Hingehoiuga seonduvad müüdid

Iga eriala juurde kuuluvad müüdid, mis kipuvad sellega usinalt kaasas käima. Hingehoid on ala, mida tuntakse praegusel ajal Eesti maastikul aina rohkem, ent endiselt leidub neidki, kes – kuuldes, et oled hingehoidja – vaatavad hetkeks nõutult otsa ja seejärel küsivad: “Mida see tähendab?” Olen oma kodulehel lähemalt kirjutanud mis on hingehoid, seega ma sellel täna ei peatuks. Võtan hoopis ette müüdid, mida mina olen kuulnud seoses hingehoiuga.

  1. Hingehoidja on usukuulutaja, kelle ainus eesmärk on Sind “usku pöörata”. Professionaalse väljaõppega hingehoidja on kristlane, kes ei tegele usukuulutsega, vaid toetab inimest sellena, kes see inimene on. Ka näiteks siis, kui tegu on ateisti või teise religiooni esindajaga. Usuga seonduvaid asju arutab hingehoidja kristlastega, kes tahavad just vastavate teemadega tegeleda või mittekristlastega, kes ise vastavat soovi väljendavad. Nii nagu iga professionaalne terapeut paneb oma töös kõrvale oma isiklikud tunded (mis ei tähenda, et neid poleks isiklikus elus), paneb hingehoidja oma töös kõrvale soovi iga hinna eest ja igal moel edastada verbaalset sõnumit evangeeliumist. Hingehoidlikus kontekstis on põhiline “usukuulutus” armastus ja hool ning tähelepanu, mida me kõik ligimestena üksteise suhtes peaksime kandma.
  2. Hingehoidja tegeleb väga kitsaste küsimustega. Ei, hingehoidjad ei tegele vaid surijate, leinajate ning vanuritega! Hingehoidjad aitavad muuhulgas kaasa ka kriisiabis ning nõustavad vastavalt oma väljaõppe kombinatsioonile väga erinevatel elualadel.
  3. Hingehoidja tulek ennustab surma. Kui ma hooldekodusse tööle läksin, kuulsin peagi, et ühes osakonnas levis jutt, kuidas hooldekodu ootab nende massilist suremist – ega muidu hingehoidjat tööle võetaks. Selline ühe inimese ettekujutus levis kulutulena ja muutis ärevaks paljud. Ka haiglapraktika ajal kohtasin juhtumeid, kus inimene minu tulekust soolasambaks tardus ning uuris, kas ta tõesti hakkab surema… Ütlen siinkohal selgelt välja, et – isegi haigla ja hooldekodu kontekstis – hingehoidja ilmumine ei tähenda surmaotsust. Hingehoidja tegeleb elava inimesega, mitte surnute tootmisega!
  4. Igaüks võib olla professionaalne hingehoidja. Paljudel kristlastel on niiöelda hingehoidlik and ja nad võivad olla tõeliseks abiks, et teiste eest hoolt kanda ja neid julgustada. Professionaalne hingehoid eeldab aga vastavat nõustamisalast väljaõpet, ilma milleta ei saa end professionaalseks hingehoidjaks nimetada.
  5. Hingehoidjaks õpivad need, kes mingil põhjusel ei pääsenud psühholoogiat õppima. Kindlasti on palju populaarsemaid alasid, mida psühholoogia asemel õppida saaks. Hingehoidjana ei ole kerge leida tööd, õpe on tasuline ning teoloogilised ained on osa väljaõppest. Heebrea keel või kirikuloo õppimine pole kindlasti asjad, mida – ilma vastava huvita – oleks kerge psühholoogia asemel õppida…
  6. Hingehoid on teistest madalama väärtusega abistamisviis. Siin lööb välja kindlasti minu erialane eneseuhkus, kuid hingehoidjad on väga hästi koolitatud ning abistamismaastikul tugevad praktikud. Kriisiabis ja leinatöös on hingehoidjad juba pikemat aega olnud asendamatud koostöölised teiste spetsialistide kõrval.
  7. Kõik hingehoidjad on ühesugused. Nii nagu kõik arstid, kõik psühholoogid või kõik pereterapeudid pole “ühte nägu”, pole seda ka kõik hingehoidjad. Pole üldse kummaline, kui üks hingehoidja on ühe inimese jaoks äärmiselt meeldiv, teise jaoks aga eemaletõukav. Inimesed on erinevad ning kõik ei sobi kõigiga, sellest ei saa aga teha üldistavaid järeldusi. Lisaks on äärmiselt oluline teada, et hingehoidjate erialane enesetäiendus ja lisaväljaõpped võivad teineteisest erineda olulisel määral.
  8. Hingehoidja leidmine on raske. Kõige keerulisem on hingehoidja leidmisel teha enda jaoks otsus, et on vajadus hingehoidja järele. Sealt edasi tuleb appi tehnika – interneti vahendusel on võimalik leida infot mitmete hingehoidjate kohta või võtta ühendust Hingehoiukeskusega, kus osatakse anda hingehoidjaga kohtumise võimaluste üle täpsemat infot. Oluline on teada, et järjekorrad hingehoidja juurde on hetkel väiksemad kui näiteks psühholoogide juurde. Haigla või hooldekodu tingimustes tasub aga kohalikult personalilt uurida, kas tööle on võetud ka hingehoidja ning avaldada soovi temaga rääkimiseks.

Loodan, et see mõtisklus aitas pisut kummutada müüte, mis on seotud hingehoiuga. Kui Sul on lisamõtteid, siis on need teretulnud kommentaaride hulka!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: