Kui ohtlikud on dissotsiatsioonid?

Minu poole pöördus õpilane gümnaasiumist, kes soovib kirjutada uurimistööd dissotsiatiivsest häirest. Tavapäraselt oleksin väga hea meelega sellise tööga kaasa läinud, kuid seekord sain pigem triggerdatud ja ütlesin, et ei saa taolise sihiga tööd toetada (tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud pigem pakkuda arutelu fookuse muutmise osas). Miks siis? Nimelt oli tema töö fookuses “antud häirega inimeste suitsidaalsuse ja enesevigastamise risk, ning käitumise ohtlikkus teistele inimestele.”

Dissotsiatiivsete häiretega ja dissotsiatsioonidega käivad kaasas mitmed stigmad ja häire all kannatavate inimeste häbimärgistamine. Esimene neist on asjaolu, et tavainimene ei tee vahet, et dissotsiatsioone ja dissotsiatiivseid häireid esineb mitmel erineval kujul. Teiseks on asjaolu, et Hollywood ja hea fantaasiaga kirjanikud on dissotsiatiivse identiteedihäirega inimesed (DID on haruldane ja keerukas häire, kus inimeses esinevad vähemalt kaks tahtmatult tekkinud eri identiteediga ja amnestiliste tõketega isiksust) portreteerinud hullumeelsete sarimõrvarite näoliseks. Väga lihtne on häire puhul, kus keegi on “mitmestunud” (varasem käsitlus häirele on mitmestunud isiksushäire) ning ei oma mälestusi oma eri osadest, luua fantaasiapilt kellestki, kelles elab ebainimlikult kuri ja pahatahtlik tegelane. Väga raske on selliseid kujutisi kummutada ja see muudab dissotsiatiivse identiteedihäirega inimeste elu kõikjal maailmas keerukaks.

Toon välja mõned esimesed internetis leitavad viited teaduslikele tekstidele, mis käsitlevad dissotsiatiivsete häirete ja DID ohtlikkust.

Esiteks on oluline teada, et kuigi dissotsiatiivsetest häiretest räägitakse täna oluliselt rohkem kui varem, on see valdkond, kus on endiselt palju uurida. Meil pole ülearu neid uuringuid, mis keskenduksid just sellele, et vaadelda nende inimeste ohtlikkust ja osalemist kuritegelikus statistikas. Võrreldes teiste häiretega, on DID-i ja vägivalduse uuringud olnud pikalt puudulikud. See pole takistanud näiteks Hollywoodil (filmid Glass, Split, Psycho, Fight Club jne.) loomast stereotüüpe. Senise põhjal võib lühidalt siiski öelda, et dissotsiatiivsete häirete puhul pole kriminaalne statistika kuigi kõrge, kui me võrdleme muu osaga populatsioonist. Dissotsiatiivsed sümptomid ei ennusta kõrgenenud kuritegevuse riski. Samuti on kuritegevusliku registri alusel lähisuhtevägivalla raames vägivaldseks käitumiseks risk kõrgem pigem sõltuvushäiretega inimeste seas kui mitmete vaimse tervise häirete puhul. Oluline on siinkohal eristada reaalset kuritegevuse statistikat ning erinevate medtöötajate tagasisidet, mis võib olla kallutatud.

ISSTD (International Society for the Study of Trauma and Dissociation), mille liige ma olen olnud, on teadlikkuse tõstmiseks avaldanud artikli pealkirjaga: “Dissotsiatiivse identiteedihäirega isikud: ühiskondlik oht või ühiskonna ohvrid?” Juba artikli alguses tunnistab autor, et hoolimata 50-aastasest ajaloost diagnooside nimistus, esineb DID kohta palju väärarvamusi nii tavainimeste kui ka spetsialistide ja meditsiinitöötajate seas. Enamik DID-iga inimesed on vägivallatud ning artikkel ütleb ilusasti: “DID on psühholoogiline häire, mis on loominguline ja ainulaadne viis ellujäämiseks.” Autor tutvustab end ISSTD liikmena ja advokaadina, kes on armastav naine, ema ja vanama.

Meedia kasutab endiselt suure heameelega filme nagu Split ja Glass, kuna inimesi intrigeerib ja tõmbab kinosse vaatama kõhedus ja õudus. Selleks luuakse hirmutavaid nüansse täis lood. Samal ajal on meie ümber mitmeid tavainimesi – poemüüjad, õpetajad, koduperenaised, juristid, meditsiinitöötajad jne -, kellel on reaalselt dissotsiatiivsed häired ning nad on heatahtlikud inimesed (kellel on tõenäoliselt tavapärasest kõrgem traumaajalugu ja kelle elus võib esineda keerulisi perioode).

Tsiteeritud lõik artiklist: “Praegused uuringud näitavad, et ligikaudu 1–3% elanikkonnast võib olla DID. See tähendab, et ainuüksi USA-s on 3–10 miljonit inimest (ISSTD, 2017), kuid haigust ei ravita ja seda ei tuvastata. USA-s pole kunagi DID kohta tehtud ühtegi riiklikult rahastatud uuringut (ISSTD, 2017). Keskmine patsient veedab enne diagnoosi saamist vaimse tervise süsteemis 7 aastat. (ISSTD, 2017). Sellises olukorras ei saa taolised filmid aidata. Paljud inimesed ei taha pärast nende filmide nägemist isegi DID-i sümptomeid tunnistada.”

