Maailm areneb jõudsalt. Ülikiiresti. Üks suurimaid muutusi on infohulga kasv. Seda tuleb sisse iga päev ja igalt poolt. Miljardite ajude “protsessorid” kärssavad hommikust hilisõhtuni meeletu tulva all.
Sellest on räägitud, et infoküllus, millega kaasneb valikute küllus ja palju muid küllusi, produtseerib omakorda mitmeid puudujääke… Mulle meeldib rääkida ennekõike isiklike näidetega. Nii ei pea ma muretsema kolmandate osapoolte konfidentsiaalsete andmete paljastamisega ja saan välja elada oma nartsissistlikku poolt. (Kas teile ka tundub, et tänase päeva tavakeele maailmas on nartsissist suisa iga teine inimene, keda tänaval kohtate? Kas te enda puhul ikka teate, kas olete esimene või see teine?)
Minu jaoks tekitab kohati päris korralikku hirmu see, kui ma ei tea, mida väljast vastu võtta või mida mitte. Tunnen, et elan ajastul, mis produtseerib igas eluvaldkonnas kõikvõimalikku paanikat. Küsin endalt, kas teised ka vahel justkui füüsiliselt tunnevad, et pea hakkab plahvatama sellest, kui kirjud on valikud? Näiteks maiustuste leti ees… Näiteks sotsiaalmeedia videote avamise ees… Näiteks selle otsustamise ees, mida lugeda või milliste inimestega suhelda ja millistes valikutes oma lapsi julgustada…
Pealtnäha tundub, et lihtne elu on neil, kes on surunud end teatud mõttemallidesse ja -süsteemidesse ning opereerivad nendesiseselt. Või kas ikka on? Minu jaoks tuttav illustratsioon on akadeemiline versus spirituaalne maailm. Kunagi varem pole teadus ja vaimsus nii palju ühisosasid leidnud ja ilmselt ka mitte teineteisega nii tugevalt rivaalitsenud. Mõlema valdkonna sees on nii äärmiselt lahknevaid kui äärmiselt ühendavaid “liikumisi”. Vali lihtsalt, mida tahad või mida on Sul kergem kätte saada! Või… Kas see ikka on nii lihtsasti valitav? Mõlemasse ringkonda pääsemiseks on vaja täita vastavad kriteeriumid. Mõlemas ringkonnas kasvavad mässud, mis arvestavad seniste maailmapiltide täieliku kollapsiga. Isiklikult hoian tugevalt tallel võimalust, et tehnoloogia areng võib mõlemad hiljem välja naerda… Nagu meie naerame täna paljude minevikus esinenud mõttekonstruktsioonide üle.
Pooleldi nuti-inimesena (jään sinna madalamale poolele), kelle väärtuste hulka kuulub vabadus, pean ma endalt ka valikuid tehes siiski küsima, kas ma olen päriselt vaba või suunatakse mu mõtteid igal sammul üha enam ja elan vandenõusid täis maailmas? Või ei pea küsima? Tegelikult muidugi ei pea… Mul on lihtsam mitte küsida! Meil kõigil on lihtsam mitte küsida. Nii individuaalse kui kollektiivse mõistuse säilitamisel tundub mõistlikuma ja energiasäästlikumana mitte midagi enda valitud süsteemi piiridest väljaspool küsida. Selline valik mittevalimisest ei pruugi olla naiivne (usaldades ülimalt heatahtlikku juhatust) ega ka mitte apokalüptiline (nähes kõikjal vandenõusid), nagu meile kahe äärmusena serveeritakse, vaid see valik võib olla täiesti loogiline ellujäämisstrateegia.
Mina isiklikult arvan, et Piibel annab kõigile tõeotsijatele maailma kõige mõistlikuma punkti, kus mitte hulluks minna ehk Jeesus ütles: “Mina olen tee, tõde ja elu.” Mittekristlastele ja Piibli tõlgendamisega maadlevatele kristlastele on sellest muidugi vähe abi…
Minu isiklikus elus on valik “teadmised” või “kogemused” väga oluline. Mõnes mõttes võib öelda, et see kätkeb endas valikut “teadus” või “spirituaalsus” (ma hetkel ei räägi pigem religioonist, vaid vaimsetest praktikatest ja nende kaasnevatest müstilistest kogemustest). Ikka käib läbi mõte, et olen selleks juba liiga palju õppinud ja kogenud, et kõik senine seljataha visata… Või kas olen? Kas me mitte juba üsna noorest east ei hakka taolises illusioonis elama ning seetõttu ei ehita oma elu lihtsalt üles kinnituskalduvusele? Kui paljud meist ikka elu jooksul kõik senise kahtluse alla panevad ja 100% kannapöördeid teevad?
Kui ma näen, et näiteks akadeemikute paat kõigub, kas ma tahan nende laeval uppuda? Või kui ma näen, et end massiliselt kahtlastesse uskkondadesse dissotsieerivad inimesed ulbivad sel samal tormisel merel oma üksikute puujuppide või klaasist laevade peal, tahan olla osa nende kogukonnast? Sest ausalt öeldes tundub, et tänased “vaimsed” on kantud endale teadvustamatutest psüühikaprotsessidest, mille taga on lihtne minakesksus… Meie minaga seotud mõtlemine ei pruugi olla veel iseenesest halb, kui seda endale vähemalt kohaselt teadvustatakse ja tunnistatakse. Kui aga ajalooliselt on uskumuste üks osa olnud inimeste ühendamine, siis täna on selleks eraldumine teistest, sest täiesti omaette väärtuseks saab isiklik tunnetus ning kasvamine egoismi ja kahtlasesse nartsissismi (jään selle sõna rahvapärase tähenduse juurde ehk kuidas tajun selle sõna tähendust tänases tavakeeles)… Akadeemikud muidugi teavad, kuidas neid spiritualistide psüühikaprotsesse nimetada, sest iga asja jaoks peab olema süsteemikohane nimi ja teadusteooria ja korrektne viide! Ja samas unustavad needsamad toredad akadeemikud, et nende endi uppumine ühes eraldatud luksuslikus laevas ei saa olla väärtus omaette… Uppumatut laeva pole olemas! Vaimsetele inimestele, kelle puujupikesi ulbib miljoneid, tunduvad akadeemikud aina enam halenaljaka sektina, kes võitlevad selle eest, et nende maailma keel jätkuvalt valitsevat positsiooni hoiaks, aga kelle arvamusest aina vähem lugu peetakse.
Kummasse mina isiklikult rohkem usun: kollektiivsesse või individuaalsesse nartsissismi?
Mina usun, et tõeliseks inimlikkuseks on vaja alandlikkust, mis sirutub meist endist väljapoole. Kui aga küsite, kas ma oma elus suudan või olen suutnud midagi sellist edukalt rakendada, siis vastus on eitav. Praegu võin vastata, et tunnetamata ego najal väljaspoole sirutuvasse alandlikusesse püüdlemine on mulle alati lõppenud haleda obadusega läbikukkumisest, mida ainult tõsine töö narratiiviga ja endavälise otsimisega on suutnud leevendada…
Kas traditsioonid ning suurreligioonid suudavad siin miskisugust nartsissismivaba mitteuppuvat versiooni pakkuda? Arvan jätkuvalt, et kõigel, mis ei pane inimest ennast keskmesse (muide: ka enda “täielik vabastamine” ja looduse või “dimensioonidega” ühendamine on vaadeldavad lihtsatele enesekesksetele protsessidele viitava teaduskeele abil ning kaotavad sel hetkel kogu oma sära), on alati suurim potentsiaal rahuks. Kahjuks ei ole aga isegi kristlik Jumal ja Tema ümber ehitatud vaimsus jäänud välja sellest, et inimene soovib mõelda hierarhiliselt ja oma personaalset tarkust demonstreerides. Tegelikult on Piibli kronoloogiline narratiiv ning kirikuajalugu näidanud karikatuurselt, kuidas just selle abil puusse panna ning teha seda isegi siis, kui pakkuda inimesele teine võimalus… Küllap on egoism-nartsissism omalaadne sünonüüm probleematikale, kus inimest meelitab soov olla tarkuses Jumalale sarnane…
Niisiis: mis ikkagi on täna tarkus? Kui tarkus oleks majakas, siis kust suunast tuleb seda otsida?
Infoühiskonnas peaks olema tarkuse mõõdupuuks info… Või siis kaotab miski, mida on väga palju, oma tegeliku mõtte… Kas saab olla info, mida igaüks võib siit-sealt haarata, tarkuse näitajaks? Kui paljud meist üldse suudavad veel hoomata ja meeles pidada, kust nende endi üks või teine mõte tuleb ja kes mida kirjutas või ütles…? Mul on väga tihti tunne, et kõik mida ma lugenud olen või ise ütlen, on tuttav kusagilt mujalt ja ilmselt tihti seda ongi… Iga kord, kui ma mingi uue ägeda ahhaa-idee peale Google otsingut kasutan, avastan eest nimekirja, kus on sama asja juba enam-vähem samamoodi mõeldud… Kes meist üldse on päriselt originaalne kollektiivses teabeühiskonnas? Kas minu tänased mõtted on originaalsed? Kindlasti mitte!
Vaimses maailmas peaks olema tarkuseks miskit laadi kogemuslik “teadmine”. See ei kehti ainult spirituaalsuse kohta, vaid sobib ka emotsionaalse intelligentsuse käsitlemiseks. Tunnetus määrab ära selle, kes on vaimne ja emotsionaalselt tark. Kuidas aga mõõta tunnetust, mis on ühel päeval üks ja teisel päeval teine ja tekitab küsimuse, kuhu tõmmata piirjoon… Kuidas mitte pidada tunnetuslikuks tarkuseks kollektiivset hullumeelsust? Kas individuaalsed hullused on lahendus kollektiivsete lolluste vastu? Kust läheb üldse piir hullumeelse geeniuse ja geniaalse hullumeelsuse vahel?
Appi, kuidas mulle ei meeldi tunne, kus kirjutades mõistan, et küsimusi tuleb rohkem kui vastuseid! Justkui koolis poleks õpetatud, et kirjutamine tähendab vastuste ja arutluskäikude esitamist, mitte küsimustega pommitamist… Teisest küljest tunnen, et muutunud teabeühiskonnas ongi korrektsem kirjutada küsimusi ja oodata vastuseid (mis kindlasti tulemata ei jää), millest igaüks tuleb seejärel kahtluse alla seada. Sest oma mõttekollektiivis – näiteks spiritualistide või akadeemikute hulgas – võib ühele ja samale minu küsimusele vastata ühtede või teiste kirjeldavate sõnade ja praktikatega, kuid kaheldavaks jääb alati see, kas taoline vastus viib meid individuaalselt ja kollektiivselt lähemale rahule, üksmeelele ja tõelisele tarkusele…
KailiSarg 