Miks ma ei poolda levinud ohvrirolliga seotud käsitlusi

Minu facebooki lehelt käivad igapäevaselt läbi mitmed ja mitmed psühholoogia, nõustamise ja eneseabiga seonduvad artiklid. Nii eesti kui inglise keeles. Ja just Eesti abistamismaastikul märkan ma nähtust, mis mul karvad turri tõmbab. Jah, ma reageerin isiklikul tasandil! Traumeeritud inimesena näen ma, kuidas sõnaga “ohver” seonduv on meil nii ülekasutatud, vääritimõistetud, halvustav ja mida kõike veel…

Traumade puhul eelistan ma alati sõnale ohver sõna ellujääja. Inglise kultuuriruumis kasutataksegi sõna survivor. USA National Crime Victim Law Institute järgi on ellujääja “inimene, kes talub raskusi, liigub läbi nende ja püsib sealjuures visalt või elastne/vastupanuvõimeline isik, kes jääb võitmatuks.” Ehk siis: traumeeritud inimene on keegi, kes on erakordselt raske sündmuse või keskkonna kiuste edasi elanud.

Trauma ellujääja on ühtlasi trauma ohver. Seda täiesti otseses mõttes. Ohver on kuriteo, õnnetuse või mõne muu sündmuse või tegevuse tagajärjel viga saanud, vigastatud või hukkunud isik. See pole midagi, mida naeruvääristada või alavääristada või mille kohta öelda “Saa üle!”

Traumeeritud inimesed – näiteks lapsena hüljatud inimesed, ränka peksu kogenud inimesed, seksuaaltraumaga inimesed – on ohvrid selle sõna otseses mõttes. Ja ohvrid loovad edasises elus toimetulekuks ellujäämisstrateegiad.

“”Ära ole ohver!” – see on üks õudsamaid asju, mida öelda traumat kogenud inimestele… Ma võiks kohe neid ütlejaid lausa “hammustada”…” – nii kirjutasin ma umbes aasta tagasi ühele oma põhilisele toetajale. Lugeja võib rahulik olla: ma ei hammusta täna kedagi, aga tänu sellele, et reageerisin tugevalt, sain ma aru, et miski selle sõna käsitlemises Eesti maastikul häirib mind. See pani mind teemat enda jaoks lahti mõtestama. Loodan, et järgnev mõttekäik annab uusi vaatenurki ka lugejatele.

Trauma ellujääjad integreerivad väga tihti endasse ühiskonna kriitilise suhtumise ohvri-mentaliteeti. See suurendab nende süü- ja häbitunnet, mis on ühed suurimad trauma tagajärjed. See imbub sedavõrd märkamatult nendesse, et nad kannavad seda endaga nähtamatu koormana, mis alandab enesehinnangut ning suurendab jõuetu olemise tunnet. Paradoksaalsel kombel just see tunne, et mind süüdistatakse ohvri-mentaliteedis, võib sellises olukorras panna ellujääja aina enam ohvri-mustrisse takerduma. Samuti suurendab selline süüdistamine või hirm taolise süüdistuse ees võõrandumist endast ja oma kogemusest. 

Stigma ohvri-mentaliteedist võib mõjuda traumeeritule: 

  • enesehinnangut alandavalt
  • enesekindlust vähendavalt
  • nõrgestavalt ja jõuetustunnet suurendavalt
  • tegutsemisvõimet pärssivalt
  • enesekaitset alandavalt
  • isoleerumist suurendavalt
  • enesekaristuse ja enesetapu ohtu kasvatavalt.

Kui sõnaga “ohver” käib kaasas negatiivne kõla, võimendab see olukorda, kus trauma-ohvrid vaikivad hirmust saada süüdistatud ja häbistatud. 
Jätkuva trauma sündroomile viitavad sümptomid võivad jätta mulje, et tegu on nö ohvri-mentaliteediga. Tegelikult on need trauma normaalsed bioloogilised, psühholoogilised ning emotsionaalsed tagajärjed. Kui me arvestame trauma ellujääjaga kui kellegagi, kelle aju töötab teistsugusel režiimil, siis me saame aru, et küsimus pole ohvri-mentaliteedis, vaid selles, kes saab kasvõi osaliselt aidata selle inimese sisemaailma turvata ja õpetada teda kompenseerima seniseid puudujääke ning “mängima” aju neuroplastiliste omadustega. 
Üksinda välja kujunenud reaktsioonide (antud juhul ohvri-mentaliteedi väljendusviiside) vastu võidelda on praktiliselt võimatu. Trauma Recovery Coachingus omandasin kindlalt nägemuse: “Inimtekkelisest traumast saab paraneda ainult inimes(t)e abiga.” Vajame kasvõi osalist abi välistelt inimestelt, et parandada haavu, mis oleme saanud teistelt inimestelt.


Kui päästikud, mis meie minevikukogemusi käivitavad, ületavad inimese suutlikkuse toime tulla, on neid väga raske hallata. Mõnikord esineb isegi neil, kes on pühendunud tervenemise suunas, sedavõrd tugevat päästikute voolu, et see ületab toimetulekuvõime. See pole nende “süü” ja tihti käivituvad need just sel perioodil, mil inimene teeb aktiivset tööd, et liikuda traumeeritusest välja ning on saanud rohkem teadlikkust seni alateadvuses toimunust (algne trauma põhjus koos omandatud reaktsioonidega on alles, aga lisanduvad uued teadlikud kihid). Sellisel hetkel on inimene äärmiselt tundlik süüdistustele ohvri-mentaliteedi osas ning see võib senise arengu lukustada. 


On huvitav asjaolu, et victim-mentality mõiste tuleb New Age’st (mis on paljuski ka toksilise positiivsuse ja muude reaalsete emotsioonidega kontakti kaotavate filosoofiate algpunkt)
Mitte-traumeeritud inimesele näivad traumeeritu reaktsioonid ebaloogilised – pidev võitlemine-tülitsemine, muretsemine või täielik sulgumine. Seetõttu on ka arusaadav, et väljaõppeta traumataustata inimene peab traumeeritut manipuleerivaks tähelepanunõudjaks, oma mustritesse kinni jäänud ning iseendale hädasid kaela tõmbavaks isendiks. Traumata inimese puhul oleks ilmselt tõesti selline käitumine ebanormaalne ja hukkamõistu väärt, moonutatud reaalsuse üks vorme – tema enda loodud negatiivne maailm…


Traumakogemus inimese elus pole aga kunagi tema enda loodud maailm (elame ajastul, kus räägitakse, et loome ise oma elu ja maailma). Traumeeritu on kellegi teiste tegude tõttu kannatanud inimene. Traumaga seonduvad kogemused on reaalsed ja ilustamata. Neid asju ei saa peast ja kehast lihtsalt “minema pühkida” või käskida neil kaduda. Kui naisi on seksuaalselt sunnitud, manipuleeritud või vägistatud või lapsi on kogu lapseea pekstud või nende peale karjutud, siis selle inimese maailm ja vaatepilt ümbritsevale keskkonnale ongi täis ohte ja kurjust… Nad näevadki – õigustatult – maailma negatiivsemalt kui teised. 


New Age ütleb: 

  • igaüks loob ise oma reaalsuse, seega me ei peaks rääkima PTSH-st
  • sedavõrd negatiivsete asjade peale mõtlemine tõmbab meie ellu ligi ainult uut negatiivsust
  • ei tohi toetada ohvriks olemise tunnetust
  • ei tohi jääda minevikus elama…

Trauma ellujääjate puhul on kõik need mõtted absurdsed ja põhjendamatud! Need ei aita edasi liikuda. Inimene on sotsiaalne olend ja seetõttu ei loo me oma reaalsust kunagi üksinda ning ohvri-mentaliteediga inimeste reaalsus on liigagi tihti kujundatud nende väärkohtlejate poolt. Trauma tõmbab ligi uusi kriise ja traumasid, aga tehniliselt võttes pole see mitte traumeeritu süü, vaid nende vastutus, kes teda traumeerisid ning ühiskonna puudujääk, kes ei olnud talle appi tulemas. Ühiskonna, mis viskab nüüd ohvrile mugavalt ette, et ta peaks ohvrirollist välja astuma…


Üks välismaine traumatööd tegev kunstnikust psühholoog ütleb ilusasti: “Ohvri teadvus on intelligentsuse märk! Ohvri teadlikkus on teadvuse seisund, mitte nõrkus, kui suudate uskuda, et ohvrid on tugevad ja pole süüdi, et nad on ohvriks langenud. Kui olete teadlik sellest, kuidas olete olnud ohver ja võite taas olla ohver, saate end selles maailmas paremini kaitsta.” (vabatõlge)


Kui ohver jälgib oma kogemusi negatiivsest maailmapildist, teeb ta kõik, et vältida uusi traumasid. Kui nad unustaksid selle ettevaatlikkuse ja sunniksid end mõtlema ainult positiivselt, põhjustaks iga uus löök neile uue potentsiaalselt kahjustavama valu. Negatiivse olekuga ohvrilik mõtlemine on tegelikult enesekaitse (mis loomulikult ei välista uusi kriise ja traumasid elus, aga tihti on just neisse sattumine teadvustamata ja lubamata ohvriks olemise tagajärg).


Nii et meil on võimalik vaadata ohvreid ka kui tugevaid ja tarku inimesi, kes lähtuvad oma elukogemusest. Kuni neil ei ole võimalust ja oskust ning toetavat keskkonda sellest kogemusest välja tulla, võibki olla neil ohtlik sellisest maailmapildist välja tulla. Kui näeme ohvri-mentaliteedist välja tulemist potentsiaalselt ohtlikuna, muudab see meie vaatenurka sellest kontseptsioonist…

Seega on “õpitud abitus”, “ohvriroll” ja muud sellised nähtused, mida meil palju rõhutatakse, üksnes viisid, kuidas keegi inimene on õppinud selles maailmas ellu jääma. Kui laps pole kunagi saanud kodust adekvaatset tähelepanu, siis on loomulik, et ta otsib hilisemas elus tähelepanu teiste jaoks kummalisel moel. Kui laps on pidanud laveerima vanemate suhete vahel, et keegi järjekordselt peksa ei saaks, “manipuleerib” ta tulevikus inimestega, kes on tema ümber, et hoida keskkond turvalisena. Kui abistajad ja traumeeritud ise saavad aru, et kõik see on normaalne ja sellest võib rääkida ning see pole häbiasi, siis on võimalik hakata mõtlema, kas sellest on olemas ka teekond välja.


Tulles nüüd aga sellest ohvri-teemast natukene positiivsemasse võtmesse, siis mina kindlasti eelistan mõistet “trauma survivor” mõistele “victim”. Selles mõttes on kindlasti positiivsem üles ehitada ellujääja mentaliteeti, aga jällegi: seda ei saa ehitada tühja koha peale, kus pole omaks võetud ja teadvustatud senist ohvriks olemist ning selle mõju meie psüühikale ning füsioloogiale. Teadlikkus annab meile jõu mõelda oma senisest kogemusest kui millestki, mille ma olen seljatanud. See annab lootuse, et ma suudan seljatada ka järgmise ja järgmise trauma või kriisi enda elus… Ma arvan, et seda olen mina oma elus viimastel aastatel üritanud hoolega rakendada. Enamasti isegi mitte teadlikult. Minu abi selles on kindlasti olnud asjaolul, et mul on Jumal. Ma tean, et kui Tema on seni kandnud, siis kannab Ta ka edasi – mil iganes moel tulemus ette on nähtud…


Terapeutidelt nõuab minu mõttekäik baleriinilikku oskust “tantsida” kahe ohtliku väljavaate vahel – taasohvristamine/ohvrirolli julgustamise ning ohvriks olemise kogemuse tühistamise ja pisendamise vahel. 


*Eelnev tekst on valdavalt kokku pandud ühest 2021. aasta aprillis kirjutatud kirjast, kus polnud viitamine vajalik, mistõttu ma ei mäleta autoreid, keda tekstis tsiteerin.

2 kommentaari “Miks ma ei poolda levinud ohvrirolliga seotud käsitlusi

  1. Jah, aastaid olen kogunud endasse samu mõtteid/tundeid. Lisan siia klassikalise näite – saate, mis on tervenisti pühendatud antud teemale. Juba saate kirjeldus tõstab juuksed püsti, sest samas kategoorias on nii lähedase kaotus kui ka lihtne pettumus. Saadet kuulates saad aru ka sügavamast vastuolust – sõnad oleksid justkui õiged ja mõnikord isegi põhjendatud, aga intonatsioon, millega need lausutakse on õõvastav. Kui loen Su artiklist “new age`iliku psühholoogia” parameetreid, siis tundub, et vastavus meie ametliku lähenemisega on täiesti olemas.
    https://vikerraadio.err.ee/873861/peresaade-mis-on-ohvrienergia-kuidas-enesehaletsusest-paaseda

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: