Kas olete märganud, et elame positiivse mõtlemise ajastul? Väga palju räägitakse sellest, kuidas leida oma sisemine rõõm, õnn ja positiivsus ning selles püsida. See on väga hea, kui nii läheb ja inimene selle püsiva õnne leiabki. Ometi näitab karm reaalsus ka teisi tulemusi: elame ühtlasi ajastul, mil vaimse tervise häirete näitajad on väga suured, inimeste üksindustunne kasvab ning enesetappude arv ei vähene.
Miks on nii, et vahel ei jõua positiivsuse sõnum abivajajani, kuigi rõhutame seda väga palju? Kas võib olla, et ühel hetkel muutub positiivsuse sõnum ning selle edastamine koguni kahjulikuks?
Avastasin enda jaoks hiljuti mõiste “toxic positivity” ehk toksiline/mürgine positiivsus. Tahangi koos teiega vaadelda, millal muutub positiivsus mürgiseks?
“Toksiline positiivsus tekib, kui inimene püsib pidevas optimistlikus ja õnnelikus seisundis, mille tulemuseks on eitamine, reaalsuse minimaliseerimine ning inimestele loomuomaste tunnete kehtetuks tunnistamine.”
Tänases ühiskonnas esineb nii palju ootusi positiivsusele, et spektri teise otsa kuuluvate normaalsete tunnete tundmine ja nende välja näitamine on kohati muutunud häbiväärseks. Halvimal juhul kogeb inimene oma nahal, et positiivset mõtlemist esindav sõprusringkond tõukab ta eemale, kui elus ilmnevad tõelised raskused. Selliseid näiteid olen minagi oma praktikas kuulnud. Tulemus on kõike muud kui positiivne ning nõuab taastumiseks palju aega ja energiat.
Toksiline positiivsus võib mõjuda meile nii, et hakkame oma tõelisi tundeid alla suruma ja varjama. Pikaajalise eitamise tagajärjel võib kaduda kontakt oma loomulike emotsioonidega. Järgmise sammuna tekib suutmatus mõista teiste inimeste emotsioone ning “negatiivsete” tunnete kehtetuks või häbiväärseks tunnistamine. Abivajajale võib see põhjustada häbi, isoleeritust ning olukorda, kus stressiolukord venib tavalisest pikemaks. Sisemine segadus kasvab, kuna välised ootused ning sisemine tunnetus ei ühti.
Kas see tähendab, et me ei tohiks olla positiivsed? Vastupidi: positiivne vaatenurk annab elule palju juurde. Küll aga peab see olema loomulikul teel tekkinud ning ei tohiks takistada meil nende tunnete vaatlemist, mis pole ülevalt rõõmsad, kuid siiski annavad endast märku. Iga tunne ja iga emotsioon meie sees tahab meile midagi öelda ja millestki teada anda. Kui lubada endale ka neid tundeid, mis ei kuulu positiivsesse spektrisse, võime avastada, et tervisliku positiivsuse rajale tagasi liikumine läheb kergemalt ja loomulikumalt. Seda on oluline meeles pidada ka meid ümbritsevate inimeste puhul, kes lähevad parasjagu läbi keerulistest olukordadest või tunnetest.
Selleks, et olla üksteisele paremini olemas, toon mõningad näited toksilisest positiivsusest ja sellest, kuidas saaks samu asju öelda toetavas võtmes.
Toksiline: Sa peaksid rohkem naer(ata)ma.
Abistav: Kas sinuga on ikka kõik korras?
Toksiline: Ära mõtle sellest, ole positiivne!
Abistav: Kirjelda mulle, mida sa tunned – ma kuulan sind.
Toksiline: Ära ole negatiivne!
Abistav: On täiesti normaalne, et tunneme end aeg-ajalt halvasti.
Toksiline: Ära nuta!
Abistav: Nutmine on loomulik reaktsioon ja vahel on meil kõigil vaja seda teha.
Toksiline: Läbikukkumine pole lubatud!
Abistav: Läbikukkumine on osa meie kasvamisest ning tihti oluline osa eduni jõudmisel.
Toksiline: Kui mina suudan seda teha, suudad ka sina!
Abistav: Kõik inimesed on erinevad ja ma tean, et sina annad endast parima.
Toksiline: Ära muretse, ole õnnelik!
Abistav: Ma näen, et sul on suur murekoorem: kas tahaksid sellest mulle rääkida?
Toksiline: Küll lõpuks läheb kõik hästi.
Abistav: See on tõesti raske. Ma mõtlen sinu peale.
Toksiline: Alati võib minna hullemini.
Abistav: See on tõesti raske ja mul on kahju, et sa pead sellest läbi minema.
Toksiline: See läheb varsti üle.
Abistav: Selle olukorra ja nende tunnetega tegelemine võtab aega. Tea, et ma olen olemas ja usun sinusse.
Toksiline: Iial ei tohi alla anda!
Abistav: Vahel on vaja lubada endale alla andmist, võtta aega ning mõelda oma eesmärgid uuesti läbi.
Hea lugeja: Milliseid toksilise positiivsuse näiteid oled Sina oma elus kogenud? Kas eelnevad laused tulevad Sulle tuttavad ette? Jaga oma kogemust kommentaariumis.
KailiSarg 
Mul oli üks võrratu klient. Mäletan alati ta säravat naeratust, mis võitis talle silmapilksekt pea igaühe poolehoiu. Kord ei pidanud ma vastu ja küsisin otse, mis on tema non-stop positiivsuse taga. Ta vastas ilma mõtlemata: “Kui sa oled kurb või mossis, ei taha inimesed sinu kõrval olla.”
Paar kuud tagasi teatas ta, et on Eestist lahkumas. Saime kokku, et hüvasti jätta. Mina olin kurb, tema nägu säras nagu alati. Mõeldes sellele, et vahest on see meie viimane näost-näkku kohtumine, võtsin üles ka sügavamaid teemasid. Tookord polnud ma veel lõpuni lugenud Gabor Mate raamatut “Kui keha ütleb ei”. Kuulasin ära mu kaaslase pillatud üksikud laused tema lähedaste tõsistest haigustest ja nende tagamaadest.
Keerasin teadlikult meie kohtumise üle võlli tundeliseks. Ühel hetkel nägin, kuidas temagi silmad olid veekalkvel, nende all laius aga endiselt maailma säravaim naeratus. Kontrast oli põrutav. Täna oleksin osanud küsida: Kes oli see esimene täiskasvanu, kes sulle ütles, et kurb ei tohi olla, et kurvad hüljatakse?
Meeli Laane leinaloengust: Lapse 15ndaks eluaastaks on ta kuulnud juba rohkem kui 23 000 korda sõnumeid selle kohta, kuidas kurbi ega valulikke tundeid ei tohi teistele väljendada.
Ja juba uuest sihtkohast tuli varsti mulle kiri: Ole ikka tugev ja naerata nii palju kui vähegi suudad :), isegi kui on raske. Kui sa naeratad, leiavad ka su ümber olevad inimesed endas jõudu naeratada.
Loodan südamest, et keegi või miski eluteel kohatu vabastab ta kord selle esimese toksilise täiskasvanu needusest.
MeeldibLiked by 1 person
Aitäh, Merike, selle võimsa loo jagamise eest! Loodan väga, et ühiskond õpib rohkem iseendaga kontaktis olema sellisel moel, et ka negatiivsed tunded on lubatud ja töötatakse läbi. Olen oma elus märganud, et mida rohkem neid endale aktsepteerivalt luban, seda kergemini ning kiiremalt saan olla rahulolev ja rõõmus.
MeeldibMeeldib