Sõjast ja traumast ja sõjatraumast meie vaimse tervise kontekstis

Kas ärevatel aegadel peaks käsitlema raskeid teemasid või peaksime pigem püüdma mõtteid mujale juhtida? Tundub, et see on praegu väga paljude küsimus. Meedia on täis õpetusi, kuidas sõjauudistega toime tulla ning aidata ka lastel hakkama saada. Samadele väljaannetele kuuluvad teised uudised toodavad aga sõjakajastusi aina juurde. Inimesed ahmivad neid lugusid ja teadmisi, sest paljud meist on programeeritud uskuma, et info omamine annab turvatunnet. Info võib võrduda tajuga kontrollist. Ainult et selle info sisse on võimalik vabalt ka ära uppuda…

Teine osa inimesi peidab end maksimaalselt negatiivsete uudiste eest. Nii loodetakse säästa oma psüühikat ja meelerahu. Mõnes mõttes võib öelda, et nende inimeste jaoks on asi lihtne: pole infot, pole ka probleemi. Raskematel juhtudel on tegemist inimestega, kes elavad pidevas eitusseisundis ning on end mingit laadi “vaimsusesse” ära dissotsieerinud.

Enamik meist püüab siiski toime tulla kusagil kahe äärmuse vahel. Soovitavad ju paljud psühholoogide artiklidki, et piiraksime oma päevast uudiste mahtu. Täpseid numbreid, mitu minutit või mitu artiklit on kellegi jaoks piisav info, ei oska aga keegi anda, sest iga inimene on erinev ning tema vastuvõtuvõimekus on erinev.

Kõrgenenud ärevus

Sõda Euroopas on miski, mida 2022. aastal poleks enamik meist osanud oodata. Konfliktid ja pingeväljad on, aga et hakatakse tulistama ja pomme heitma, see kuulub pigem filmide ja arvutimängude maailma, reaalsemal juhul kusagile Lähis-Itta.

Ärevuse tõusu rahva hulgas oli märgata kohe Ukraina-vastase agressiooni esimesel päeval ning järgnevad päevad tõid sellele aina kinnitust. Esmalt olin ma üllatunud sellest, kui palju nägin hirmu inimeste seas, kelle vanus jääb alla 45. eluaasta. Mitmed minu-ealised (kolmekümnendates) naisterahvad on kurtnud unehäireid kuni täieliku magamatuseni (uinuda ei lase pidevad mõtted sõjast ja sellest, kas ka meie võime olla ohus), samuti esineb nende seas rahutust ning räägitakse reaalsetest Eestist põgenemise plaanidest. Oluline on asjaolu, et need naisterahvad on kõik alaealiste lastega emad. See vähendab pisut üllatust, kuid ei vähenda muret. Sest emade sees toimuv mõjutab ka lapsi.

Loomulikult pole emad ainus kontingent, keda sõja-uudised mõjutavad. Eakate inimeste jaoks on hirmutav ainuüksi asjaolu, et tegemist on Venemaaga (olgu siia täpsustuseks lisatud, et mina kuulun nende hulka, kes peavad seda Putini sõjaks, mitte vene rahva sõjaks). Paljud vanuritest on niiöelda Venemaad kogu oma elu kartnud. Võin minagi öelda, et kuna kasvasin arvestatava osa lapsepõlvest koos vanaema ja vanaisaga, siis kuulsin pidevaid hirmumõtteid ja ohkamisi sellest, kuidas Venemaa meid varsti ründab.

Aga miks ikkagi eestlastel on nii tugevad reaktsioonid Ukrainas toimuvale sõjale? Üks mu sõbranna tuli paar päeva tagasi Londonist ja ütles, et oleks kui paralleeluniversumist saabunud… Ka mu eksabikaasa, kes viibib Eestist kaugel, ütles, et teda ümbritseva keskkonna jaoks pole agressioon Ukrainas märgatav teema.

Meie rahva traumamälu

Rünnak Ukraina vastu on olukord, mis mõjub meie rahva kollektiivsele traumateadvusele. Põlvkondadeülesest traumast kirjutasin pikemalt juba mõnda aega tagasi, kuid vaatlen seda pisut lähemalt ka praeguses kontekstis.

