Kuidas koroona on mind mõjutanud ehk negatiivne teekond (koroona)positiivseks

NB! Selles kirjutises olen äärmiselt aus nii mõnegi asutuse või inimese osas. Minu eesmärk pole kedagi neist halvustada, kuid see on minu vaatenurgast täiesti aus vaade olukordadele, mida ma ei hakka ilustama! Olen kindel et kõik siinses loos esitatud valikud on algselt tehtud heas usus ja heas tahtes. Küsimus, mille alljärgnevad tekstis esitan, pole selles, kas mingid asjad on olnud õiged või valed, vaid selles, kuidas kõik meie otsused ja käigud mõjutavad inimeste vaimset tervist ning minapilti.

Isegi kui ma väga hoolega mõtlen, ei kujutaks ma täna enam ette viimast kahte aastat ilma koroonata… Peaaegu ei kujutagi enam ette, et mask ei oleks üks normaalsuse viise. Ja ometigi oli veel paar aastat tagasi kujuteldamatu, et inimesed käivad massiliselt ringi maskides…

Selles postituses ei aruta ma selle üle, mis on koroona (kelle või mille “evil plan”) ega ammugi selle üle, kas vaktsineerida või mitte. Olen ise kolmekordselt vaktsineeritud, kuid ma ei tunne, et minu asi oleks kritiseerida teisiti otsustanuid. Mõtisklen vaid subjektiivselt, kuidas on koroona mõjunud minu enda ja mind ümbritsevate inimeste vaimsele tervisele. Seda kuni tänase päevani, mil olen kõnealusest viirusest (loodetavasti) paranemas.

Jaanuaris 2020 saabusin lastega Egiptusest. Just seal hakkasin ma rohkem tähelepanu pöörama viirusele, millest 2019. aasta lõpus haiglas olles esimest korda kuulsin. Siis oli see olnud üksnes lõõpimine ühe kauge haiguse üle… Aga jaanuari lõpuks oli teada, et viirus on ületanud riigipiire ning reisides esimest korda elus nelja lapsega tõmbasid minu tähelepanu kõik kahtlaselt köhivad inimesed. Viiruse levik minu sisemaailmas oli saanud alguse…

Märtsi alguses pidin minema Austriasse, külla meie esimesele au pair’le Hannah’le. Selleks ajaks oli selge, et ka Eesti ei pääse sellest viirusest. Minu reis oleks pidanud toimuma päev enne seda, kui riigipiirid sulgusid. Sisetunne ütles, et ma ei läheks.

Alguses jälgisin hoolega uudiseid koroona levikust. Meie juures elas ungarlannast lapsehoidja Juli, kes tegi enne piiride sulgemist otsuse jääda mulle abiks. Nimelt lahkus märtsi lõpus Afganistaani missioonile minu eksabikaasa, kellega siis veel koos olime.

Järgnevate kuude keskel tegelesin laste koduõppega, zoomi teel enda õpingute lõpetamisega, lõputöö kirjutamisega ning vabatahtliku tööga seoses koroonaga. See oli kummaline aeg – meedia täis uudiseid Itaalias massiliselt põletatavatest laipadest ning wc-paberi paanikast ja vastavasisulistest naljadest…

Juunis 2020 kaitsesin suletud kaitsmisel oma lõputöö ning omandasin koroonapiirangute keskel rakenduskõrgharidusõppe diplomi. Juba enne lõpetamist asusin tööle koroona tingimustes loodud eriprojekti raames hooldekodu hingehoidjana. Peale lõpetamist lisandus sellele töö hingehoiutelefonil, mis sai samuti ellu kutsutud seoses kriisiolukorraga riigis.

Nende kahe aasta vältel olen näinud koroona mõjusid nii lastele kui vanuritele. Olen näinud nii üksindust ja üksildust mida koroona põhjustab kui ka hirmu, ärevust, segadust, traumade üleskerkimist ja vaenu. Samal ajal olen näinud ka inimesi, kes tulevad üksteisele appi ning sõnatut mõistmist nende vahel, keda see viirus kasvõi kaudsel moel on puudutanud.

Minu isiklik kõige raskem periood seoses koroonaga oli 2020. aasta sügisel. Olin lahkunud koos nelja lapsega kodust abikaasa juurest, kellega suhe oli muutunud aina kahjulikumaks. Sain kaheks kuuks peavarju kirikust, kus ka ise sel hetkel diakonina teenisin ning juhatusse kuulusin. See polnud võrreldav koduga ja teadsin, et see pole igavene, ent ometi tabas mind meeletu löögina see, kui pidin sealt lastega üleöö lahkuma. Olin nimelt olnud kontaktne koroonaviirust põdeva inimesega… Arutasin seda oma pastoriga telefoni teel ning tunnike hiljem sain vastuse, et kiriku seisukohast on parim, kui ma lähen veel samal õhtul tagasi oma koju. Kasvõi ainult karantiini perioodiks… Aga teadsin juba sel hetkel, et tagasi ma enam ei tule.

Ma ei ole pahane oma pastori või kiriku peale, kuid traumeeritud inimesena, kes oli pannud viimased kuud kogu oma jõu mängu, et oma lastega enam-vähem normaalselt toime tulla, sain ma sellest suurema šoki, kui oleksin ette näha osanud. Tänaseni tegelen sisemise vastupanuga, mis on tekkinud regulaarse kirikus käimise vastu. Just kirikusse inimeste keskele minemise vastu. Vaatan pühapäeviti jumalateenistusi internetis, aga usaldus koguduse vastu pole täielikult taastunud. (Olen selle siiski võtnud oma järgmistes tervenemiseesmärkides prioriteetide hulka)

Kaks nädalat peale koju saatmist lõpetasin psühhiaatriahaiglas. Selleks hetkeks olin olnud juba üksjagu “omas mullis”. Seevastu välised asjad olid minu jaoks omandanud harjumatult suured mõõtmed: ehmusin isegi selle peale, kui tuulekellad helisesid või nägin ootamatult palli mööda põrandat veeremas. Koroona tingimustes haiglas olemine oli erinev sellest, mida olin kogenud aasta enne seda. Hea uudisena sain endale üksikpalati ning terve osakonna peale oli kogu seesoldud aja jooksul alla kümne patsiendi. Halvema külje pealt oli esialgne (koroona)isolatsioonipalat ning piiratud õueskäimise ajad (ikka viiruse vältimiseks). Otsustasin, et see peab jääma lähiaastateks viimaseks haiglakorraks (kauget tulevikku ma muidugi ette ennustada ei oska, aga pean üsna reaalseks, et see võis jääda üldse viimaseks korraks).

Mõned kuud hiljem kolisin lastega naiste tugikeskusesse ehk varjupaika. Mäletan väga selgelt seda, kui mu noorem tütar küsis esimesel õhtul uinumise eel minult vargsi (kui oli lugenud köögi seinal olnud infokirja): “Emme, miks see on varjupaik? Loomadel on ju varjupaik…”

Tugikeskuse tingimustes tegid lapsed oma koolitöid, kuna elu oli koroona tõttu taas distantsõppel. Samal ajal oli vaja jälgida, et poisid õdesid ei segaks. Õnneks tuli peagi suvi ning selle jooksul aegamisi ka meie oma kodu.

Koroona ja sellega seotud piirangud ning karantiininõuded on mõjutanud ka mitmeid mu tuttavaid. Nii kiriklikes kui ilmalikes institutsioonides. Nii näiteks ei saanud minuga magistriõpet alustada üks motiveeritud kursusevend, kuna talle ei olnud väljastatud läbipõdemise tõendit. Samamoodi kohtasin pereteraapia kursusel seda, kuidas hübriidõppe võimalus anti siis, kui mitu vaktsineeritut olid haigeks jäänud, kuid ei võimaldatud siis, kui seda palus vaktsineerimata inimene. Ma arvan, et see polnud kuidagi teadlik ja tahtlik, kuid võin vaid ette kujutada, millist valu ja pettumust pidi see inimene tundma, kes koges taolist ebavõrdsust. Sellist tahtmatut valu kogetakse meie ümber jälle ja jälle, isegi igapäevaselt. Minuni jõuavad koguni lood, kus terapeudid ei jää neutraalseks klientidega, kes on teinud vaktsineerimise osas neist erineva otsuse. Olen kuulnud inimesi ütlevat, et neid koheldakse pidalitõbistena, kui on näiteks teada, et nad on kokku puutunud koroonaviirust põdeva inimesega. Ja – kõige huvitavam – sealjuures pole enam vahet, kas tegu on olnud vaktsineeritud või vaktsineerimata inimesega. Igaüks võib selle stressirohke ebavõrdsuse objektiks sattuda.

