Mis on hingehoid?
Hingehoid on interdistsiplinaarseid teadmisi kasutav abistamissuhe abistaja ja abivajaja vahel, kus abistaja ise lähtub esmalt spirituaalsest ja eksistentsiaalsest tasandist, kuid läheb abivajaja kõrvale täpselt selles punktis ja sellel tasandil, kus abivajaja parasjagu asub. Selline on minu isiklik kokkuvõte*, kui püüan defineerida ja mõtestada hingehoiu olemust.
Tihti on inimeste nägemus, et hingehoidja tegeleb surijate, leinajate või eakatega. Iseenesest pole see vale, kuna vastav töö on suur ning oluline osa hingehoiust, kuid tegelikult hõlmab hingehoid palju laiemat vastutusala. Hingehoidjad ja kaplanid (oma olemuselt on need kaks ametit teineteisele väga lähedased) töötavad lisaks haiglatele ja hooldekodudele ka näiteks vanglas, politseis, kaitsestruktuurides, kriisiabis, mõningates koolides, kirikute juures ning eravastuvõtte pakkudes. Enamasti on professionaalsed hingehoidjad omandanud lisaks põhiväljaõppele lisapädevusi näiteks pereteraapias, spetsiifilises kriisi- ja leinaabis, kogemusnõustamises või muus hingehoiuga piirnevas erialas.
Hingehoiu täisväljaõpe koosneb kahest suunast – teoloogiline õpe ning psühholoogiline toetamine. Esimene käsitleb teaduslikel alustel religiooniga seonduvaid eriprobleeme, keskendudes esmajoones kristlikule õpetusele. Mitmed hingehoidjad on pühitsetud ka kiriku töötegijateks, näiteks vaimulikeks ja diakoniteks. Eetilistel alustel toimiv kriitiline lähenemine enda ja teiste nägemusele Piiblist ning usust, mida teoloogiline õpe pakub, annab aluse mõista ja eristada väga erinevaid spirituaalsuse ja religiooniga seonduvaid küsimusi ning käsitleda inimeksistentsi küsimusi. Piibli algkeelte õppimine on üldarendav ja hea lisaväljakutse täiskasvanud õppija jaoks.
Hingehoiu teine suund – inimese käsitlemine läbi psühholoogiateaduse – hõlmab muuhulgas taustateadmisi arengu-, suhtlemis- ja religioonipsühholoogiast ning nõustamise (kaasa arvatud kogemusnõustamisega seonduvaid) aluseid. Inglise keeles ongi hingehoidjale vastav termin “pastoral counsellor”, mis tähendab pastoraalnõustajat. Lisaks teoreetilistele teadmistele on hingehoiuõppe väga suur tugevus praktiline õpe. Kõik rakenduskõrghariduse omandavad hingehoidjad läbivad hingehoiu baaskoolituse (vabade kohtade olemasolul on tegu kõigile avatud tasulise koolitusega), kus tuleb vaadata sügavalt enesesse kui abistajasse, koostada rühmatöid, osaleda supervisioonides ning läbida reaalseid rollimänge.
Hingehoidjat valides tasub teada, et käesoleval ajal on hingehoiu eriala regulatsioonid alles lapsekingades, mistõttu tasub hingehoidja poole pöördudes teada tema spetsiifilist tööalast ja väljaõppe tausta ning lähtuda sellest, milline on konkreetne abivajadus. Järgnevalt üks võimalik liigendus, kuidas hingehoidu pakkuvad inimesed jagunevad:
- Vabatahtliku töö alusel võib iga kiriku juures tegutsev inimene olla hingehoidja. Sealt võib saada head tuge ja abi, aga võib ka minna täiesti vastupidi (sealjuures tõenäoliselt sugugi mitte pahatahtlikel alustel). Selline hingehoidja pole saanud professionaalset ettevalmistust hingehoidlikuks nõustamiseks. Nagu öeldud, ei pruugi taoline hingehoidja tingimata kahju teha, kuid tema poole pöördudes puuduvad igasugused ametlikud garantiid.
- Pastorid ja kirikuõpetajad, kes võivad pakkuda nende konfessioonile omastel õpetuslikel alustel hingehoidlikku tuge, kuid kellel puudub spetsiifiline hingehoidliku nõustamise väljaõpe.