Tulles dissotsiatiivse häirega inimeste ohtlikkuse juurest veel rohkem sügavuti ohvriks olemise juurde, siis tahan teile mainida 2018. aasta kvalitatiivset uuringut “Dissotsiatiivse identiteedihäirega naised, kes kogevad lähisuhtevägivalda” Uuringu tutvustuses püstitatakse tees, et dissotsiatiivse identiteedihäirega naised kogevad lähisuhtevägivalda tõenäolisemalt kui teised naised. DID-ga naised kasutasid lühisuhtevägivallaga toimetulekul lapsena välja töötatud dissotsiatiivseid strateegiaid (nende sümptomid), milleks olid ümberlülitumine ja dissotsiatsioon. Kahjuks pole ma saanud tööga lähemalt tutvuda, küll aga võin pakkuda, et dissotsiatsioonid on üks põhiline põhjus, mis aitab eitada vägivaldset käitumist ning võimaldab sellises suhtes pikemalt püsida.

Kui minu poole pöörduti sooviga aidata kaasa tööle, mis käsitleks dissotsiatiivse häire (tegelikult mind praegu häirib, et ma pole päris kindel, kas pöörduja mõtles DID-i või muid dissotsiatiivseid häireid) ohtlikkust endale ja teistele, siis ma tõesti sain käivitatud selle teema teisest poolest ehk “teistele”. Kuigi mul pole puhta DID-i sümptomeid (näiteks mitut erinevat toimivat põhiosa ja täielikke amnestilisi tõkkeid osade vahel), on mul mitmed emotsionaalsed osad (viide strukturaalse dissotsiatsiooni teooriale, mida lähemalt selles postituses ei käsitle) ja nende kontrollimatu vaheldumine mõjub kurnavalt. Kõik, mis viitab kellegi fantaasia mõjul loodud filmidele ja raamatutele, käivitab minus soovi kaitsta ennast ja teisi, kellel on samalaadsed mured. Need filmid ajavad vaid rohkem segadusse, sest neis on tuttavaid elemente, aga lisanduvad hirm, võõristus ja eneseteadlikkuse langus, koos tugevneva – niigi sisuliselt igapäevase – sooviga end maailmast eraldada ja kusagile ära peita… Näiteks on minu jaoks minu blogi ja avalikult oma problemide tunnistamine üks võimalus võidelda tungi vastu olla mitte olemas või mitte märgatud… Kirjalikult ma tahan olemas olla… See on huvitav nähtus, kus samal ajal on minu sees äärmiselt peituv (ma eraldan end tihti ka perest ja sõpradest ning pigem jäävad mu ellu alles need inimesed, kes ise rohkem kontakti panustavad) ja äärmiselt tähelepanu otsiv pool (histrioonilisusele kalduvad jooned).

Kuna ma jõudsingi sujuvalt üle oma loole, siis tulen siit suitsidaalsuse juurde… Tohutu segadus, mis dissotsiatiivsete häiretega kaasneb; pidev häbi ja arusaamatus enda ja maailma osas; traumaga seonduvad flashbackid; tunne, et oled muutumas dementseks ja “kaotad” elus toimuvat; aeg-ajalt kaotatud side isegi inimestega, kellega viibid samas ruumis; usaldamatus enda ja teiste osas (eriti, et nad sind kuidagi mõista suudaksid); mõnes teises “meeleseisundis”, mis võib kesta päevi ja nädalaid, tehtud otsuste ja sammude kahetsemine ning pidev depressioon – kõik see on enam kui väsitav. Mitmed uuringud (ka DSM-5 andmed) näitavad, et DID patsientidel on üks kõrgemaid suitsiidiriske üldse ning mitmed enesetapukatsed on nende puhul tavalised.

Rõhutan siinkohal taaskord, et minul pole diagnoositud DID-i ja ka kõigi õpingute ning teraapiate põhjal on aina enam pigem kinnitunud, et minu häireks on OSDD/DDNOS (eesti keeles peaks olema mittespetsiifiline dissotsiatiivne häire, millest mulle räägiti, kui ma 2019. aastal haiglas viibisin), alatüüpi ma ei täpsustaks. OSDD-d peetakse tänasel päeval levinumaks dissotsiatiivseks häireks, ometi on teaduskirjandust selle osas veelgi vähem kui DID puhul. Sinna kuuluvad mitut tüüpi dissotsiatiivsete sümptomite kogumid, mida ei anna teiste dissotsiatiivsete häirete alla selgepiiriliselt määratleda. Mõningates käsitlustes nähakse OSDD-d kui võimalikku DID spektri vormi. Sel juhul võib näha DID diagnoosimise kriteeriume OSDD esinemise tõttu liiga kitsastena. Carloyn Spring (kes on üks mu lemmikuid DID ja komplekstrauma teemal kõnelejaid) ütleb: “Paljud DID-ga inimesed võitlevad sellega, mida nende diagnoos nende jaoks tähendab – nad võivad seda pahaks panna või mitte uskuda, kuid dissotsiatiivse identiteedihäire olemuse kohta on vähemalt mingi arusaam ja üha rohkem kirjandust. Sama ei saa öelda OSDD kohta. OSDD-ga inimesed tunnevad sageli, et nende kogemust ei kajastata raamatutes, artiklites ja veebisaitidel, et nad on „vähem” kui DID-ga inimesed – et nad pole mitte ainult „segased”, nagu üks inimene mulle ütles, vaid: “Oleme segadusse aetud segaduses olemisest, kuna meil pole korralikku seisundit.”

Kas suitsiidirisk on kõrgem ennekõike DID puhul või ka teiste dissotsiatiivsete häirete korral? Mitmed uuringud nendivad, et erinevad dissotsiatsioonid võivad olla oluliseks põhjuseks enesetappude sooritamisel. On mitmeid võimalusi ja põhjuseid, miks eri dissotsiatsioonid suurendavad suitsidaalsuse riski. Kuigi mina olen haiglas olnud konkreetselt suitsiidiga seonduva tõttu vaid korra (nimelt puutusin aastal 2006 esimest korda kokku psühhiaatrilise raviga, kuna afektiivses seisundis sooritatud enesetapukatse viis mind haiglasse, kus mul diagnoositi depressioon. Järgmine kord, kui vaimse tervise probleemidega meditsiinisüsteemi sattusin, jääb 2017. aasta lõppu) , siis neid ilminguid on esinenud oluliselt rohkem. Tavaliselt on suitsidaalsed episoodid jäänud minu ja nende vahele, kes on toimunust teadlikud. Omakorda on see suurendanud minu häbi ja väärtusetuse tunnet, et teised peavad “minusugusega” toime tulema.

Enda elu põhjal ütleksingi, et eraldatuse tunne (tihti ka soov, sest mul on aeg-ajalt mugavam elada oma “dissotsiatiivses koopas”, kus ma ei tunne ei füüsilist ega hingelist valu), segadus ja häbi ning suutmatus toime tulla traumamaterjaliga või kujunenud traumaatiliste reaktsioonidega, on põhjused, mis muudavad dissotsiatsioonid endale ohtlikuks. Dissotsiatiivsete häiretega kaasub tihti depressioon (ka minu puhul on see olnud üks põhidiagnoose), millega on lootusetus ja suitsiidirisk arvestatavad nähtused. Minu elus oli periood (pamiselt traumamäluga töötades), kus kõigele sellele lisandus tõsine hirm, et olen hulluks minemas ning soov sellest iga hinna eest pääseda… Ka transilaadsed, fuuga-sarnased või derealisatsiooni episoodid suurendavad ohtu enesele, kuigi neil hetkedel ei ole oht enesele tahtlik. Inimene võib olla nii hägustatud teadvuses, et astub kogemata auto ette (mind tõmmati haigusperioodil napilt bussi eest ära, kusjuures mul polnud vähimatki teadlikkust selle bussi olemasolust).

Kõik see tundub üsna sünge, eks ole… Loodetavasti suutsin vähemalt selgeks teha, et DID häirega inimesed pole teistest ohtlikumad. Seevastu on igasugused dissosiatsioonid arvestatava suitsiidiriskiga ning eriti kõrge oht enesetapule on DID-iga inimestel.

Hoolimata sellest, et suitsiidiriski numbrid on kõrged, ei tähenda see, et elu dissotsiatsioonidega poleks üldse võimalik. Arvestatav osa dissotsiatiivse häirega inimesi suudab luua ja arendada oma toimiva(d) osa(d) sedavõrd tugevaks ja kindlaks, et nad tulevad igapäevaelus hästi toime ja on kõrgelt funktsioneerivad ning oma professionaalses elus edukad. Just selle tõttu me ei aimagi, et mõni omal alal edukas inimene võib tegelikult olla dissotsiatiivse häirega. Usun, et dissotsiatiivsete häirete aladiagnoosimine pole üksnes Ameerika probleem, vaid ka meil on üksjagu neid, kes saavad valediagnoosi või ei jõua kunagi arstide tähelepanuvälja. Just nende pärast, kes tugevalt toimivad või igapäevaselt vapralt oma võitlusi võidavad, on ülioluline, et me ei looks rumalaid stereotüüpe ega stigmatiseeriks inimesi, kellel on “loomingulised” ellujäämismehhanismid.


Tunnuspilt: Pexels Free Photos

Kasutatud internetimaterjal:

https://bpded.biomedcentral.com/articles/10.1186/s40479-017-0053-9

https://news.isst-d.org/dissociative-identity-disorder-individuals-societal-threat-or-societal-victim/

https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/29447414/

https://www.healthyplace.com/blogs/dissociativeliving/2016/09/suicide-risk-in-dissociative-identity-disorder

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC7465542/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: