Psühholoogiline trauma on subjektiivsetel alustel inimese hinges tekkiv kahjustus, mis ilmneb ühe või mitme ülejõu käiva sündmuse tagajärjel. Need sündmused põhjustavad tohutul hulgal stressi, mis ületab inimese võimet toime tulla ja toob kaasa tõsiseid pikaajalisi negatiivseid tagajärgi.
Trauma ei ole sama mis vaimne stress või kannatused. Samuti pole sündmus ise (autoõnnetus, rünnak) veel trauma, kuna trauma tähendab haava või vigastust. Trauma on tagajärg, mitte põhjus. Üks ja sama põhjus ei pruugi igal inimesel traumat tekitada.
Traumaatiline olukord vastab kolmele kriteeriumile:
- Inimene tunneb, et ta on jõuetu/võimetu kontrollima toimuvat olukorda
- Olukord või sündmus on intensiivselt hirmutav või põhjustab moraalset kahju (sügavalt kahjustab või läheb vastuollu indiviidi moraalsete väärtustega)
- Olukord või sündmus muudab isiku uskumust iseendasse, maailma ning isiku suhestumist maailmaga.
Oluline komponent trauma juures eraldumine. Tüüpiliselt paneb trauma inimese end lahti ühenduma ümbritsevast maailmast, teistest inimestest ning ka iseendast. Raskematel juhtudel väljendub eraldumine depressiivse eneseisolatsiooni või dissotsiatiivsete häiretena.
Väiksematest traumaatilistest sündmustest, mida esineb kõigi inimeste elus, tuleme me toe ja mõistmisega aja jooksul toime. Sügavad traumad aga muudavad inimese aju funktsioneerimist ning mõjutavad ka füüsilist tervist. Seega pole trauma üksnes mõtlemise küsimus, mis on “peas kinni”.
Traumeeritud inimese toetamisel eristatakse akuutse traumaga tegelemist ning arengu- ja komplekstrauma käsitlemist. Ühekordne õnnetus või rünnak (akuutne trauma) võib põhjustada hirmu, õudusunenägusid ja teisi traumaatilisele häirele omaseid sümptomeid, kuid kasvamine väärkohtlevas peres, varajane hülgamiskogemus või elu sõjatsoonis mõjutavad inimese aju aregut ja keha stressihormoonide taset sellisel moel, et trauma saab justkui osaks inimese isiksusest. Kõige tüüpilisemalt võime aga abistajatena kohata kombinatsiooni neist kahest ehk varase lapsepõlvetraumaga (VLT) inimesi, keda tabavad hilisemas elus uued tõsised traumad, kuna neil puudub võimekus ja tihti ka piisav tugi, et selliste sündmustega toime tulla ja samuti on neil kõrgenenud riskikäitumine.
Oluline on meeles pidada, et ükskõik, millise psühhiaatrilise diagnoosi võib psüühiliselt traumeeritud inimene saada (posttraumaatiline stressihäire, dissotsiatiivne häire, depressioon, ATH on vaid mõned võimalikest häiretest, mis võivad traumeeritusega kaasneda), pole see märk inimese nõrkusest, vaid selle ilming, kuidas ta on õppinud siin maailmas ja oma elus toime tulema. Traumaatilisusega kaasas käivad toimetulekumehhanismid on normaalne vastus ebanormaalsetele sündmustele ja tingimustele inimese elus!
KailiSarg 