Teine koroonaviiruse negatiivne mõju, mis on mind isiklikult puudutanud, on olnud seotud segaduse ja hirmuga haiguse ees. Mul on nõrk immuunsüsteem, madal IgA. Viiruseid põen tihti pikemalt ja raskemalt kui mu lapsed. Lisaks olen astmaatiline. Mida tähendaks minu jaoks koroona saamine? Kas ma peaksin mõtlema ka oma surma ja matuste peale? Kui esimest ma ise kontrollida ei saa, siis võiks ju vähemalt teise pisut ära korraldada…

Mul on olnud korduvaid kokkupuuteid koroonaviirusega. Mitmeid kordi olen pidanud olema karantiinis. Hooldekodus töötades tõi see alati kaasa hirmsa küsimuse: “Ega minust saa äkki see, kes surmava viiruse vanuriteni viib?” Lisaks olen korduvalt põdenud viirushaigusi, mis on olnud köha ja palavikuga ning tekitanud küsimuse: “Kas nüüd ongi see käes…?”

Ometigi suutsin mitu ringi olla isegi tunde koroonahaigega ühes ruumis, jäämata ise haigeks. Ilmselt vaktsiin kaitses neil kordadel. Seda üllatuslikum oli pisut üle nädala tagasi avastada koroona meie peres… Esmalt vanima tütre kõrges palavikus ja siis riburadapidi kõigil teistel. Kodus olnud kiirtestid, mille olime saanud laste koolist, läksid järjest positiivseks (pilt testidest on postituse alguses; seni polnud need ühelegi viirusele reageerinud) ning üsna pea saime kinnitused ka PCR proovide näol. Hetkel olen veel vaid mina haige (hingamine vahelduva eduga niiöelda astmaatiline ning ilmne nõrkus), kuid lapsed saavad juba nädala lõpus kooli minna.

Ent ma ei taha lõpetada siinkohal. Nimelt pole koroonatestid ainsad, mis on positiivsed. Lastel on kergendus, et nad said selle viiruse läbi põetud, mis muidugi kaotab oma senise mõtte nüüd, mil koroonapassid suure tõenäosusega kasutuselt kaotatakse. Lisaks on positiivne inimeste toetus. Juba koroona esimese laine ajal saime koguduses oleva perekonna kaudu vahvaid leide oma postkasti. Praeguse põdemise ajal on mitmed sõbrad ja kolleegid oma toetust pakkunud ja muul moel olemas olnud. Kõige erilisem on aga ühe minust veidi vanema kristlasest õe samm, kes palus mult poenimekirja ja oli valmis meile toidu, tarbekaubad ning apteegikraami ukse taha tooma. Üllatuslikult leidsin ukse tagant palju rikkalikumad kotid, kui oleksin osanud oodata, juurde käinud klausliga, et tegu oli kingitusega (laste jaoks, kes olid juba nädal aega nelja seina vahel olnud ning minuga viimast kappi jäänud toitu söönud, oli see justkui jõuluvana külaskäik).

Covid-19 on maailma toonud palju muutusi ja segadust. See on toonud esile uusi vaimse tervise probleeme ja tõstnud hüppeliselt vajadust vastava ala professionaalide järele. Kõiki tagajärgi ei pruugi me tänasel päeval veel hoomata. Uhked ja arrogantsed on need, kes ütlevad, et see neid kuidagi ei mõjuta. Aga selle kõige teine külg on asjaolu, et rasketel aegadel on meil – rohkem kui ühelgi muul ajal – võimalus hoida kokku ja kanda üksteise eest hoolt. Me saame õppida endi ja üksteise vigadest ning pöörata pilgu ühtsema kogukonna suunas.

Pilt ajast, mil töötasin hooldekodus Covid-19 puhangu keskel. Täiskomplektist on puudu müts ja kindad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: