Traumade võrdlemine tuleb peatada

Kas olete märganud, et tihti ütlevad need, kes on eriti palju kannatanud ja raskeid sündmusi kogenud: “Teistel on hullemini”, “Ma ei tohiks viriseda, kuna minuga ei juhtunud x, y, z sündmus…” ja nii edasi? Oma kogemust pisendatakse ning valu sellest üritatakse alla suruda, kõrvutades seda teiste valuga, mis on mingisugusel skaalal suurem. See on traumeeritud inimeste tavapärane mõtlemismuster. On ainult üks hullem variant kui selline mõte traumeeritute puhul – selline mõtlemine abistajate puhul!

Me elame ajastul, kus võime näha ja kuulda iga päev räige vägivalla kohta. Piisab vaid televiisori või arvuti avamisest. Tulistamise, vägivallategude ja loodusõnnetuste teadaannete keskel võivad inimesed hakata oma traumasid minimeerima. “Mind vägistati, aga mind ei piinatud.” “Mind peksti, aga mind ei vägistatud.” “Mind hüljati lapsena ja pidin kõigega ise toime tulema, aga vähemalt polnud ma sõjas” …

Püüan alati seletada klientidele, kelle peas on tekkinud vastav kuvand: “Ehkki teised kannatasid väärkohtlemise või kaotuste all, mida Sina ei suuda ette kujutada, ei tähenda see, et Sinu kogemus oleks Sulle isiklikult vähem oluline või vähem valus.”

Traumat mõistetakse sageli valesti. Traumaatiline kogemus ei ole konkreetne ebaõiglus või sündmus, vaid see on viis, kuidas meie keha ja vaim sündmusele reageerivad. Meil kõigil on oma isiklike kogemuste ajalugu, mille baasilt iga uut kogemust vaatleme ja tõlgendame. Vastavalt sellele, millised on meie senised kogemused, käsitleb ja töötleb meie aju kõike uut, mis sinna peale tuleb. Mida rohkem on pikaajalist stressi ning traumasid, seda abitumalt inimene ennast tunneb ning seda vähem tajub ta mingitki kontrolli oma eluolukordade üle. Lühidalt öeldes: seda suurema tõenäosusega areneb tal välja mingisuguse talle omase spetsiifikaga komplekstrauma häire.

Järgnev võib paljude jaoks olla ebaviisakas ja šokeeriv, kuid seda seepärast, et meid on õpetatud teatud viisidel mõtlema. Nimelt väidan, et meie aju baasilt ei ole põhimõtteliselt vahet, kas me räägime sõjapõgenike sõjatraumast või meie oma Eesti inimeste rahuaja traumadest, mis välisel pilgul tunduvad sõja kõrval “pisikesed”. Ka nende puhul, kes sõja järel saavad hiljem traumaatilised häired, eelneb sinna see, kuidas aju on midagi õppinud tõlgendama või millised on tema eelmised kogemused. Kaks sõdurit võivad kõrvuti olla samas lahingus ja üks saab PTSH, aga teine ei saa… Tulemused on seotud individuaalse ajalooga, meie aju kujunemisega ning meie esivanemate kogemustega. Ukraina ajaloo põhjal võin aga isiklikult (ja mõningaid uuringuid vaadates; nt Brent Bezo, trauma-uuringud seoses Holodomiri nälja ja genotsiidiga 1932-1933 ) eeldada, et traumaatilisi häireid tuleb siia saabunute hulgas esile üksjagu.

Eesti ühiskond on täis neid, kellel on sõjajärgsed traumad. Sellistele perioodidele järgnevad vaimse tervise probleemid, sõltuvushäirete kasv, suitsidiaalsus ning vägivaldsus järgnevates põlvkondades. Laias laastus tegelevad sellega meie abistajad juba aastakümneid igapäevaselt. Me tegeleme niikuinii sõjatraumade tagajärgedega, nüüd aga lisanduvad need, kellel on vastav kogemus värske ja akuutne.

Täna võimegi näha huvitavat nähtust, kus niiöelda tõeline abivajaja on Ukraina sõjapõgenik, mitte enam kohalikult kannatanud ja traumeeritud inimene. Eriti veel, kui selle kohaliku inimesega on juba eelnevalt pikemat aega tegeletud… Tegelikult tuleks aru saada, et ühel päeval on ilmselt praeguste uute traumeeritute seas arvestatav hulk neid, kellest saavad pikalt tegeletud kliendid ehk need, kelle pealt praegu on pilgud eemale suunatud. Jagada inimesed “tõelisteks” ja “vähetõelisteks” abivajajateks on meelevaldne ja solvav. Olen reaalselt kuulnud (ka ise kogenud), kuidas kohalikud traumeeritud inimesed praegu tajuvad, et nemad pole enam tõelised abivajajad ja see üksnes süvendab nende seniseid sümptomeid.

Traumasid on mitut tüüpi, kuid ükski abistaja, keda saab nimetada professionaaliks, ei tohi neid võrrelda! Sellist kuvanditki ei tohi lasta tekkida. Ühe variandina (pole mu lemmikute hulgas, kuid siiski hea näitlikustamiseks) eristatakse suure T-ga ja väikese t-ga traumasid. Esimese hulka kuuluvad sõda, looduskatastroofid, rasked kehavigastused või meditsiinilised probleemid, lähedase äkiline või traagiline kaotus, füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne ja vaimne väärkohtlemine, tõsisele vägivallale tunnistajaks olemine jms. Need traumad on tihti pikaajalise mõjuga inimese enda ja tema lähedaste (selgelt ka järeltulijate) eludele. Teist tüüpi traumad on esmapilgul vähemtõsised, kuid siiski oluliselt häirivad sündmused inimese elus, nagu truudusetus, lahutus, rahaline ebakindlus, töökaotus või juriidilised probleemid, pidevad väiksemad stressirohked sündmused jms. Mida vanem on inimene, seda rohkem on tal ilmselt kogemusi väikese t-ga traumadest (vanurite psüühika on veel täiesti omaette teema). Taolisi väikese t-ga traumasid jäetakse sageli tähelepanuta või minimeeritakse, kuigi nende tulemus võib olla sama kahjulik kui suure T-ga traumal. Nende puhul on kerge tulema mõtlemine: “Aga teistel on raskem…” Ometigi on ka väiksemate traumade puhul kumulatiivne mõju ärevusele, depressioonile, suitsidiaalsusele, psühhoosile, dissotsiatsioonidele ja teistele trauma sümptomitele.

Kõik uurimata ja lahendamata traumad mõjutavad inimese elu ja hakkavad kordama ebasobivaid mustreid.

On väga õige ja oluline, et praeguses olukorras pakutakse sõjapõgenikele võimalikult kiiret abi esmavajadustes ja psühhosotsiaalset kriisiabi. Kindlasti aitab see pisut vähendada ja leevendada nende pikemaajalisi probleeme. Kas see need ära võtab või neid väldib – minu isiklik arvamus on, et ei… Me peame vastu võtma ja abistama neid, kellel pole võimalik olla kusagil mujal. Me peame hoolima ja märkama. Me peame vähemalt püüdma minimeerida tulevasi kannatusi.

AGA… Me ei tohi unustada, et nemad pole ainsad abivajajad. Me ei tohi tekitada olukorda, kus abivajajatel, kes seni pole jõudnud abi tähelepanuvälja, tekib häbi ja süütunne, et ma ju tegelikult polegi abivajaja, kuna ma pole sõjapõgenik… Või et senistel abivajajatel tekib tunne, et nad lihtsalt hüljatakse.

Pole olemas õiget või valet, tõelist või mittetõelist abivajajat. Inimene on abivajaja või mitte. Samamoodi pole olemas neid, kes on mängult traumeeritud või tähtsusetute traumaatiliste häiretega. Kui inimene on traumeeritu ning abivajaja, siis ei ole tema ja ta kannatused mõeldud võrdlemiseks! 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: