Kui minevik dikteerib tänaseid suhteid

Esmalt tahan öelda, et ma kindlasti ei kuulu nende hulka, kes õpetavad, et saa üle oma minevikust ning et minevikul pole tänasele päevale mingit mõju. On küll! Meie olevikku poleks minevikuta, sest olevik on alati mineviku resultaat. Mida ma mõtlen selle all, et olevik on mineviku resultaat? Me keegi pole ilma varasemate kogemusteta. Kui võtanLoe edasi: “Kui minevik dikteerib tänaseid suhteid”

Kas traumast räägitakse liiga palju?

Olen viimasel ajal korduvalt märganud enda ümber mõtet, et äkki räägitakse traumast liiga palju. Võib-olla on trauma ületähtustatud ja ülekasutatud “moodne termin” ning selle sõna tarvitamine kuidagi alaväärtustab “päris” raskusi kogenud inimesi? Mõneti suudan mõista nende muret, kes seda küsivad, aga minu kiire vastus antud küsimusele oleks, et tegelikult räägime me traumast liiga vähe. VeelLoe edasi: “Kas traumast räägitakse liiga palju?”

Trauma ja mustvalge mõtlemine

Kompleks- ja arengutraumad mõjutavad inimese isiksust ja käitumist väga tugevalt. Sealjuures ei tee kõik väljundid, mis käivad kaasas traumeeritusega, inimest teiste silmis tingimata nunnuks ohvriks, keda tahaks iga hinna eest aidata, nagu on tihti kuvatud posttraumaatilise häirega naistegelasi romantilistes raamatutes. Traumeeritutel võib esineda mitmeid omadusi, mis peletavad kõrvalseisjad eemale. Käesolevas mõtiskluses võtan vaatluse alla üheLoe edasi: “Trauma ja mustvalge mõtlemine”

Mina abistavas elukutses – väärtused ja põhimõtted, millega töötan

Me elame ajastul, kus vaimsest tervisest räägitakse palju ning selles valdkonnas võib leida palju erinevaid töötajaid ja teenusepakkujaid. Igaühel on oma spetsiifika ja oma väljund ning üldpilt on sama kirju kui vanaema lapitekk. Abivajajale võib see olla esimeseks keerdkohaks, kus küsida endalt, et kelle poole siis mina peaksin pöörduma? Tahan, et neil, kes on otsustanudLoe edasi: “Mina abistavas elukutses – väärtused ja põhimõtted, millega töötan”

Privaatseks muudetud postitus

TÄHELEPANU! Kuna Melissaga seonduv postitus levis väga kiiresti ning mulle endale tundus praegu sellisel kujul pigem ebaõige, otsustasin selle kirjutise hetkel privaatseks muuta! Tunnistan, et kuigi suhtun sellesse teemasse endiselt sama tõsidusega, läksin sellest kirjutades eemale ka mõningatest oma põhilistest väärtustest ja põhimõtetest. Hetkel tunnen, et pean pigem sooja duši alla minema, teed jooma jaLoe edasi: “Privaatseks muudetud postitus”

Traumade võrdlemine tuleb peatada

Kas olete märganud, et tihti ütlevad need, kes on eriti palju kannatanud ja raskeid sündmusi kogenud: “Teistel on hullemini”, “Ma ei tohiks viriseda, kuna minuga ei juhtunud x, y, z sündmus…” ja nii edasi? Oma kogemust pisendatakse ning valu sellest üritatakse alla suruda, kõrvutades seda teiste valuga, mis on mingisugusel skaalal suurem. See on traumeeritudLoe edasi: “Traumade võrdlemine tuleb peatada”

Sõjast ja traumast ja sõjatraumast meie vaimse tervise kontekstis

Kas ärevatel aegadel peaks käsitlema raskeid teemasid või peaksime pigem püüdma mõtteid mujale juhtida? Tundub, et see on praegu väga paljude küsimus. Meedia on täis õpetusi, kuidas sõjauudistega toime tulla ning aidata ka lastel hakkama saada. Samadele väljaannetele kuuluvad teised uudised toodavad aga sõjakajastusi aina juurde. Inimesed ahmivad neid lugusid ja teadmisi, sest paljud meistLoe edasi: “Sõjast ja traumast ja sõjatraumast meie vaimse tervise kontekstis”

Kuidas mu trauma-aju improteatris toimetab

“Erinevalt ta kogemustest arvukate terapeutidega, kes olid temaga rääkinud sellest, kui halvasti ta end tundis, andis teater talle võimaluse sügavalt ja kehaliselt kogeda, mida tähendab olla keegi teine, mitte õpiraskustega ülitundlik poiss, kelleks ta oli aegamööda muutunud. Trupi hinnatud liikmeks olemine andis talle sisemise kogemuse jõulisusest ja pädevusest. Usun, et see uus hõlmatud versioon iseendastLoe edasi: “Kuidas mu trauma-aju improteatris toimetab”