Ma tean, et juba ainuüksi selle pealkirja eest võin ma saada konservatiivi või äärmuslase või poliithuvilise tiitli. Ma kirjutan Charlie Kirk’st – mida ma muud veel olla saan kui mitte poliitikahull konservatiivne äärmuslane? Või kas mitte just see, et inimliku käitumise vääriline olemiseks ei pea olema ühegi maailmavaate esindaja, ei peaks olema Kirki surma peamiste õppetundide hulgas?
Veel mõned päevad tagasi ei teadnud mina isiklikult Charlie Kirk’st midagi. Tema nägu oli mulle tuttav mõnest mööduvast videost, kuid nime ja nägu ma kokku ei viinud. Küll aga jälgisin mitmeid ingliskeelseid pastoreid, kristlikke coache/terapeute ja Jumalariigi töötajaid, kelle kohta olen hiljem teada saanud, et nad on olnud mõjutatud Kirki mõtetest.
Wkipedia ütleb (viimati uuendatud info 5 minutit tagasi), et Charlie Kirk (1993-2025) oli Ameerika parempoolne konservatiivne poliitiline aktivist, autor ja meediapersoon, kes propageeris kristlikku natsionalismi ning võitles muuhulgas abordi ning LGBTQ õiguste vastu (1). Kirk tapeti 31-aastaselt tulistamise läbi Utah Valley ülikoolis umbes 3000 inimese silmade all üsna vahetult pärast seda, kui ta vastas küsimusele, kui palju transseksuaalseid ameeriklasi on viimastel aastatel tulistatud: “Liiga palju!” (2)
Edasilugejatele vihjeks ütlen, et ma ei käsitle siin kirjutises poliitilisi vaateid (ma pean end täiesti ebapoliitiliseks ja julgen öelda üsna kindlalt, et ei liitu suure tõenäosusega oma elus kunagi ühegi parteiga; samuti ei huvita mind poliitilised teooriad ja vandenõud ümber Kirk’i surma!) ning kindlasti ei ütle oma kindlat “ei”-d või “ja”-d kuumade maailmavaateliste teemade osas. Minu maailma Charlie Kirk esindab midagi muud ehk see mõtisklus peegeldab ennekõike seda, kuidas Charlie Kirk tuli minu loo sisse. Selle taustaks tahan ma öelda, et olen seda usku, et maailmas on potentsiaalselt 8 miljardit erinevat lugu Charlie Kirkist, nagu on ka potentsiaalselt 8 miljardit erinevat lugu ükskõik millisest riigipeast, kuulsusest või tavainimesest. Jah, ka 8 miljardit versiooni minust. Ja loomulikult usun ma seetõttu ka, et maailmas on 8 miljardit erinevat versiooni ühele Jumalale ja Jeesusele Kristusele ning seda isegi siis, kui kõik need 8 miljardit võtaksid Jeesust kui oma Päästjat.
Kuigi ma ei ole lõpuni kõiges Charlie Kirk’ga nõus, on ta täna minu jaoks kangelane ja märter, sest ta on mulle isiklikult – ennekõike kristlasena – mõjunud äratajana mitmetes teemades, mille hulka kuuluvad meedia produtseeritav kaastundeväsimus (teisene stress), sõnavabadus, oma usu eest seismine ja märterlus. Tema surm langes minu jaoks kokku ühe mu elu valuliku perioodiga (mis loodetavasti on lõppemas). Ma ei ütle ühe “valusaima” perioodiga, sest elu on õpetanud, et iga kord, kui ma pean midagi kannatuse tipuks, ilmub välja uus kannatus sildiga “Challenge Accepted!” ja see on mind muutnud alandlikuks oma eluperioodidele siltide ning võrdluste kinnitamises. Mõnikord on parem mitte sõnadega “mängida”, mille eest hoiatab korduvalt ka Piibel…
Minu tavaliste postitustega võrreldes rõhutan siin enam oma kristlikku usku, valimata siiski usulises pooles konservatiivsust või liberaalsust (ja-jah, siit tulevad “lääge soola” jutud…). Osa inimeste jaoks võivad mõned järgnevad alapeatükid olla keerulised lugeda, kuna nõuavad mõningat eelnevat “kristliku keele” tundmist (siiski mitte teoloogilist kõrgharidust!).
Minule omaselt tuleb tekst pikk ja on pigem liigendatud mitmeks eraldi alatekstiks, mida võib ka valikuliselt lugeda.
Siit alates lõpetan iga uue liigendatud alateksti laulusõnadega mõnest kristlikust palast, mida viimase ööpäeva jooksul olen kuulanud.
“O Lord my God, When I in awesome wonder,
Consider all the worlds Thy Hands have made;
I see the stars, I hear the rolling thunder,
Thy power throughout the universe displayed.” (3)
Meedia, mis toodab traumat
Charlie Kirki surm jõudis minuni sotsiaalmeedia vahendusel. Sotsiaalmeedia omakorda peegeldab – ning omal moel avardab ja kommenteerib – ülejäänud meediat.
Arvan, et kogemuse meedia hingelaastavast mõjust on omal moel saanud iga inimene, kes on olnud uudisteväljas COVID-19 või Ukraina sõja ajal (viimane oli koht, kus mina loobusin uudiste lugemisest-vaatamisest). Laialt leviv teave võib paljusid inimesi puudutada, kurvastada või koguni hirmutada. Raskematel juhtudel tekitavad koormavad uudised inimestes PTSH sarnaseid sümptomeid (selles osas lugeja praeguse looga seoses minu pärast muretsema ei pea! … kui ma unustaksin eelmainitud alandlikkuse, siis ütleksin huumoriga pooleks, et mul on välja arenenud PTSH-resistentsus … kuigi: Kirki loo sisse isiklikul tasandil dissotsieerumine on kindlasti tähelepanuväärselt diagnostiline, nagu võib olla ka kõik muu meie siseelu juures…).
“Inimesed on loomult suhetele orienteeritud ning meedia on sageli loodud meie kaastunnet ja emotsioone esile kutsuma.” (4) Eriti vastuvõtlikud on potentsiaalselt traumeerivale infole need, kes on eelnevalt oma elus kogenud raskeid üleelamisi või vaimse tervise probleeme. Minu jaoks oli antud juhul kurnav saada üleujutatud tekstidest ja videotest (ka videod tulistamisest on siiani veebis saadaval) ühe kaaskristlase surmast. See on teistmoodi kui kuulda lihtsalt jutte sellest, et maailmas on endiselt neid, kes oma kristliku usu pärast surevad…
Minu kui traumateadlikkusele spetsialiseerunud hingehoidja kaastunne läheb ka sellele, kui ma mõtlen, mida tähendab potentsiaalselt sellise juhtumi nägemine väga paljudele inimestele, kes viibisid kohapeal (ärme unusta, et üritus toimus ülikooli juures ja Kirk oli paljudele noortele iidoliks). Süda läheb raskeks, kui mõelda, et osa infoallikaid väidavad, et tulistamist nägid pealt ka Kirki abikaasa ja lapsed, kuid tõepärast kinnitust sellele mina hetkel ei leidnud (5). Veel raskemaks läheb, kui mõelda, et nii abikaasa, lapsed kui vanemad ja sõbrad peavad kokku puutuma infoga (või end teadlikult sellest eemaldama), mis on seotud neile kalli inimese surmaga. Mitte ainult informatiivse teabega, vaid ka hulga postitustega, mis rõõmustavad ühe äärmuslase surma üle ja tähistavad seda võiduna… Igaüks, kellel on südant sellele päriselt mõelda, saab aru, et tegu on väga tõsise juhtumiga ja sealt edasi on vaid lühike samm, et see info ka meie endi närvisüsteemi üle koormaks…
Üks veebis leviv tsitaat kutsub üles kristlasi mõtlema: “Kui me tunneme sel moel Charlie osas, siis kujutage ette, mida pidid tundma jüngrid, kui Jeesus risti löödi…” (6) Arvan, et paljudele kristlastele kogu maailmas on see väga äratav valukogemus, mida otseselt siduda oma Päästjaga ning see annab ühe omalaadse valumõõtme, mida ilmalik maailm ei pruugi mõista.
“Eyes on the sky, there will be a day
He will come and wipe our tears away
No more fear, no more pain
No more sorrow, sin or shame.” (7)
Võrreldamatu patt ja valu kui põhjus-tagajärg seosega mõisted
Oma kirjas roomlastele ütleb Paulus (Rm 3:23): “Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest”. Johannese rõõmusõnumi autor kirjutab (Jh 1:12): “Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks…”.
“Loodud, langenud ja lunastatud” – see on minu arvates kõige tabavam kristlik mõte elust Maa peal ja igast üksikisikust selle sees.
Olen elus korduvalt kuulnud ütlust: “Mis pattu nüüd tema ka teinud on…?”, kui vihjatakse kellegi süütusele. See küsimus on üsna ilmalik ja kõlab kristlikus keeleruumis küllaltki absurdsena. Vähe on isegi liberaalseid kristlasi, kes patu mõiste täielikult tühistaksid.
Kas Charlie Kirk oli patune – kas ta tegi oma elus pattu? Vastan teile, et kindlasti oli tema elus pattu. Ta oli inimene! Nagu Paulus eelmainitud kirjakohas mainib, siis KÕIK on pattu teinud.
Ma olen aastaid kõnelenud sellest, kuidas mind isiklikult ei häiri mitte see, et me räägime sellest, et paljud asjad on patt ning et patu loomulikuks tagajärjeks ongi tihti valu ning kurbus, vaid mind häirib see, et pattu tõlgendatakse läbi oma ego. Ma arvan, et võrdlemine ja hukkamõist on miski, mida paljudele kristlastele hukatuseks võib saada. Jeesus ise ütleb (vt. Mt 7:2), et meie üle mõistetakse kohut selle kohtuga ja mõõdetakse selle mõõduga, mida me ise kasutame. Kahjuks kasutavad liiga paljud kristlased hukkamõistu mõõdupuud! Kahjuks kasutavad liiga paljud kristlased võrdluse mõõdupuud! Ilmalikus maailmas on selliste mõõdupuude jaoks väga hea mõiste – egoism. Ma olen kindel, et egoismi mõõdupuu, kuhu kuuluvad ka nii hukkamõist kui võrdlused, pole miski, millega mõõtmist keegi viimsel päeval endale sooviks…
Miks ma väidan, et hukkamõistul ja võrdlusel ja egoismil pole midagi pistmist lunastusega? Sest egoism on isekus ja on enesekesksus. Egoism paneb meid mõtlema, et me teame Jumala kohtust rohkem kui meie kaaslased, olgu nad kristlased või mitte. Egoism paneb meid mõtlema, et meie teame, mis on Jumala tahe. Piisab sellest, et avada Piibli esimesed leheküljed, et näha, kuhu viib inimese see, kui ta tahab olla Jumala moodi… Vahel tundub küll, et kui Piibel oleks aabits, siis on valdav enamus meist lugemisoskusega läbi kukkunud ja toppama jäänud just esimeste lehekülgede juures. Uue Testamendi puhul kaob lugemisoskus Jeesuse kõnelustes variseridega…
Siit edasi on tõesti kohane küsida, kas ma olen ülikonservatiivne, et koguni konservatiivseid näpunäitajaid materdan või olen ma äärmiselt liberaalne? Las see jääda igaühe enda otsustada! Ma külastan nii liberaalsemaid kui konservatiivsemaid kirikuid ja mul on nii konservatiivsemaid kui liberaalsemaid sõpru. Ma arvan, et selle kommentaariks võin ma lihtsalt Piiblit tsiteerida (1Kr 1:12): “Sest kui üks ütleb: “Mina olen Pauluse poolel!”, teine aga: “Mina Apollose!” – eks te siis ole nagu inimesed ikka?”
Niisiis, kas mina olen ka patune? Jah, absoluutselt kindlasti olen ma pattu teinud! Ja absoluutselt kindlasti on Jeesus surnud ka minu ja mu pattude eest!
Üks, mille eest Charlie Kirk tugevalt seisis, olid kristlikud pereväärtused. Tema abikaasa Erika Kirk väljendab oma esimeses tulistamisjärgses kõnes (8), et Charlie hoolitses selle eest, et naine iga päev teaks, kui palju mees teda armastab. Jäägu samasooliste ja muude eripärade üle arutamine kusagile mujale ja kellelegi teisele, kuid üht ütlen ka mina: abielu on püha ja patt on miski, mis hävitab abielusid ning loendamatul hulgal meeste, naiste ja laste elusid.
Olen sel aastal üsna lähedalt näinud, kuidas 40. aastat koos olnud abielu puruneb (tänu Jumalale on paar tänaseks siiski teineteist taasleidnud) ja kui suurte tülideni võib see viia koguni täiskasvanud laste vahel. Olen oma elus isiklikult korduvalt kogenud, mida tähendab olla reedetud ja petetud. “Reetmine” ja “petmine” on sõnad, mille puhul osa inimesi hakkavad niiöelda tähenorijateks, kuid täna me teame, et petmise mõjud on ajule tihti ühed kurnavamad, mida täiskasvanueas võidakse kogeda ning mõnel juhul viib see tõsiste traumaatiliste sümptomiteni ja arvestatavate vaimse tervise probleemideni. Ma olen olnud oma elus ka osapool, kes võimaldab (isegi provotseerib) emotsionaalset petmist teise inimese paarisuhtes. Ma olen emotsionaalselt petnud pärast seda, kui mind on petetud. Ma olen lahutatud naine. Abielu ja paarisuhetega seotud patud pole minust mööda läinud, kuigi abiellusin kunagi süütuna ja naiivses usus, et kristlikus abielus (piisab ju ka sellest, et naine end täielikult kristlaseks tunnistab, eks ole…?) ei saa midagi valesti minna ning muinasjutud lõppevad seal, kus prints ja printsess on altari ette kõndinud…
Kui nüüd lugeja risti ette lööb ja mõtleb, et tema küll nii hulle asju teinud ei ole kui mina, siis küsin ma, millal Sa, armas inimene, viimati kellegi üle kohut mõistsid (kes Sulle selle volituse andis?) või kellestki kibedaid või kadedaid mõtteid mõtlesid? Seda rida võiks lõputult jätkata…
Isiklikult sain ma sel suvel kristlikult õelt “heatahtliku” sõnumi sellest, kuidas ühest minu fotost vaatab vastu Iisebeli vaim… Otsustasin jätta kõrvale kõik, kus ma võiksin selle kirjutaja pihta õiglaseid kive loopida, ja paluda talle andestust, sest ta ei aima ilmselt, mida kellelegi sellise sildi panemine hukkamõistja enda seisukohast tähendab.
(Neile, kes ei tea, mida tähendab Iisebeli vaim, siis see on legendidega vürtsitatud viis, kuidas ultrakonservatiivsed kristlased naisi legaaalselt l*tsideks sõimavad. Õnneks oli mul siinkohal üks südamega ja austatud teoloogist vend kinnitamas, et tegu on absoluutselt sobimatu kommentaariga. Et mitte rohkemaid pahandada ja inimestes segadust tekitada, võtsin ma selle postituse maha, kuid pisikesena panen sama foto täna teile illustratsiooniks. Taustale ütlen lihtsalt nii palju, et keegi teist ei tea, mida ma ise mõtlesin või tundsin, kui ma seda kleiti kandsin ning mis on lugu selle pildi taga.)
Kui Jeesus ütleb, et meie negatiivsed sõnad teiste inimeste pihta võivad viia meid ülemkohtusse (vt. Mt 5:22), siis on äärmiselt riskantne kasutada kellegi vastu kahtlaseid mõttekonstruktsioone.
Niisiis, kas ma arvan, et Charlie jutud traditsioonilisest perekonnast on valed? Ma arvan, et vale on see, kui me “kaalume” inimesi nende patte võrreldes. Kui sõltuvused on patt, siis on seda ka ülesöömine. Kui kellelgi halvasti ütlemine on patt, siis on seda ka kellegi tembeldamine tema erinevuste alusel Jumalale mitte-meelepäraseks.
Küll aga olen ma endiselt seda meelt, et mehe ja naise abielu on püha liit ja mõeldud paljuski selleks, et kaitsta meid endid. Väljaspool abielu toimuvad suhted ja igasugu egoistlikud teod viivad meid iseendi ja oma kallite lõhkumiseni, seega on tark end juba eos hoida valu ja kannatuse eest.
(PS! Üks põnev nähtus, mu armsad konservatiividest ja liberaalidest sõbrad, on teie tegutsemine sotsiaalmeedias… Ma analüüsin kogu aeg kõike (vahel panen pisut metsapoole ka ajama) ning näen ja oskan analüüsida seda, kes milliseid minu postitusi “laigib” ja kes milliseid väldib. Jätan teile ka edaspidi õiguse oma peas võrrelda, millised fotopostitused või sõnavõtud on teie endi jaoks kohased ja millised mitte 😉 )
“You’re rich in love and You’re slow to anger
Your name is great and Your heart is kind
For all Your goodness, I will keep on singing
Ten thousand reasons for my heart to find” (9)
Julgus kuulutada ja seista oma usu eest
Kui ma juba rääkisin patust ja oma arusaamadest, siis mida ma arvan usukuulutusest? Kas minust on nüüd saanud evangelist? Vastus on “Jah!” ja “Ei!”. Võimalik, et kirjutan edaspidi rohkem ka oma kristlikke nägemusi, kuid ma ei usu, et olen rohkem või vähem evangelist kui olen olnud varasemalt.
Kui ma ütlen, et olen kristlane ja olen just selline, nagu ma olen siin kirjutades, kas ma siis astun kannale konservatiividele või liberaalidele? Kes suunaks kuuli minu poole või kes haaraks naelad ja haamri?
Mõnikord polegi vaja, et ma oma mõtteid täpsustaksin. On kristlasi, kes võtavad mu avasüli vastu lihtsalt seetõttu, et ma usun Jeesusesse Kristusesse ja olen nende õeks sõltumata sellest, millises maailma paigas nad elavad – ma olen seeläbi osa maailma imelisemast ülisuurest perekonnast ja see teeb mind uhkeks. Teinekord piisab aga sellest, et ütlen ühe või teise kiriku nime, kuhu olen kuulunud või mida regulaarselt külastanud, ning mulle vaadatakse teiste kristlaste poolt otsa nina kirtsutades (kas ma juba ütlesin, et ma külastan tegelikult paralleelselt nii konservatiive kui liberaale?). Kolmandad on juhtumid, kus mittekristlased ütlevad, et neil on respekt mu usu vastu (teate, et ühe plussina toodi mu tütre puhul, kes osutus valituks rahvusvahelises koolis õppima, esile tema usulist tausta… me elame maailmas, kus paljud rahvad on eri moel usklikud ja ateistlikel eestlastel puudub tihti elementaarne “kirjaoskus” nendel teemadel adekvaatselt kaasa mõelda või debateerida). Neljas variant on need mittekristlased, kes ütlevad pikema jututa, et järelikult olen vihakõneleja ja ilmselt poliitiline äärmuslane. Arusaadavalt ei ütle teine ega neljas variant tegelikult midagi minu kohta, vaid nende kohta, kes oma järeldusi produtseerivad…
Kas mina julgen avalikult oma usku väljendada? Noh, ma ju kirjutan siin… Aga kui tõele au anda, siis ma olen ühel rahvaloendusel enda usu kohta sisuliselt vastamata jätnud, sest ma kartsin… Ratsionaalset põhjendust väga polnudki, isegi välispoliitiline olukord oli rahulikum kui täna. Ometi on mul kuidagi veres see, et usku võidakse kasutada sinu vastu ning ma identifitseerisin end sel hetkel ennekõike emana ja tegelesin pesakaitsega… Ilmselt pole vaja vaadata kaugele ajalukku, et leida seoseid meie rahva seas…
Ma tahan elada maailmas, kus usust rääkimine pole ohtlik. Ma tahan elada maailmas, kus mu lastel on turvaline, kui ma olen kasvatanud neid siiras lootuses, et nad – olgu seejuures liberaalsemad või konservatiivsemad (muide, tänased noored usklikud maadlevad selle küsimusega väga palju) – armastavad ja austavad oma Taevast Isa.
