Mõistan, et tõmban järjest enam käima teemasid, mis astuvad inimeste kannale. Ausalt rääkimine – olgu see kooskõlas teiste arvamusega või mitte – on alati väljakutse. Ausus on üks väheseid asju, mis on ikka veel siin maailmas tabu. Näen enda ümber üliharva inimesi, kes on teiste vastu ausad, aga veel vähem neid, kes on iseenda vastu ausad.
“Ausus on inimestevahelises kommunikatsioonis ja tegevustes inimes(t)elt oodatav omadus, mis väljendub tõe rääkimises ja valetamisest hoidumises.” – nii räägib aususest Wikipedia. Üks teine leid ingliskeelsest internetist: “Aususe kognitiivne perspektiiv väidab, et petmine on kognitiivselt nõudlikum kui tõe rääkimine.”
Mind kõnetab teine mõte rohkem.
Kui ma töötan nende inimestega, kes on tõsiselt katki ja tõsiselt haavatud ning traumeeritud, aga on selle keskel ausalt kontaktis oma tunnetega, siis ma näen seda, mis on päriselt ausus. Nad ei ümbritse end enam pettusega ümbritsevast maailmast ega iseenda loomusest. Nad ei loo enam ei endast, maailmast ega Jumalast pilti, mis on täis kellegi teise norme ja fantaasiaid. Puhtas, robustes ja ilustamata aususes on minu jaoks rohkem ilu kui selles, mida meie ümber kujundatakse ja ette näideldakse.
Kui ma näen, et inimene mu vastas julgeb ausalt tuua välja kogu jama iseendast ja ümbritsevast maailmast ning vastandada isegi üldkehtivale Jumalapildile, siis ma usun, et sellel inimesel on lootust. Ehkki pea alati tunnevad nad ise teisiti. Nad tunnevad, et on pahad. Nad tunnevad, et ei kuulu siia maailma. Nad tunnevad, et neil pole lootust selles maailmas jätkata…
Viimasest saan ma aru. Kuidas sobituda maailma, kus eeldatakse, et petmine on raskem kui ausus, kuid kus tegelikult on ausus kordades vastuvõetamatum kui petmine?
“”Minu kui filosoofi vaatenurgast on ausus hämmastavalt tähelepanuta jäetud,” ütleb Wake Foresti ülikooli filosoofiaprofessor Christian B. Miller, raamatu The Character Gap: How Good Are We? autor. «Viimase 50 aasta jooksul pole filosoofias aususe teemal peaaegu üldse tööd tehtud. See on suures osas tähelepanuta jäetud.” Ja ometi ütleb ta, et kui küsida inimestelt, mida nad peavad kõige olulisemateks voorusteks, hõlmab suur enamus ausust. Julgus, kannatlikkus ja lahkus võivad samuti nimekirja esikohal olla. Alandlikkust ka ehk. Karskus, ilmselt mitte nii väga. Kuid kas te kujutate ette, et keegi jätab kunagi aususe nimekirjast välja?”* Judy Kettler kirjutab 2020. aastal aususest ning räägib põgusalt uuringust, mille tulemused peaksid ilmnema 2023. aastal.
Olles õppinud teoreetilisel tasandil inimloomuse kohta viimased 5 aastat ning seda eri nurkade alt, tahan mina isiklikult väita, et ausus on palju raskem kui petmine. Me arvame, et elame ausamal ajastul kui kunagi varem… Arvame, et meedia on ausam kui kunagi varem. Sest julgeb näidata paljaid pepusid, rääkida seksipoosidest, halvustada riigijuhte, uurida saladusi… Arvame, et inimestega tegelemise teooriad meie ümber on ausamad kui kunagi varem. Valime aga teooriaid, mis lähevad kokku meie loodud aususega (või pettusega…). Sellega, mis ja kes on meie teooriate järgi hea või halb, terve või haige… Nõustajatena klientidega töötades arvame, et kui nad vastavad teooriatele, on asjad ausad… Kirikujuhtidena inimestega töötades arvame, et kui nad vastavad tegutsemiskriteeriumitele, on nad ausad…
Mina pean ausamaks neid, kes tulevad minu juurde ja ütlevad, et see ja too ülituntud ning -nõutud nõustaja tegi mu seesmiselt veel rohkem katki… Või ütlevad, et tuntud terapeut tegelikult ei kuulnud mind, vaid kõneles mulle iseenda elu ja õpitut. Ma pean ausaks seda, kui inimene tuleb ja ütleb mulle, et need kirikuõpetajad käitusid minuga nagu tõelised jobud. Tunnen end nende klientide kõrval tihti kimbatuses, sest kes olen mina peale selliseid “staare”… Ometi ma usun neid.
Ma usun ka seda inimest, kes ütleb mulle, et mina olen talle haiget teinud. Ma usun seda, kui keegi saab minu kirjutiste või kõnede käigus haiget. Aga see, kas ma usun ühtlasi seda, milline on selles roll minul isiklikult, sõltub sellest, kas ta oskab oma valu ka päriselt põhjendada ja tema enda isikliku “minaga” ning emotsioonidega seostada.
Sealjuures pole ausus seotud ainult meie emotsioonidega. Emotsioonid võivad meis suurema aususe välja tuua, aga võivad ka tõelise aususe enda keevalisuse sisse ära kaotada.
Kui mina midagi väljendan, siis tahan seda väljendada oma isikliku aususe pealt. Nii palju kui ma oma ausust tunnen. Tunnen sellest aga vaid kübekest! Ja enamik sellest kübemest, mis on minus päriselt aus, ei ole see, mida meeldiks teistele kuulda või näha. Ja ma ei näe vaeva, et end petta sellega, et see pole minu pärismina.
Paljud võitlevad, enesele aru andmata, tänasel päeval puhta ja ilustamata aususega. Ka paljud idamaised praktikad oma mõtete vabastamisest ja emotsioonidest eemaldumisest on minu jaoks aususest eemaldumine. Õpin eitama oma valu ja teen end tuimaks valedele mõtetele ning emotsioonidele (heidan need harjumuspäraselt suvaliste mõttepilvekestena kõrvale) ja siis satun ühel päeval oma elus päris tragöödia ette… Pereliikme kaotus, raske lahutus või muu selline… Satun näiteks “aususega”, mis on täielikult mindful** ja ilusaks hingatud, sõtta… Hingan end läbi sõja? Milline ausus avaneks minus olles kontaktis tõelise tragöödiaga? Milline ausus on minus toore reaalsuse keskel? Kas ma tegelikult tunnen ilusatamata iseennast? Kas ma julgen siin maailmas ühele inimeselegi jagada tõde ilustmata iseenda kohta? Paljud tahavad öelda, et abikaasale ikka julgen… Kas tõesti?
Täna on vaikne laupäev. Siinkohal on paslik sisse tuua ka nüanss Jeesusest ja aususest. Jeesus kõneles ülimalt ausalt inimeste – ka suurte juhtide – näilise aususe vastu. Usklike inimeste keskel pean aususe näitlemist kõige kummalisemaks nähtuseks üldse. Selliseid üksikisikuid ja kogukondi leidub. Pean taolisest suhtumisest kurvemaks vaid ühte nähtust: seda, et neid, kes taoliste inimeste keskele satuvad ja tõelise aususega välja tulevad, tõrjutakse ja heidetakse endi keskelt välja. Ent ometigi on see loogiline – aususe puhul, mida määratletakse kokku lepitud normatiivse petmise alusel, ei saa olla ruumi aususele, mis väljub lubatud normidesse jäävast tõest.
* https://www.scientificamerican.com/article/we-need-to-do-more-research-on-honesty/
** mindfulnessi ja muu seesuguse vastu ma pole. Usun, et traumaaju saab sedalaadi praktikatest palju abi, kui seda targalt kasutada. Leian aga, et iga taolise asjaga õpetuslikul tasandil sügavustesse sukeldudes (ka kristlike spetsiifiliste õpetuste puhul) on võimalik kaotada kontakt aususe, reaalsuse ja päris ellujäämisega.
KailiSarg 