- Hingehoiu baaskoolituse läbinud ja tunnistusega lõpetanud hingehoidjad on saanud põhiteadmised hingehoidlikuks nõustamiseks. Tavaliselt võtavad selle koolituse kirikute töötegijad või lisaäljaõppena pastorid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad, meditsiinitöötajad ning teised abistavatel elukutsetel tegutsevad professionaalid, kes lisavad saadavad teadmised oma põhitööle.
- Hingehoiu rakenduskõrgharidusõppe läbinud hingehoidjad, kes on läbinud hingehoiu baaskoolituse ning õppinud 3 aastat muuhulgas teoloogiat, psühholoogilisi käsitlusi kui teisi hingehoiuga piirnevaid distsipliine. Selle taseme hingehoidja saab taotleda ja omada hingehoidja kutsetaset 6.
- Hingehoiu magistriõppe läbinud, kes õpivad teoloogiat, hingehoidu ja diakooniat süvendatumalt ning võivad süvitsi tegeleda hingehoiu eriala arendamisega. Selle õppe läbinud võivad taotleda hingehoidja 7. kutsetaset.
Hingehoidja töö oluline alustala on konfidentsiaalsus.
Millised on teemad, millega hingehoidja poole pöördutakse? On raske tuua välja üht selget ja konkreetset põhjust, miks inimesed otsivad hingehoidu. Kõige üldisemalt võib öelda, et see on vajadus hooliva ja hinnangutevaba toetaja leidmiseks. Hingehoidja ei tegele näiteks inimeste diagnoosimisega, mistõttu ei vaata ta inimest, kelle kõrvale tuleb, ennekõike tema “haigusena” või kellegi sellisena, kes vajab “ravimist”. Teemad, milles inimesed otsivad sedasorti kuulamist ja aktsepteeringud on väga erinevad, loetlen siinkohal vaid mõned üldisemad: lein ja suremine, vananemisega seotud eripärad, traumad ja kriisid, ärevus ning depressiivsus, üksildus ja üksindus, suhteprobleemid, füüsiliste tervisehäiretega kaasnev sisemine äng, suitsidaalsed mõtted, spirituaalsed ja eksistentsiaalsed küsimused, enese inimlikkuse aktsepteerimine jne.
Mina hingehoidjana. 2020. aasta suvel omandasin EELK Usuteaduste Instituudis rakenduskõrghariduse hingehoiu erialal. Käesoleval perioodil jätkan enese täiendamist vastavas magistriõppes.
2020. aasta suvest 2021. aasta suveni töötasin hingehoidjana ühes suuremas Lõuna-Eesti hooldekodus. See oli aeg, mis avardas minu maailmapilti sügavalt ja aitas mõista seda, kust me tuleme. 2020. aasta suvest tänase päevani olen ühtlasi töötanud hingehoiutelefonil, kus on kõnesid väga erinevatelt inimestelt ja väga erinevate muredega. (NB! Hingehoiutelefonil ei tööta ma nimeliselt ning meile helistades ei saa küsida konkreetset hingehoidjat!)
2020. aasta suvest olen läbinud koolitusi, mis aitavad mul spetsialiseeruda nende inimeste toetamisele, kes läbivad psühholoogilisest traumast taastumise teekonda. Pean trauma-informeeritud teadmisi oluliseks täienduseks oma hingehoiuõppele ja -tööle.
Hingehoidjana võtan vastu ka Hingehoiukeskuses, mille ruumid asuvad Tartu kesklinnas (vaata lähemalt).
Kuidas saada professionaalse hingehoidja abi? 2022. aastal töötavad professionaalsed hingehoidjad Eesti suuremates haiglates ning hooldekodudes. Ööpäevast hingehoidlikku esmaabi pakub Hingehoitelefon 116 123. Näost-näkku on nõustamiseks on kõige lihtsam pöörduda Hingehoiukeskuse poole.
Lisalugemist hingehoiu ja hingehoidjate kohta:
Hingehoidja Kristi Lee tööst Valga Haiglas
Hingehoidja Katri Aaslav-Tepandi “Jõulutunnelis”
Hingehoidja Naatan Haamer “Hingehoiust praktiku pilgu läbi”
* Käesolevas tekstis mõtisklen hingehoiust ja hingehoiuõppest lähtuvalt isiklikest arusaamistest, mille läbi oma õpingute ja õpetajate olen omandanud
KailiSarg 