa emotsiooniga (ei tõmbunud kaitsesse ega rünnanud). Tundsin, et ta oli südamega toimuvaga kaasas ja usun, et siit edasi pean püüdma usaldada kooli nii palju, kui ma vähegi suudan. Mul on hea meel, et nüüd on veel täiskasvanuid kes olukorraga tegelevad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: