Mis on põlvkondadeülene trauma?

Põlvkondadeülene trauma on psühholoogiline mõju, mida inimrühma kogetud kollektiivne trauma avaldab selle rühma järgmistele põlvkondadele. 

Kollektiivne trauma on psühholoogilise trauma mõju, mida kogesid kogukonnad ja identiteedirühmad ning mida kantakse osana rühma kollektiivsest mälust ja ühisest identiteeditundest. Nii näiteks on kollektiivne trauma (mis on ühtlasi mitut põlvkonda mõjutav nähtus) holokaust juutide vastu, Ameerika ja Austraalia pärismaalaste olukord pärast kolonnialiseerimist, Ameerikasse toodud tumedanahaliste orjandus, küüditamised Balti riikides ja Eesti sõdaderohke ajalugu.

Algselt ongi põlvkondadeülest traumat käsitletud kollektiivses võtmes. Ometi on see käsitlus liikunud aina enam üksikperede ja üksikisukute vaatlemise suunas. Nimelt kandub perekonda või üksikisikut tabanud trauma edasi samal moel kui kollektiivsed traumad. Ehkki kaugemast ajaloost leiame alati kollektiivse trauma, siis praeguse aja individualistliku ühiskonna põletavam küsimus on: “Kuidas minu ja mu vanemate traumad mõjutavad minu järeltulijaid?” Kokkupuude varajaste ebasoodsate sündmustega (ACE test) ja keskkonnatraumadega või kasvamine traumajärgse stressihäirega vanemaga puudutab inimesi nii sügavalt, et see võib mõjutada tulevasi põlvkondi. Põlvkondadevahelist tüüpi traumat ei tunta aga sageli ära, mis võimaldab tsüklil jätkuda. 

Põlvkondadeülese traumaga käivad kaasas tugevad süü- ja häbitunded. On teemasid, millest ei räägita ning mustreid, millest vaikitakse. Nii võivad perekonnad põlvkondade viisi varjata peresisest seksuaalset väärkohtlemist. Seksuaalne, füüsiline ja emotsionaalne väärkohtlemine tekitab väga mürgise ja kahjustava emotsionaalse õhkkonna, saab osaks korduvaest mustritest ning moonutab perekonnasisest suhtlemist või viib pereliikmete võõrandumiseni. Häbitunne aitab vältida seda, et asjad saaksid avalikuks ning see kahjustab väärkohtlemise ohvrite enesetaju. Inimese minapilt saab rikutud. Raskematel juhtudel võib taolise häbi peamiseks väljendusvormiks kujuneda enesevigastamine. Mõtlemapaneva nüansina ei pruugi põlvkondadeülese trauma puhul aga enesevigastaja ise olla räigelt väärkohtleva käitumise ohver, vaid ühe või mitme väärkohtlemiskogemusega vanema laps.

Trauma – olgu tegemist sõjaga või näiteks lapseea kuritarvitamisega – tavalised toimetulekumehhanismid on allasurumine (kuni amneesiani), eitamine ning tunnete sõltuvustesse maandamine. Ülejõu tugevaks osutuv (hinge)valu surutakse alla just sellisel moel, mida osatakse, mida on õpitud ja mis on käepäraseim. Ent tugevad tunded ei kao päriselt, need üksnes teisenevad. Nii võib allasurutud trauma inimese elu lõpus ja ka järgmises põlvkonnas avalduda seletamatute sümptomitena, autoimmuunhaigustena või psüühiliste häiretena. Need on tihti seisundid, mille eeldused on meie “pagasis” juba sünniga kaasas (näiteks astma, diabeet, tsöliaakia, multiskleroos jt. füüsilised seisundid, aga ka erinevad vaimse tervise häired), kuid avalduvad need soodsate tingimuste kokkulangevusel. Traumaatiline kogemus on tihti soodustavaks ja käivitavaks teguriks autoimmuunhaigustele ja psüühilistele häiretele (PTSH, ärevushäired, ATH, depressioon, bipolaarsus jne. avaldumiseks).

Miks siis trauma mõjub meie kehale ja hingele põlvkondadeüleselt? Kas tegu on mingi järjekordse kaasaegse müstikahõngulise temaatikaga?

Tegelikult on põlvkondadeülese trauma mehhanism kaugel müstikast või new age’st. Mängu tuleb selline “tegelane” nagu on DNA. Just nimelt: trauma põhjustab muutuseid DNA tasandil, mis tähendab, et seda antaksegi geenide kaudu edasi. Traumast tingitud muutused ei kahjusta küll geeni (geneetiline muutus), kuid need muudavad geeni toimimist (epigeneetiline muutus). Epigeneetilised muutused ei muuda DNA järjestust; need muudavad seda, kuidas keha DNA järjestust loeb ning millised geenid lülitatakse sisse, millised välja.

Epigeneetika uurib keskkonna ja käitumise mõjusid geenidele. Uuringud on toetanud ideed, et esivanema kokkupuude traumaga võib mõjutada tulevasi põlvkondi. Üks juhtivaid trauma-uurijaid epigeneetika tasandil on dr. Rachel Yehuda. Tema uuris holokausti ellujäänute lapsi ning avastas neil madala kortisoolitaseme, mis soodustas neid lapsi uuesti läbi elama eelmise põlvkonna posttraumaatilise stressihäire sümptomeid. Avastus oli murranguline ka seetõttu, et stressi on eelnevalt seostatud pigem kõrge kortisoolitasemega. Aga sarnase madala kortisoolitaseme avastas dr. Yehuda ka sõjaveteranide lastel ning emadel, kes olid rasedad Maailma Kaubanduskeskuse rünnaku ajal ning omakorda ka nende lastel. Nende uuringute järgi on inimesel, kelle vanemal on PTSH, kolm korda suurem tõenäosus kogeda posttraumaatilisusega seotud depressiooni ja ärevushäireid.

Selliste muutuste eesmärk on meid kaitsta. Kindlam on samast olukorrast ellujääjana väljuda, kui meil on eelnev kogemus, millest oleme õppinud. Ellu jäävad need, kes on selleks kohandunud. Tuues teieni lihtsustatult (minu jaoks keeruka – epigeneetika, neuroloogia jms. osad on minu jaoks ebamugavad osad traumaõppest – teadusuuringu) näite hiirte pealt, siis esimesele põlvkonnale isastele hiirtele anti nuusutada kirsiõie lõhna (2013. aasta uuring), millega paralleelselt said nad elektrilöögi. Korduva teostuse tõttu hakkasid hiired kirsilõhna seostama valuga. Katses osalenud isastel lasti sigida emaste hiirtega ning poegi kasvatasid hiired, kellel polnud seoseid kirsilõhnaga. Tulemus näitas, et kirsilõhna valuga seostavate isaste poegadel esines reaktiivsus kirsilõhna osas (nad olid hüplevamad ja närvilisemad). Sama järgnes veel järgmiseski põlvkonnas. Ühegi teise lõhna suhtes polnud hiirte tundlikkus kasvanud. Tundlikkus liikus läbi sperma DNA epigeneetiliste muutuste. Täna teame nende ja teiste uuringute pealt, et trauma “pärandatakse” edasi 3-4 põlvkonda. Kui teisel ja kolmandal põlvkonnal pole enam otsene hirm kirsilõhna ees, siis ometi on kasvanud nende tundlikkus ning nende ajus võib leida rohkem neuroneid, mis tuvastavad kirsiõie lõhna. Lõhn kui traumaga seonduv on alusena sama, kuid avaldumisvorm järgmises põlvkonnas võib olla teine. Ehkki rolli mängivad ka keskkond, kasvatus ja paljud muud tegurid, teame me täna seda, et me ei saa alahinnata eelmiste põlvkondade geneetilist mõju meile endile ja meie järglastele.

Tulles aga tagasi lihtsamate vormide juurde, siis kuidas me ikkagi näeme oma silmaga traumade kandumist ühest põlvkonnast teise?

Traumad kanduvad edasi:

  • traumadena – näiteks kõrgenenud perevägivald sõjajärgses põlvkonnas või perekondlikult esinevad korduvad väärkohtlemise ja hülgamise mustrid
  • käitumistena – näiteks mittetoetavad peresuhted, saladuste hoidmine
  • uskumustena – näiteks “Lapsed on mõeldud teenima vanemaid”
  • traumaatiliste vaadetena – näiteks nähakse maailma ohtliku paigana, kus inimesed võivad sind rünnata ja normiks saab konstantne valvelolek
  • sõltuvuste ja sõltuvuskäitumistena, mis on üks tavalisemaid viise, kuidas traumaga seonduvaid tundeid alla suruda ning reaalsusest distantseeruda
  • traumaatilise seotusena*
  • psüühika- ja isiksushäiretena, suitsidaalsusena

Loomulikult on raske teha vahet, kus algab mingi põhjus ja mis on millegi otsene tagajärg. Kultuur, traditsioonid, traumad, epigeneetika ja neurobioloogia ristuvad tugevalt ja selgeid piire on äärmiselt keeruline tõmmata. Näiteks viitavad uuringud, et kogukonnad, kes on olnud ajalooliselt orjastatud ning rõhutud, kasutavad laste füüsilise karistuse õigustamist, viidates kultuurile ning ühele viisile armastuseks. Sellises keskkonnas saab traumeerituse otsene edasiandmine endale legitiimse aluse. Veel enam: neid, kes julgevad selles kahelda või sellele vastu seista, võib oodata väljatõukamine perekonnast.

Mida teha, kui kahtlustad, et Sina või Sulle lähedane inimene on kogenud põlvkondadeülest traumat? Olen sellele vastamiseks kogunud mõned “nipid”, kuidas käepäraselt muutuse suunas liikuda.

  • Mõistke iseenda varaseid elukogemusi, mis mõjutavad teid ennast ja võivad mõjutada teie lapsi. Kas olete teadvustanud enda lapsepõlves esinenud vaimset, füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda ning kuidas mõjub sellele mõtlemine teile praegusel ajal? Kas teie lapsepõlves juhtus teie ümber midagi kohutavalt, mis võis teile mõjuda traumeerivalt (näiteks raske surmajuhtum, tulekahju, mõne tõsise rünnaku tunnistajaks olemine vms)? Mõjutused võivad tekkida ka siis, kui püüate neid vältida. Mõnikord on hea siia protsessi kaasata neutraalne spetsialist. Lisaks on abiks, kui püüate mõista ka seda, kes on olnud teie esivanemad ning mille alusel on nemad kunagi oma valikuid teinud.
  • Õppige tuvastama trauma märke (hirm, õudusunenäod, sõltuvused, mälulüngad, ärrituvus ja usaldamatus, püsiv valvelolek, dissotsiatsioonid). Lastel ja noortel avaldub trauma tihti õpi- ja käitumisraskustena. 
  • Rääkige lastega neile eakohaselt oma kogemustest. See aitab neil tunda end vähem üksinda ning annab neile võimaluse jagada perekonna ajalugu tulevaste põlvkondadega, keda toimunu samuti võib mõjutada. Kui tunnete oma perekonna varasemat ajalugu, siis rääkige sellest. Mul on oma tööpraktikas alati väga kurb kuulda, kui eakad inimesed ütlevad, et nad pole oma lastele näiteks kunagi enda isast rääkinud, sest too sattus sõja ajal “valele poolele” või pole räägitud traumadest ja kaasuvatest ellujäämistest, mis kaasnesid sõja ning küüditamisega. Loomulikult peab alati arvestama lapse vanust ning vastuvõtuvõimekust ja alati ei pea rääkima detaile, kuid perekonna ajalugu on lapsele endale kõige lähedasem ajalugu ning võib mängida suurt rolli identiteeditunnetuse kujundamisel.
  • Pakkuge oma lastele emotsionaalset tuge, kui märkate neil ärevuse, depressiooni või muude vaimse tervise probleemide märke. Vajadusel pöörduge vaimse tervise nõustaja või muu spetsialisti poole. See võib aidata lastel õppida tervislikke toimetuleku- ja suhtlemisoskusi. Kui kahtlustate, et juured on eelmises põlvkonnas või on need muul moel perekondlikud, siis suureks abiks võivad olla pereteraapia (süsteemne lähenemine) ning perekonstellatsioonid. 
  • Looge rikastav ja toetav kodune keskkond. Mõningad uuringud on näidanud, et see võib aidata põlvkondadeülese (ja üldse igasuguse) trauma negatiivset mõju vähendada.

Isikliku lisamärkusena ütlen, et ma pole tänases Eesti Vabariigis kohanud perekondi, kes oleksid täiesti puutumata põlvkondadeülesest traumast. Tegelikult ägab kogu maailm teadvustamata traumade koorma all, mille üheks kõige lähemaks allikaks on meile eelmise sajandi kaks suurt Maailmasõda. Tänaseks on läbi sõjad (vähemalt Euroopa riikide jaoks) ning küüditaminegi on meie rahva jaoks ajalooks saanud, kuid pean märgiliseks ja oluliseks oma õpetaja Naatan Haameri mõtet, mis kõlab umbes nii, et tema arvates pole sõda mõnede Eesti perekondade jaoks kunagi lõppenudki… Ma ei oska hetkel kommenteerida, kuivõrd sobitub tema seisukoht just siia konteksti, kuid kas võib tõesti olla, et meie inimeste hinges kestab sõda ka aastal 2022, mil aastakümneid on Eesti kodanikud sündinud vabasse riiki? Kui me vaatame oma riigi statistikat, kus domineerivad kõrge suitsidaalsus ning sõltuvused, siis annab see meile – põlvkondadeülesest traumadest teadlike inimestena – ühe kõneka pildi… Järgmine kord selliste tagajärgedega kokku puutudes võime hetkeks peatuda ning küsida eneselt: “Mis küll juhtus selle perekonnaga? Mis juhtus tema esivanematega?” Ei, mitte selleks, et süüdistada või halvustada, vaid ikka selleks, et mõista paremini tänaseid tagajärgi ning omada ligimeste vastu suuremat kaastunnet.

*Traumaatiline seotus – sügav emotsionaalne kiindumus, mis tekib suhetes, mida iseloomustab emotsionaalne, seksuaalne või füüsiline või kõik eelmainitud väärkohtlemise liigid. Tüüpilised näited on vägivaldses suhtes ohvri kiindumus väärkohtlevasse poolde või pantvangi kiindumus röövijasse (nö. Stockholmi sündroom).

Kasutatud kirjandus:

Wolynn, Mark “It Didn’t Start With You. How Inherited Family Trauma Shapes Who We Are and How to End the Cycle” Penguin Group, 2016

https://www.bbc.com/future/article/20190326-what-is-epigenetics

https://www.verywellhealth.com/intergenerational-trauma-5191638

Kirjutist on toetanud osalemine üritusel “Intergenerational Trauma Conference 2021”, korraldajaks Action Trauma LTD

2 kommentaari “Mis on põlvkondadeülene trauma?

  1. Alajaotuse juurde “Mõistke oma varaseid elukogemusi”: Sõnad “varase lapsepõlve traumakogemus” tähendavad inimestele väga erinevaid asju, alates katkise luuga traumapunkti minekust ja lõpetades hirmuäratavate sündmustega. Vastuseks küsimusele “Kas su elus on toimunud midagi kohutavat?” võib nii mõnigi kergendusega ohata, unustades samal ajal lapsepõlves pikalt kestnud või korduvad olukorrad, mis kvalifitseeruvad spetsialisti pilgule vaimse vägivalla või ebaturvalisusena, ei pälvi aga neid kogenu meenutustes iialgi traumaks nimetamist.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: