“Igal lool on oma lugu” ütles mulle mõni aeg tagasi üks väga hea sõber. Ma ei tea, kas see oli tema originaalmõte või kusagilt laenatud. Sel hetkel polnud see ka oluline. Eile tuli aga lause lugudest, millel on oma lugu, mulle uuesti meelde ning hakkas kõnelema üht uut lugu.
Kust algavad lood? Kas iga lugu algab esimesest sõnast? Või algab lugu mõttest, mis eelneb sellele esimesel sõnale? Või kogemusest, mis eelneb mõttele? Kus peitub see kõige-kõige esimene lugu, millel enam pole oma eellugu?
Hingehoidjana võin lugusid otsides heita pilgu Piiblisse. “Alguses lõi Jumal taeva(d) ja maa” (1Ms1). Kristliku ja judaistliku loo selgitus sellele, kust algavad lood. Aga mis oli enne algust? Ja ma ei mõtiskle seda küsides selle üle, kas lugu algas enne kirjapanekut või milliste kultuuride võimalikud vanad pärimused eelnesid mingitele alglugudele, vaid just sellest, mis oli enne loomist. Arvan, et see küsimus on iga pühapäevakooli lapse ja värske kristlase arengutee loomulik osa. Kuni ühel hetkel tuleb vastus (või vastusest loobumine) sellest, et küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Tundub, et teadus ei anna siinkohal sugugi rohkem vastuseid. Nii kummaline kui see ka pole, siis täna pole 100% kinnitatud teaduslikku tekkelugu. Mida kaugemale tagasi liikuda, seda rohkem küsimusi tekib sellest, milline lugu eelneb eelmisele loole…
Inimhingedega töötades ning enda elu reflekteerides olen märganud, et iga loo eelloos võib peituda võti tänase loo esitusviisi juurde. Igasse lukku jookseb sisse hulganisti niite ja mõnikord piisab inimese toetamiseks vaid sellest, et aidata leida üles mõni uudne hargnevuskoht või hakata ümber kirjutama seniseid vaatepunkte. Selles mõttes olen kindlasti narratiivide tähtsuse poolt, kui räägime eksistentsiaalse terviku loomisest.
Lugude juurde kuuluvad tunded ja samas tunded on alati seotud lugudega. Nokk kinni, saba lahti olukord… Iga tunne on mingi loo peegeldus, selle esitusviisi reaalne väljund. Miks ma ütlen reaalne? Pean täiesti võimalikuks, et emotsioonid on midagi nii “päris”, et ka sügavalt materiaalset usku inimesed peavad tõenäoliselt ühel hetkel selle teadmise ees senised arusaamad ümber hindama. (Kindlasti tasub sellega seoses pöörata pilk Jaak Panksepa nime suunas.)
Olgu tunded kehalised või midagi abstraktset, on keskmine inimene võimeline looma ning esitama mingisuguse narratiivi, mis ümbritseb tema tundeid (jättes välja arutluse, millised on “lood” ja nende vormid, kui inimesel esinevad tõsised kõrvalekalded ajus vms.). Küsimus pole selles, kas see narratiiv on objektiivselt või subjektiivselt õige või vale, vaid selles, et midagi meie “otsiv meel” ikkagi siin maailmas ühendab, et leida enda jaoks sobiv loogika. Ühendame need nähtamatud niidid, milleni oskame ja suudame sirutuda. Kuigi meie esitatud niidipuntras ei pruugi esineda mingit loogikat kõrvalseisja jaoks. See ongi koht, kus saame meile esitatud hetkeloo järgi anda kõnelejale hinnangu, mis raskematel juhtudel välistab igasuguse edasise diskussiooni. Ometi jätab see meie ette ka valiku kaevuda detektiivina sellesse, mis on meile esitatud loo eellugu. Absurdsuse aste üldkehtivate normide seisukohast ei pruugi loole eelneva loo teadmisest märgatavalt väheneda, kuid avarduda saab kogu tõlgendusteväli ning viis, kuidas kõneldud lugu hakkab suhestuma minu endaga.
Üks kurvemaid nähtusi, mille üle taas ja taas mõtisklema juhtun, on kaotatud võimalused kaotatud lugude keskel. Ma räägin inimestest, kelle hääl kaob ja võimalused katkevad tihti juba varases lapsepõlves. Mõnikord sünnitab selline raske taust lood, mis kunagi ei saa räägitud. Need lood maetakse sügavale häbi ja väärtusetustunde alla. Vahel tuleb aju ise appi ning loob raskesti ületatavad amnestilised tõkked. Teinekord kujunevad raskel taustal aga lood, mis viivad andestamatuse, süüdistuste ja vihkamise juurde. Aga iga unustamise, iga häbitunde, iga väärtusetusetunde, iga viha, andestamatuse ja süütunde taga on peidus oma lugu. Ja veel enam – neid lugusid, mis võivad viia tunneteni, mis raskendavad lugude potentsiaali luua uutlaadi väärtust me ellu, on paljude inimestega kaasas kümneid, sadu ja tuhandeid. Sõltuvalt sellest, kust alates ja millise vaatenurga alt me lugu vaatama hakkame. Ja igal sellisel lool on omakorda oma lugu…
Inimene hakkab maailma “lugema” ja tõlgendama väga varakult. Teame, et arenev loode võtab ema kõhus vastu välismaailmast tulevat infot. Mil tasandil selle tõlgendamine ning meid kujundav protsess toimima hakkab, ei oska teadus täna lõpuni seletada. Millal ja kuidas sünnivad meie esimesed “lood”, seda on raske määrata. Kindlasti sünnib see enne täiskasvanuliku loogikaga tutvumist, mis lugudele oma piirid seab.
Kui mõtlen hingehoidjana sellele, et igal lool on oma lugu, siis tulen ühe oma lemmikteema juurde, milleks on põlvkondadeülesed traumad. Aga mitte üksnes põlvkondadeülesed traumad: unustada ei tohi ka põlvkondadeüleseid õnnistusi. Need on räägitud ja rääkimata lood nii epigeneetilisel tasandil kui meie verbaalses väljas ning ühtlasi ka tunnetes.
Võib-olla ei ole meil põhjust imestada, miks inimesed ja nende lood on väga keerulised. Kui iga loo sisse suubub sadu ja tuhandeid lugusid, siis pole meil iial võimalik kõiki neid lõpuni hoomata. Meil pole kunagi võimalik tunnetada kõigi lugude taha jäävaid lugusid. Viimaks saame me valida enda elu osaks vaid osa lugudest, millel lubame end rohkem kõnetada ja puudutada (ja needki viivad niitideni, mida iial läbi käia ei suuda!). Mõned neist lugudest tulevad meile väga lähedale, paljud põimuvad sellega, kes ise oleme ja mõned saavad peaaegu eristamatuks osaks meie enda lugudest. Ometi ei jõua me kunagi läbi käia ka kõige lähemate inimeste kõigi lugude kõiki käike. Lõpuni ausaks jäädes ei suuda me keegi hoomata isegi enda lugusid, saati veel nende taha jäävaid lugusid. Selles mõistmises on minu jaoks isiklikult peidus võti, mis on mu hinges hiljuti sügavat puhastus- ja vabastustööd teinud. Teades, et ma ei mõista iial kõike teiste ega enda lugude taha jäävat, väheneb minu vajadus end läbi oma lugude tõestada, asetada enda narratiive kellegi teise narratiividest ülimuslikumaks või oodata kelleltki minu lõpuni mõistmist. Minule on see mõistmine andnud tänutunde igaühe eest, kes on kasvõi osaliselt püüdnud end minu kingadesse asetada, minu lugudega samastuda ja soovinud neid kuidagi tundma õppida. Hetkedel, mil olen saanud (hinnanguvabad) aktsepteerimised enda lugude juurde, olen kogenud vabadust ja julgust vaadata samu lugusid ka täiesti uute nurkade alt.
Lugudel on omadus muutuda. Tundub, et muutus on üks kindlamaid loo osiseid. Meie endi lugudes, meie lähedaste lugudes ning ühiskonnas levinud lugudes. Kui ka sõnad jäävad samaks, muutub loo tähendus ja kõnetusviis ajas. Seda teab iga semiootik, iga ajaloolane, iga kirjandusteadlane jne. Ühel hetkel saavad vendade Grimmide õõvastust tekitavatest moraalijuttudest värvikirevad romantilise muusikaga Disney multifilmid. Sealjuures ei saa kumbagi esitlusviisi valeks nimetada. Sama juhtub ka inimeste argielus. Meid ümbritsev keskkond muutub, märgid ning nende tähendused muutuvad ning meie endi ning meie lähedaste rollid lugudes muutuvad. Ei ole üldse tavapäratu, et ühel hetkel oleme sama loo kangelased, teisel suurimad pahalased ja seda nii enda kui teiste jaoks meie ümber.
Ma ei tea, mida mõtles mu sõber selle all, et igal lool on oma lugu. Võib-olla on selle taga koguni midagi, mida minu nägemus lugudest täna veel hoomata ei suuda. Mida ma aga tean, on asjaolu, et lugu lugudest, mille taga on oma lood, “küpses” minu sees ühel “juhuslikul” hetkel (kui lugudel on lood, pole see ometi juhuslik!) kokku mõtiskluseks, mille tahtsin kirja panna.
*****
Foto: Marita Reismaa; taust: PexelsFreePhotos
KailiSarg 