Charlie Kirk ütles ühes oma intervjuus: “Ma tahan, et mind jäädakse mäletama läbi minu usujulguse. … Kõige olulisem asi on mu elus usk.” (10)
“And all my life You have been faithful
And all my life You have been so, so good
With every breath that I am able
Oh, I will sing of the goodness of God” (11)
Viha ja vägivald – kas kristluse poolt või kristluse vastu?
Eelmiste lõikude kokkuvõtteks tahaksin pisut rääkida vägivallast. Kui paljud teist teavad, et inimesed on rasside ja rahvuste alusel taga kiusatud? Kui paljud teist teavad, et LGBTQ inimesed on taga kiusatud? Aga kui paljud teist teavad, et kristlasi nende usu tõttu taga kiusatakse?
2024. aasta Watch List (12) raporteerib, et ligi 365 miljonit (iga päeva kohta miljon?) kristlast kannatab kõrge tagakiusamise all; iga seitsmes kristlane kogu maailmas on tagakiusatud ning 2023. aastal tapeti 4998 kristlast usuga seotud põhjustel ja rünnati 14766 kirikut ning kristlikku hoonet. Kas keegi räägib kunagi ka vihakõnest kristlaste vastu või me räägime ainult sellest, kuidas kristlased on “suurimad vihakõnelejad”?
(PS! Ma ei vähenda ega tühista seda statistikat esile tuues kristluse sees olevaid vägivallajuhtumeid, kuid aeg on avada silmad sellest, et kultuuritekstid – sealhulgas meedia – on meile portreteerinud vägagi kaheldava pildi, kus kristlased on tavaliselt kurjad ja kibedad seksuaalselt, füüsiliselt ja emotsionaalselt oma lähedasi ning ümbritsevaid inimesi terroriseerivad vanamehed.)
Kuidas kirjeldatakse kristlikku tagakiusu:
“Igasugune vaenulikkus, mida kogetakse Kristusega samastumisest tulenevalt. See võib hõlmata vaenulikku suhtumist, sõnu ja tegusid kristlaste suhtes.
See lai määratlus hõlmab (kuid mitte ainult) piiranguid, survet, diskrimineerimist, vastuseisu, desinformatsiooni, ebaõiglust, hirmutamist, väärkohtlemist, marginaliseerimist, rõhumist, sallimatust, rikkumist, väärkohtlemist, ostrakismi, vaenutegevust, ahistamist, väärkohtlemist, vägivalda, etnilist puhastust ja genotsiidi.” (13)
Kui keegi on juhtunud nägema, millised on rahvakogunemised pärast Charlie Kirki surma, siis peaks olema häbi igaühel, kes nimetab kristlasi üldistavalt vihakõnelejateks või vihaõhutajateks. Mitmed rassilised mõrvad, koolitulistamised ja muud traagilised surmajuhtumid on lõppenud mässumeelsete rahvakogunemistega, kuid Kirki surma järel seisavad inimesed koolides ja linnatänavatel küünalde ja ristidega, räägivad rahust ja andestusest, armastusest ja halastusest ning laulavad kristlikke laule.
Paljudele kristlastele on omane see, millest räägib ka Piibel ehk vaiksete ohvritallede mentaliteet (ma tungivalt ei soovita seda segamini ajada mõistega ohvrimentaliteet!). Jeesus Kristus – kristlastele Kuningate Kuningas – valitseb vägivaldse võitluseta.
Vastupidiselt iseloomustas Tyler Robinson – Kirki tapja – Charliet kui “täis vihkamist ja levitas vihkamist”, kusjuures tema taparelvale oli graveeritud “Hei fašist, püüa kinni!” (BBC artikli järgi; 14)
(Küsitavaks jätan teema, kus kristlaste ning kristlasi kiusavate inimeste poolt kutsutakse üles Kirki tapjat armulise Päästja nimel mitte karistama – ma ei tunne, et see kuuluks minu arvamuste volitusvaldkonda.)
See on koht, kus mu süda karjub, sest ma tean, kui palju on meedias videoid ja postitusi, kus inimesed juubeldavad ja rõõmustavad, et üks “vihaõhutaja” (kes muide jäi oma debattides ka uskumatute verbaalsete rünnakute juures küllaltki viisakaks) on surnud (15). See on koht, kus tahaksin hüüda: “Maailm, palun ava oma silmad!”
“When peace like a river attendeth my way,
When sorrows like sea billows roll;
Whatever my lot Thou hast taught me to say,
“It is well, it is well with my soul!” (16)
Kaastunne kadunu pereliikmetele
Puhtinimlikult puudutas mind see, et vägivaldselt võeti elu noorelt mehelt, kellest jäi maha lesk ja kaks väga väikest last. Võimalikku traumaatilist mõju sündmuse tunnistamisest kohapeal või veebis või lähedastele meeletus infoväljas olemisest mainisin eelpool.
Erika Kirk toob oma kõnes välja millegi, mis on täiesti normaalne ja loomulik igaühele, kes on kaotanud väga kalli inimese – segaduse ja valu. Eriliselt on märgatav, et oma 3-aastasele tütrele ütleb ta: “Kallis, issi armastab sind nii väga. Ära muretse: ta on Jeesusega tööreisil…” (17) Hingehoidjana tooksin esile, et lastele tasub selged ja ausad sõnumid edastada juba väga varakult (üldse usun ma avatud sõnumite jõusse), kuid taoline lause peegeldab äärmist inimlikkust – valu ja uskumatus juhtunust enda elus on nii suured, et loomulik on taolist sõnumit “pehmendada”.
Lein on valus ja raske ning lähedase inimese surmaga jääb alati alles koht, mida keegi teine ei saa täita. Minu palved on Charlie Kirki naise, laste, vanemate, sõprade ja tuttavatega.
Igatsus igaviku järele
Charlie Kirk’i surm puudutas mind veel ühest isiklikust ja valusast küljest, mille mainimine võib siia lõppu koguni kohatu tunduda.
Sel suvel oli mul rohkem kui kunagi varem igatsus, et Jumal mind enda juurde kutsuks. Palun, ärge ajage seda segamini suitsidaalsusega, kuigi mõnikord võisin ma ka sellisena tunduda! Tean, et on neid, kes kohe hurjutavad, et nii ei tohi mõelda, aga ma väidan siiski (enda osas!) kindlalt, et igatsus Taevakoju jõuda on midagi muud kui soov elu lõpetada või lihtsalt surnud olla. Ikkagi tean, et on palju neid, kes viibutavad sõrme ja rõhuvad ennekõike mu lastele. Kas ma siis oma lapsi ei armasta, kui ma tunnen nii suurt väsimust, et tahan lihtsalt puhata väljaspool seda maailma oma Taevase Isa rüpes? Jällegi väidan, et taolistel juhtudel on laste asjasse segamine vägivaldne samm – see on ebaõiglaselt pisendav nii emale kui lastele. Ma ei arva, et isegi suitsiidikalduvusega vanemate puhul peaks rõhuma puudulikule armastusele laste osas, rääkimata kellestki, kellel on eluväsimus. Ma olen kindel, et mina armastan enda jõule kohaselt oma lapsi maksimaalsel võimalikul moel ja ma tean, et mu lapsed teavad minu armastust nende vastu. Lapsed ja Jumal on minu elus põhiline, kuhu saan armastuse suunata ja ma ei suuda ilmselt oma sõnade ega tegudega kunagi päriselt seda väljendada, kui oluline see armastus on minu jaoks.
Charlie Kirki surm on pannud mind surmale taas uue nurga alt mõtlema. Ma arvan, et igaüks, kellel on eluväsimus (jällegi ei mõtle ma suitsidaalsust) on ilmselt elus tundnud piisavalt palju kaotust ja/või olulise puudumist, et enda elu kaotus võib hakata tunduma ühe võimaliku loomuliku kaotusena seniste kaotuste jadas… Minu jaoks pole kaotus – samamoodi kui kannatus – töös ega eraelus midagi kummastavat ega tavapäratut. Midagi uut on aga selles, kuidas ma sain aru, et meie kestva olemasolu juures on oluline olla ja jääda iseendaks ka avalikult ja teha seda võimalikult vägivallavabalt! Võib-olla on see teadmine ning sellest kirjutamine üks neid kohti mu elus, mis minu väsimust leevendab.
“And then one day, I’ll cross the river,
I’ll fight life’s final war with pain;
And then, as death gives way to Victory,
I’ll see the lights of glory and I’ll know He lives!” (18)
***
Ma tean, et see postitus võib häirida paljusid. Lisaks tean, et osa inimeste jaoks on minu jutt ja vaated äärmiselt naiivsed. Ma tean ka, et vaimulikud sõnavõtud pole kunagi vaimuliku võitluseta. Olen alati imetlenud pastoreid-vaimulikke, kes on vabatahtlikult spirituaalsete võitluste eesrinnas! Ometi tundus mulle, et üks põhimõtteliselt märtrina surnud mees – isegi, kui ma räägin ennekõike minu maailma Charlie Kirkist – , keda Eesti meedia suht-koht nimetab lihtsalt Trumpi liitlaseks (19), kes “lasti maha”, ja kes on minu jaoks ennekõike usuvend, väärib rohkem tähelepanu kui möödaminnes mainimised “tähtsate uudiste” kõrval.
“And Lord, haste the day when the faith shall be sight,
The clouds be rolled back as a scroll;
The trump shall resound, and the Lord shall descend,
Even so, it is well with my soul.” (20)
((Jah, kallid kaasmaalased, selles laulus on sõna “trump” (tõlkes “trompet” või “pasun”) ning seda ilma igasuguse poliitilise alltoonita minu poolt või autorilt, kes on sõnad kirjutanud aastal 1873. Kuulasin seda laulu ja valisin selle siia lõppu seoses Horatio G. Spaffordi looga, mis jääb selle laulu taha ning millest kunagi teile hea meelega lähemalt räägin.))
Viited:
- https://en.wikipedia.org/wiki/Charlie_Kirk
- https://www.bbc.com/news/articles/cy04p4x21e5o
- How Great Thou Art. Carl Boberg, Stuart K. Hine
- https://www.pinerest.org/newsroom/articles/self-care-for-traumatic-news-blog/
- https://www.bbc.com/news/articles/cy04p4x21e5o
- Originaalautor ja täpne sõnastus mulle teadmata
- What an Awesome God. Phil Wickham
- https://www.bbc.com/news/articles/cz9je8lxge4o
- 10000 Reasons. Matt Redman
- https://www.youtube.com/watch?v=cRaFURsfKeo&ab_channel=BestMotivationClips
- Goodness of God. Jenn Johnson
- https://commonslibrary.parliament.uk/research-briefings/cdp-2024-0017/
- sama
- https://www.bbc.com/news/articles/cy04p4x21e5o
- Üks näide: https://www.youtube.com/watch?v=KGzPcBZv-9I&ab_channel=DylanPage
- When Peace, Like a River (It is well with my soul). Horatio G. Spafford
- https://www.bbc.com/news/articles/cz9je8lxge4o
- Because He Lives. Bill & Gloria Gaither
- https://www.delfi.ee/artikkel/120402822/video-trumpi-liitlane-charlie-kirk-lasti-avalikul-uritusel-maha
- When Peace, Like a River (It Is Well With My Soul). Horatio G. Spafford
KailiSarg 