Author Archives: kailisarg

Olen viimasel ajal korduvalt märganud enda ümber mõtet, et äkki räägitakse traumast liiga palju. Võib-olla on trauma ületähtustatud ja ülekasutatud “moodne termin” ning selle sõna tarvitamine kuidagi alaväärtustab “päris” raskusi kogenud inimesi? Mõneti suudan mõista nende muret, kes seda küsivad, aga minu kiire vastus antud küsimusele oleks, et tegelikult räägime me traumast liiga vähe. VeelLoe edasi: “Kas traumast räägitakse liiga palju?”

Tavaliselt ei pea ma seda jutuks võtma, kuid seekord tahan rõhutada, et käesolev kirjutis pole tellimustöö. Tegelikult pole inimene, kes on selle postitusega enim seotud, sugugi teadlik, et ma midagi niisugust kirjutan. Ühtäkki tekkis mul aga südamesse soov jagada head kogemust ja tutvustada seda võimalust teistelegi. 2022 kevad oli minu jaoks raske. Suurim kaotus oliLoe edasi: “Tuleviku Koolitajast ja selleks õppimisest”

Kompleks- ja arengutraumad mõjutavad inimese isiksust ja käitumist väga tugevalt. Sealjuures ei tee kõik väljundid, mis käivad kaasas traumeeritusega, inimest teiste silmis tingimata nunnuks ohvriks, keda tahaks iga hinna eest aidata, nagu on tihti kuvatud posttraumaatilise häirega naistegelasi romantilistes raamatutes. Traumeeritutel võib esineda mitmeid omadusi, mis peletavad kõrvalseisjad eemale. Käesolevas mõtiskluses võtan vaatluse alla üheLoe edasi: “Trauma ja mustvalge mõtlemine”

Minu poole pöördus õpilane gümnaasiumist, kes soovib kirjutada uurimistööd dissotsiatiivsest häirest. Tavapäraselt oleksin väga hea meelega sellise tööga kaasa läinud, kuid seekord sain pigem triggerdatud ja ütlesin, et ei saa taolise sihiga tööd toetada (tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud pigem pakkuda arutelu fookuse muutmise osas). Miks siis? Nimelt oli tema töö fookuses “antud häirega inimesteLoe edasi: “Kui ohtlikud on dissotsiatsioonid?”

Me elame ajastul, kus vaimsest tervisest räägitakse palju ning selles valdkonnas võib leida palju erinevaid töötajaid ja teenusepakkujaid. Igaühel on oma spetsiifika ja oma väljund ning üldpilt on sama kirju kui vanaema lapitekk. Abivajajale võib see olla esimeseks keerdkohaks, kus küsida endalt, et kelle poole siis mina peaksin pöörduma? Tahan, et neil, kes on otsustanudLoe edasi: “Mina abistavas elukutses – väärtused ja põhimõtted, millega töötan”

!Loo jures olev pilt on illustratiivne (Pexels Free Photos) Melissa küsis minult eile, et jagaksin temaga oma lugu… Et ta on kunagi minu elmisest blogist lugenud, et mind koolis narriti, aga ma pole kunagi tahtnud seda rääkida. Ega ma praegugi rääkida taha, aga kirjutada võin proovida. Lugeja, kes sattus eile tunni-paari jooksul minu blogisse, võisLoe edasi: “Tüdruk, kes peitis end garderoobis ehk Kaili lugu”

Aprillikuust alates on kogu maailmal olnud võimalus jälgida avalikku kohtuasja, missugust vaadates paljud “tavalised” inimesed ilmselt kergendatult ohkavad: “Jumal tänatud, et meil midagi sellist pole!” Teine suur osa ohkab aga: “Jumal tänatud, et minu/meie asjad sedasi avalikult välja ei tule!” Kolmas osa ohkavad, et mis selle kõigega edasi peale hakata… Olen Amber Heardi ja JohnnyLoe edasi: “Johnny Deppi ja Amber Heardi kohtuasja lõpp – kas keegi saab rõõmustada?”

Mõistan, et tõmban järjest enam käima teemasid, mis astuvad inimeste kannale. Ausalt rääkimine – olgu see kooskõlas teiste arvamusega või mitte – on alati väljakutse. Ausus on üks väheseid asju, mis on ikka veel siin maailmas tabu. Näen enda ümber üliharva inimesi, kes on teiste vastu ausad, aga veel vähem neid, kes on iseenda vastuLoe edasi: “Aususest”

Kas olete märganud, et tihti ütlevad need, kes on eriti palju kannatanud ja raskeid sündmusi kogenud: “Teistel on hullemini”, “Ma ei tohiks viriseda, kuna minuga ei juhtunud x, y, z sündmus…” ja nii edasi? Oma kogemust pisendatakse ning valu sellest üritatakse alla suruda, kõrvutades seda teiste valuga, mis on mingisugusel skaalal suurem. See on traumeeritudLoe edasi: “Traumade võrdlemine tuleb peatada”