Esmalt tahan öelda, et ma kindlasti ei kuulu nende hulka, kes õpetavad, et saa üle oma minevikust ning et minevikul pole tänasele päevale mingit mõju. On küll! Meie olevikku poleks minevikuta, sest olevik on alati mineviku resultaat.
Mida ma mõtlen selle all, et olevik on mineviku resultaat? Me keegi pole ilma varasemate kogemusteta. Kui võtan minevikust ära pisikesegi jupi, pole ma enam tänane mina ehk vana hea liblikaefekt. Kui jätta välja tõsised neuroloogilised haigused, siis on inimesel mälu, mille abil igapäevaelus opereerida. Mälu ei ole minu valdkond, kuid oluline on teada, et mälestused – olgu need, mida teadlikult kasutada saame või need, mis on meie tahtliku tegevuse osas peidetud – juhivad meid alati. Tänase päeva mõtted tulevad selle pealt, mis on sinna aja jooksul kogunenud, sest protsessime infot, mida endasse oleme kogunud. Iial pole me täielikult vabastatud sellest, mida varem oleme näinud, kuulnud või millisel moel mõelnud. Iga uus mõte ilmub eelmiste mõtete peale ja saab ainult seeläbi kujuneda tänaseks arusaamaks.
Tähelepanu tasub pöörata asjaolule, et me hindame võimalikke ohte selle alusel, millised on minevikukogemused. Rängad kogemused võivad muuta aju: nii võib olla traumeeritud inimese ajus olev mandeltuum sellises aktiivsuses, mida rahulikumate kogemustega inimeste ajus ei näe. Samas on raskeid kogemusi meil kõigil ja alati pole see ränk trauma, mis meid muudab, vaid muutuse ajendiks saavad elu jooksul kogutud “väiksemad” kogemused, mis kuhjuvad ja on meid haavanud, kurnanud ning ettevaatlikuks muutnud. Ühel hetkel elame endalegi märkamatult nende sündmuste poolt juhituna, kuna oleme õppinud tõlgendama olukordi teatud viisil ning uut mustrit luua on väga raske. Me ei oska luua uutlaadi tähendusi ja jääme mõttemustrite lõksu.
Selleks ei pea inimeste psüühikaga töötama, et märgata, kui tihti kujundatakse tänaseid samme eilsete kogemuste pealt. Mina julgen koguni ütelda, et suur osa vaimse tervise probleeme on võimetus protsessida minevikku ja luua sinna tänase päevaga seostuvaid tähendusi, mis võimaldaksid päriselt edasi liikumist. Siinjuures ei pea ma edasi liikumise all silmas asjade unustamist, vaid nende integreerimist oma elunarratiivi. Teisisõnu: kui mul on rasked kogemused, siis ma ei kinnita endale, et neid pole olnud, kuni ma suudan neid igapäevaselt teadlikult enam mitte meenutada (tihti on selle valiku tulemus üldine rahulolematus eluga või hoopis tohutu positiivse meelelaadi etendamise vajadus ehk siis igasugu nutvad ja naervad depressioonid), vaid ma ütlen, et need on olnud minu elu osa, kuid need ei pea defineerima seda, kellena ma näen end tänases päevas. Mõnes mõttes väidan ma niisiis, et otse võttes olen ma iseenda minevik ning see osa on minust eemaldamatu, kuid samal ajal on mul alati võimalus ja mõningane võimekus (sõltuvalt minevikukogemustest ja erinevatest isikuomadustest) protsessida tänasel päeval infot moel, kus ma kõnelen oma ellu muutuste võimalust ja seeläbi olen ma tegelikult ka enda (loodetavasti parem) tulevik.
Vahel vastandatakse minevikku ja olevikku. Kuna aga rangelt võttes aega ei eksisteeri, on minu arvates olulisem kõigi ajavormide tervikuna käsitlemine. Populaarne on rääkida olevikus elamisest ja endas kõige muu vabastamisest, ent kas see on tõesti üks inimmeele kõrgemaid eesmärke, nagu tihti arvatakse, selles jään kahtlevale seisukohale. Igasugu meditatiivsed ja olevikus rahustavad praktikad (kaasa arvatud palve) omavad tõestatult head mõju me närvisüsteemile, kuid harva räägitakse nende varjukülgedest. Inimene suudab nimelt igast asjast sõltuvusse sattuda. Me satume sõltuvusse isegi oma baasvajadustest, teraapiatest või mõtetest-ideoloogiatest, mis meid vaimustavad. Koguni religioosne elu võib olla sõltuvuskäitumine, mis asendab mõnd eelnevat pahet, rääkimata siis kõikvõimalikest praktikatest. Tervisliku ja ebatervisliku vahel on piirid, mille tajumine nõuab peenhäälestust. Kui ma ise panen endale mingi praktika harrastamise eesmärgiks enese igapäevaelust ja teistest inimestest eraldamise, siis õpin ma ennast peitma millegi taha. Ma ei vaata enam otsa küsimusele, miks mul on vaja end peita, vaid uputan end võimsasse dissotsiatsiooni. Sellega võib kaasneda varjatud moel kõrgenenud ego, sest ollakse väga vaimsed või kusagil teistest kõrgemates energiates või uskumuses, et ollakse teadmistes üle neist, kes üldse ei saa aru, mida “selline” maailm tähendab (iseküsimus, kas “selline” maailm on üldse mingilgi määral objektiivselt võetavalt olemas või on see kellegi subjektiivne kogemusilm… kaldun pakkuma, et iga inimese vaimsuses elamine ning tunnetamine on läbi ja lõhki individuaalne ning vead hakkavad sealt, kus püüame kogetava maailma alusel luua mingeid üldistavaid teooriaid ja õpetusi). Sellest võib saada korraliku kaifi! Uputan end nähtamatusse “pudelisse”. Kuna ma minevikule ei mõtle ja “hõljun” ainult olevikus (unustades, et ka põhjus, miks ma “hõljuma” pean ja seda just praegusel viisil teen, on seotud minu minevikuga), siis oleks minuga justkui kõik korras. Võingi tunda mõnda aega teatavat harmooniat ning ideaalis toimib see mu elu lõpuni. Reaalsuses toimib see aga üksnes siis, kui eesmärk pole enda eraldamine minevikust või teistest inimestest ja maailmast või koguni iseendast.
Piiblis on selline hea ütlus, et puud tuntakse tema viljast. Just sellele on oluline tähelepanu pöörata, kui midagi harrastame. Kas minu valitud tegevus – olgu see milline iganes terapeutilist laadi, vabastav või usuline praktika – toob mind suuremasse tasakaalu iseenda, teiste inimeste ja sellega, kellesse/millesse ma usun või olen ma kusagil libastunud ning valedele rööbastele sattunud. Kas vähemalt mingigi tasand tegelikult kannatab? Siin tuleb olla enda vastu väga aus! Tihti jääb enesevaatluse võimekus väga kitsaks ja üks olulisemaid märke sellest, et minevik pole sugugi seljatatud ja ma tegelen mõningase enesepettusega, on see, kui inimesed minu ümber märkavad mu tegevuse negatiivset mõju mulle endale või suhetele nendega. (Loomulikult on vaja siin arvestada, kes on see inimene, kes mind tagasisidestab ja millised on tema motiivid seda tagasisidet andes.)
Minevik avaldub tihti kõige halastamatumalt inimsuhetes. Isegi, kui olen endaga tööd teinud ja usun, et jõudsin heasse kohta, võivad erinevad inimsuhted minus peegeldada ja käivitada protsesse, mida ma ei oska kontrollida. Iseenda minevikuga eneses rahu tegemine on oluline ja mõjub ka mujale, kuid see pole veel tingimata sama, mis rahu tegemine teise inimesega või teiste inimestega minu kõrval. Kui eneseabi näidete juurde tagasi minna, siis ma võin ennast rahusse hingata, kuid teise inimese kõrval on mu rahu hetkega kadunud.
Oma kohtumistes inimestega näen ja kuulen tihti lugusid, kuidas nii mõnigi paarisuhe elab minevikus. Isegi värske suhe võib elada minevikus, kui üks või mõlemad osapooled on sinna takerdunud. Vahel mulle tundub, et just paarisuhe on see, kus on meile antud kõige suurem võimalus enda ja oma minevikuga rahu teha ning samas seal kukub see ka kõige kergemini läbi.
Mõnikord me vaatame oma partneri silmadesse, aga näeme seal kedagi oma minevikust. Näeme oma täitumata igatsusi, näeme unistust kellestki teisest või näeme eelmises suhtes kogetud valu, reetmist ja hülgamist. Isegi kui teame, et peaksime elama olevikus ja rajama tulevikku inimesega, kes on meie kõrval, tegeleme hambad ristis oma minevikuga. Seega ongi jõutud kohta, kus inimene on oma suhtes teisega läbi ja lõhki iseenda minevik, ilma ruumita tulevikule. Samamoodi saab olla oma minevik paarisuhet vältides. Mida rängemad on minevikukogemused, seda raskem on usaldada enda ellu veel kedagi uut inimest. Niisiis müürib minevik meid vahel kogu ülejäänud eluks iseenda vangistusse.
Samad printsiibid käivad igat laadi inimsuhete kohta. Minu enda ühed rängad valukohad on olnud sellest, kui olen usaldanud kedagi oma suurimas haavatavuses sõbrana, kuid siis on see inimene teinud midagi, mis võtab mult igasugu usu sõprusesse. Oli aeg, kus arvasin, et minu “limiit on täis” ja ühtegi uut sõpra mu ellu enam ei tule. Siis “anti” mulle aga koguni kaks uut usaldusväärset sõbrannat, kes tulid mu ellu erinevatel viisidel. Eriti just ühel juhul olin alguses väga kahtlev, reaktsioonivalmis ja igas sammus halva ootel. Tegin seda, mida raskete elukogemuste pealt tihti tehakse: otsisin “märke” ja tõlgendasin neid oma elukogemuse valguses. Ilmselt oli siiski suureks abiks see, et mu sõbranna tunnistas, et maadleb ise sarnase kolliga. Sellest on kasvanud minu jaoks midagi väga suurt ja erilist ning ma päriselt hindan, et mu ellu on tulnud inimene, kellega saan palju südamest naerda. Lisaks on tema kaudu tulnud minu ellu veel inimesi, kes on jõudnud juba kalliks saada.
Olen nüüd suuremas osas lahti lasknud hirmud, mis mind vahepeal sõpruses kammitsesid, ent ometi olen vahel tabanud endas kasvavat paanikat tundmas, kui mul pole õnnestunud sõbrannasid kätte saada või hirmult, et äkki ma jagasin midagi endast liiga avatult ning seda saab minu vastu hiljem ära kasutada. Alati ma ei märkagi kohe, kuidas elan taas kogu oma meeles ja kehas läbi minevikku ning valuhirmu. See ei tule kunagi sellest inimesest, vaid kusagilt minevikust. Hea on, et olen saanud neid asju ka oma sõpradele väljendada ja nad võtavad mind sellise minuna vastu ja hoolivad mu vajadusest saada kinnitust, et kõik on korras. Oma südames aga tean, et iga kord, kui ma vaatan teist inimest läbi negatiivse minevikukogemuse, olen ma tegelikult ülekohtune. Ma ei taha ise kogeda seda, kus minu osas mõeldakse või reageeritakse lähtuvalt teise poole kehvast minevikukogevusest ning seda enam ei tohiks ma ka teistele midagi taolist teha. Päris puudutamata me sõbrad niikuinii meie eelnevast elust ei jää (eriti kui võtta, et meie olevik on mineviku resultaat)… Küllap valame nad niikuinii üle oma minevikukogemustega, millest neile räägime ja mida kuidagi oma olemusest ja käitumisest edasi kanname, kuid see on erinev vastutusest eraldada igaüht teistest ja näha neid väärtuslike ja unikaalsete inimestena selles (Jumala loodud) maailmas.
Mida ma tahan öelda, on see, et meie minevik võib teha palju kurja, kui me ei aktsepteeri seda enda elu osana, kuid teisalt ei eralda iseenda tänast mina-tunnetust sellest. Seda polegi nii lihtne selgitada, kui ma alguses arvasin ning ega ma tegelikult arvagi, et see selgitus üldse peaks kuidagi minu eesmärk olema. Pigem tahtsin ma anda mõttekohti, kust igaüks saab ise edasi arutleda oma elukogemuste ja arusaamade valguses, kas miski teda kõnetab. Siit näiteks mõned küsimused, mille üle võib mõtiskleda:
- kas ma olen julgelt oma minevikule silma vaadanud või olen end terve elu selle eest peitnud? (PS! Kui Sa seda kunagi teinud ei ole ja nüüd tahad teha, siis soovitan alustada oma teekonda koos mõne professionaaliga ehk terapeudi või nõustajaga)
- kas ma aktsepteerin end tervikuna, hõlmates oma elunarratiivis ka raskeid minevikukogemusi?
- kas ma põgenen olevikus millegi või kellegi eest, kuna minu mineviku-usk on suurem kui lootus millegi uue loomise võimalikkusesse oma elus?
- kas ma teen häid asju mitteheal eesmärgil ehk kas ma kasutan positiivseid toimetulekustrateegiaid eesmärkidel, mis tegelikult ei teeni minu kasvu tervikuna?
- kas ma näen mõnes sõbras või oma partneris ohtu mineviku kordumiseks?
- miks ma üldse elan sellist elu, kus näen end mineviku tõttu jõuetuna? (küsin seda endalt aina enam ja olen avastanud, et see on oma lihtsuses väga võimas küsimus)
- mis oleks minu järgmine samm, et jõuda täisväärtuslikuma olevikuni?
Üks imeline osa siin maailmas on asjaolu, et kuni me elame, on meil alati võimalus muutusteks. Me saame alati teha asju siiramalt ja teadlikumalt, olles rohkem kontaktis iseendaga ja end ümbritsevate inimestega ning Jumalaga. Loomulikult on enamik inimeste elus aegu ning olukordi, kus on helget tulevikku sisuliselt võimatu näha ja ka mina olen oma elus neis väga rasketes kohtades olnud. Ometi jääb mulle, Sulle ja meile alati võimalus, et saame oma jõu tagasi ning tänane päev pole enam eilse päeva must vari.
Tähelepanu: minu mõtisklused ei pretendeeri kunagi absoluutsele tõele ning sellega palun lugejal arvestada. Pigem arutlen ma oma hetketunnetuse pealt, mis ometi võib ajas kujuneda millekski täiesti teiseks.
KailiSarg 