Olen viimasel ajal korduvalt märganud enda ümber mõtet, et äkki räägitakse traumast liiga palju. Võib-olla on trauma ületähtustatud ja ülekasutatud “moodne termin” ning selle sõna tarvitamine kuidagi alaväärtustab “päris” raskusi kogenud inimesi? Mõneti suudan mõista nende muret, kes seda küsivad, aga minu kiire vastus antud küsimusele oleks, et tegelikult räägime me traumast liiga vähe. Veel vähem aga päriselt mõistame ja eristame, mida tähendavad trauma, traumeeritus ning traumajärgsed häired.
Iga kord, kui me räägime traumast, peame meeles pidama, et trauma määratlemine on alati individuaalne. Punkt. Kuigi osa sündmusi on teistest potentsiaalselt traumeerivamad, ei ole trauma sündmus või olukord, mida see inimene koges, vaid sündmusele järgnev kogemuslik järelmõju konkreetsele indiviidile. Neli inimest samas situatsioonis kogevad potentsiaalselt traumeerivat sündmust täiesti erineval moel. Ühel on tugev vastupidavus, tugevad toimetulekumehhanismid ja toetav võrgustik ning tema jaoks jääb see üheks eameeldivaks mälestuseks teiste seas, mis elu olulisel määral ei mõjuta. Teise inimese ressursid on napimad, kuid siiski olemas. Sündmus ise mõjub talle rängalt ja mõned nädalad on tema elukorraldus tõenäoliselt häiritud. Tekkida võivad mingis ulatuses traumeeritusele omased sümptomid, mis siiski nädalatega taanduvad ja tema elu saab üldjoontes tavapärasel moel jätkuda või suudab ta koguni selle peale uut kvaliteeti ehitama hakata. See inimene on loomulikul moel taastunud. Kolmanda inimese elu jääb kinni sellesse ajahetke ning tal tekivad tugevad traumeeritusele viitavad sümptomid, mis võivad hõlmata tugevaid tahtmatuid tagasivaateid juhtunule, tugevaid kehalisi ja emotsionaalseid reaktsioone, uneprobleeme, võimalikku riskikäitumist ning kõige traumaga seonduva vältimist (kui loetleda mõningaid sümptomeid). Tema jaoks on elu pärast juhtunut kinnistunud tugevalt selle ühe sündmuse külge. Neljanda inimese elus on selle sama sündmuse näol tegu ühe järgneva traumaga pika ja keerulise traumaajaloo peale. Tema enda ja ta pere ajaloos võivad olla juba vaimse tervise häired, tal on varasemalt elus arenenud spetsiifilised traumadega seonduvad kaitsemehhanismid (näiteks dissotsiatsioon) ning sündmus mõjub talle laastavalt. Siiski ei pruugi see oma tagajärgedelt olla selgelt eristuvam eelnevate traumade mõjudest. Selle inimese minapilt on juba eelnevalt segunenud traumakogemustega, tema emotsionaalsed väljendusviisid võivad teisi ehmatada, tal on tõenäoliselt raske usaldada inimesi enda ümber ning inimsuhete loomine ja hoidmine on keerulised.
Kohtusin veel mõni aasta tagasi Eesti psühholoogiga, kes väitis kaljukindlalt, et posttraumaatilisest stressihäirest ja traumast kui sellisest tohib rääkida ainult sõja kontekstis. Tema väites on üks loogika – tõepoolest, sõduritel esinevad traumaatilised häired on laialt esinevad ja kõige varem uurima hakatud vastav nähtus. Tänase päeva info valguses on aga käsitlus, et trauma jääb rangelt sõjakonteksti, iganenud ja teaduslikke uuringuid eirav, mida ei tohiks ükski vaimse tervise valdkonna esindaja endale lubada.
Kui ma mõtlen oma kohtumistele inimestega, kes on jaganud kogemusi, mis on nende hilisemat elu oluliselt muutnud, siis mõtlen, kellele neist peaksin ütlema, et trauma on ülekasutatud mõiste? Trauma mõiste vastab nimelt kolmele kriteeriumile:
- Inimesel on tunne, et ta on täiesti võimetu ja jõuetu, et toimuvat kuidagi peatada või kontrollida.
- Olukord või sündmus on intensiivselt hirmutav (oht elule või tõsisele vigastusele) või põhjustab moraalset kahju, minnes vastuollu indiviidi moraalsete väärtustega.
- Olukord või sündmus muudab isiku uskumust iseendasse ja maailma ning tema suhestumist ümbritsevaga.
Kas pean ütlema eakale mehele, kes sai sõjas seitse kuuli, et tema trauma on kehtiv ja sellest tohime rääkida, aga samas eas naisele, keda sõdurid vägistasid, et see trauma pole ikkagi “päris”, kuna see ei ilmnenud lahinguväljal? Või on sõdurite poolt vägistatud naise trauma ikkagi kehtiv, aga tänaval vägistaja ohvriks sattunud naise kogemus seda pole, kuna sõda pole kaasatud? Kas lapsena oma isa seksuaalsetesse “mängudesse” tõmmatud lapse trauma on rohkem või vähem kehtiv, kui selle lapse trauma, kes iial ei teadnud, millal ootab teda räige peks või kelle päevad olid täis hirmu, et isa võib ema järgmise joomingu käigus ära tappa? Või kaob trauma piir hoopis selle lapse juurest, kelle vanemad olid küll näiliselt olemas, kuid ta ei olnud kunagi soovitud ega saanud neilt iial tõelist lähedust ja kontakti, vaid pidi võtma vastutuse enese eest hoolitseda – nähtamatuks muutumise hinnaga – juba päris pisikesena?
Need on vaid mõned võimalikud näited ja need ei ole olnud mulle endale kõige ehmatavamad nende lugude hulgas, mida mina oma õpingute ning paariaastase töökogemuse käigus reaalselt olen kuulnud. Inimeste lood kõikjal maailmas (rahvusvaheliste õpingute eelis on avaram pilt inimeste kogemustele eri kultuurilistes kontekstides ja laialdasele tarkusele, mis on loodud toimetulekuks) on väga eriilmelised ning puudutavad oma eheduses. Sealjuures pole kordagi – mitte ainsamalgi juhul – minule pähe tulnud neid traumasid omavahel kaalukausile asetada ja võrdlema hakata. Selleks on trauma liiga keeruline nähtus. Iga traumateadliku hariduse või täiendava väljaõppe saanud inimene peab mõistma, et trauma puhul pole ruumi võrdlustele, hinnangutele või pisendamisele. Traumateadlikkus eraldab küll akuutse trauma ja komplekstraumad, eraldab traumajärgse stressihäire ja diagnoosid, mis võivad järgneda pikaajalisele väärkohtlemisele või arenguaastatel kogetud traumale, aga ta ei pisenda ega võrdle neid omavahel. Igal trauma-alasel spetsialistil on seal oma koht. Psühhiaater diagnoosib, terapeut sekkub teaduspõhistel meetoditel, teised abistajad toetavad paranemisteekonda oma kompetentside või vastutusalade piires.
Traumast peab rohkem rääkima. Traumateadlikku lähenemist vajavad tervishoid, haridusvaldkond, kogu sotsiaalsfäär, aga ka korrakaitsega tegelevad ametid. Lugesin kunagi artiklit uuringust, mille väitel saaks traumateadlikkuse arendamisega hoida ainuüksi meditsiinisfääris kokku tohutul hulgal materiaalset ressurssi. Ometigi lähevad täna traumeeritud inimesed arsti juurde ja nad saavad retraumatiseeritud. Kui nad üldse lähevad… Tugevate kehaliste reaktsioonidega traumeeritu ei pruugigi kuni suremiseni sinna jõuda. Kõrvalseisjatel ja arstil jääb üle vaid ohata: “Kus sa varem olid? Mis sul viga on, et asja nii kaugele lasid?” Vastus, mida see inimene tõenäoliselt teadlikult ei oskakski anda, võiks olla: “Olin oma ajus kogemuse juures, et enam mitte kunagi ei tohi mitte keegi minu keha puutuda, seda näha või midagi sellega seoses kommenteerida”
Iga kord, kui inimeselt küsitakse: “Mis sul viga on?”, selle asemel, et küsida: “Mis sinuga juhtus?”, eiratakse trauma võimalikkust ning hüljatakse inimese tervikkogemus.
Milline on traumateadlik ühiskond või üksikorganisatsioon? See on keskkond, kus arvestatakse inimesega kokkupuutes järgnevaid punkte:
*füüsilise ja emotsionaalse turvalisuse tagamine
*kliendi jõustamine lähtuvalt temast endast
*koostöö kliendi ja organistasiooni vahel (vajadusel ka lähedaste kaasamine), mis näeb inimesi võrdsena (küll erinevas rollis, aga siiski võrdsena)
*valikute andmine – nende lubamine ja toetamine
*kliendi eripäradega (kultuurilised, religioossed, soolised jms) arvestamine
*usaldusväärsete praktikate kasutamine ja usalduse loomine
Seega on minu vastus, et traumast ei räägita liiga palju. Pigem on trauma puhul puudus, et sellest räägitaks adekvaatselt ja sellisel moel, et see muudab ühiskonna terviklikuna teadlikumaks, toetavamaks ja aktsepteerivamaks. See, kui keegi üht sõna kuidagi kuritarvitab või vales kontekstis kasutab, on vaid pisike – loomuliku kõrvalnähtusena tekkiv – piisake, mis segadusena võib merre tungida, kui me piisavalt räägime ja käsitleme asju, mis on olulised.
KailiSarg 