Sõda on tõsine traumeerituse allikas. Kogukonnad, mida tabavad pidevad sõjad, näitavad uuringute alusel üles väga tõsiseid tagajärgi vaimsele tervisele. Näiteks esineb Aafrika mandril 88% maailma konfliktidega seonduvates surmajuhtumitest. Seal kohtab enim tsiviilisikute tapmist, vägistamist, lapssõdurite kasutamist ja sõjapagendust, mis teeb Aafrika kontinendi rahva traumad justkui lõputuks ringkäiguks, kus posttraumaatilisus on osa normaalsusest, mida näeme väljendumas kõrges vaimse tervise häirete statistikas, inimeste liitumises fundamentaalsete kultustega, äärmises vaesuses ning vägivalla muutumises millekski, mis pole üllatav, vaid on koguni tavapärane.*

Ehkki Eesti pole täna tugevas konfliktide pingeväljas, oleme me Lääne statistikas tipus oma sõltuvushäirete, suitsidiaalsuse ning perevägivalla esinemissagedusega. Sinna lisandub äärmiselt kõrge vaimse tervise häirete näitaja, kuhu ei mahutu seni diagnoosimata juhtumid, mille ulatus võib olla hoomamatu.

Sõltuvused, enesetapud ja vägivald on tavalised posttraumaatilisuse tagajärjed. Kui me hakkaksime uurima sõltlaste, enesetapjate ja vägivallaohvrite (aga ka toimepanijate) esivanemate hulgast sõjatraumat (tapmiste-pommitamiste nägemine, traagilised surmad, sõjaaegsed vägistamised, küüditamised jne.), siis mina pakun, et me leiame põlvkond või paar tagasi selle igal juhul. Traumeerituse ulatus on sedavõrd lai, et olen omamoodi nõus Ameerika selle meditsiinilise mõttesuunaga, kus tahetakse posttraumaatilisuse ja sellega seonduvate tulemuste käsitlemist muuta nii, et tegu pole häire või haigusega. Traumeeritus on reaalne kahjustus, mitte häire. Seda nii inimeste osas, kes on ise otse traumat kogenud kui nende jaoks, kes on mingil moel traumeeritutega vahetus kokkupuutes olnud (sekundaarne traumeeritus). Traumaatilise ärevuse ja muudel põhjustel tekkiva ärevuse vahel on samuti suur vahe – ühel juhul kardetakse midagi, mis võib juhtuda, teisel puhul kardetakse, sest midagi on meie reaalsuses päriselt juhtunud. Seega oleks vähem häbimärgistav ja väärikam, kui meditsiin ei käsitleks traumeerituid kui häirega inimesi, vaid inimesi, kellel on reaalne kahjustus/vigastus seoses raskete sündmustega nende elus.**

Tulles aga tagasi põlvkondadeülese trauma juurde, siis suurel osal meie rahvast on siiani põlvkondadeülese traumakahjustuse sümptomid. Mõned meist on kuulnud oma vanemate-vanavanemate sõjalugusid, teistele pole neid kunagi räägitud, sest “seda asja küll lastel pole vaja teada”. Ometigi: lapsed ja lapselapsed teavad neid siiski alateadlikul tasandil. Nad näevad seda oma vanemate sõltuvustes, vaimses tervises, nende uskumustes ja hirmudes. Kui vanemal-vanavanemal on tõsine posttraumaatiline stressihäire, siis on selle lapse või lapselapsega ilmselt ühtlasi kaasas muutused DNA epigeneetilisel tasandil. Sedasi võib trauma kanduda edasi 3-4 põlvkonda. Ja kuna need teine, kolmas ja neljas põlvkond võivad saada puudulike toimetulekumehhanismide tõttu ise teiste traumeerijateks või trauma ohvriteks, siis liigub ring aina edasi…

Traumadega inimesed ja sõjauudised

Põlvkondadeülest traumat arvestades ei pea me imestama, kui sõjauudistele reageerivad tugevalt kolmekümnendates naisterahvad, kellel peaks olema sõjaga vähe pistmist. Esiteks – kui tegu on emadega – siis käivitub tugev kaitseinstinkt seoses lastega. Teiseks: kuna tegu on inimestega, kes on vaid mõne põlvkonna kaugusel esivanemaid tugevalt räsinud sõjatraumast, on nende meeltes ja kehades alles üks alateadlik mälu kunagi toimunust. Kui tegu on sealjuures inimesega, kes on lisaks ise kogenud elu jooksul traumat (lapseea hülgamine, kuritarvitamine või vägivald), siis tuleb kokku üks paras kompott… Eriti kui lisame siia kahe aasta jagu koroonaviiruse pinget… Kellegi piirid pole lõputud, traumaatiliste kahjustustega inimestel on need tihti teistest madalamal ja trauma-aju tegutseb pidevas häiresüsteemide käivitamise valmisolekus.

24. veebruari pärastõhtul vaatasin tütrega filmi “Talve”. Järsku käisid väljas kolm suurt pauku… Nii, nagu metsas elades käisid vahel jahimeeste tehtud paugud, mis alati ehmatasid. Need linnas olnud kolm pauku panid minu keha automaatselt pingesse tõmbuma ja tekitasid sees põletava ning nööriva tunde. Veel huvitavam oli aga 11-aastase tütre reaktsioon, kes ehmudes akna juures olevast istekohast minu kõrvale liikus. Me mõlemad teadsime, et Ukrainas on sõda, kuid polnud sellest veel oluliselt rääkinud, aga tundub, et meie ajule ja kehale olid paugud sekundi murdosa vältel piisavaks märguandeks, et tuleb käivitada sõjaga seonduv ellujäämisrežiim.

Paugud on minu jaoks alati häirivad olnud ja ma ehmun ootamatute häälte peale kiiresti. Eriti süvenes see ajal, mil mu abielus kadus kogu turvatunne. Aga mäletan ka seda, kuidas lapsena vanaema kõrval hirmsasti ilutulestiku pauke kartsin ja isegi segaduses edasi-tagasi jooksma hakkasin. Täna oskan endalt küsida, kas neis reaktsioonides võib olla seos asjaoluga, et mu vanaisa oli pisike poiss, kui nad jäid Tallinna pommitamise alla. Lugu, mida ma kuulsin esimest korda vanaisa matustel. Nii palju, kui ma aru saan, peitis ema lapsed (vanaisa ja ta õe) kummuli keeratud vanni alla. Neil oli õnne ja nad jäid ellu, kuid mitmed lähedal olnud hooned hävisid… Vanaisast sai edasises elus aga pedantne perfektsionist, kes valdava osa oma eluaastatest uputas alkoholi ehk teisiti öeldes: tal tekkis alkoholi tarvitamise häire. Või oli see siiski lapsepõlvetrauma(de)ga seotud kahjustuste järel tekkinud alkoholi abil reaalsusest põgenemine?

Paugud pole ainsad, mis minu aju praegu käivitavad. Minu jaoks on alati olnud kõhe näiteks sõjamasinate või suurema hulga sõdurite nägemine. Tänaseks olen aina rohkem õppinud oma keha ja meelt jälgima, kui aju kipub kaaperduma ja seetõttu avastasin üllatava seose sellest, kuidas mu aju otsib praegu sõjaohtu ka siis, kui ma ise muidu ei pea sõjaohtu meie pinnal kuigivõrd ratsionaalseks mõtlemiseks. Nimelt sõitsin mõned päevad tagasi maanteel ja nägin kaugusest julgelt ja vabalt kaht meest autoteed ületamas täiesti ebaloogilises kohas, ühel midagi üle õla visatud. “Need on sõdurid, sõda jõudis siia, kõik on läbi…”, umbes nii vasardas sekundite jooksul mu peas ja mu “süda pidi seisma jääma”. Ehmatusest toibudes ja lähemale sõites märkasin, et need olid kõigest kaks meesterahvast, kellest ühel oli kott üle õla ja kes olid tumedates rõivastes, mitte sugugi sõjalises vormis. Järgmisel hetkel tundsin omamoodi viha, et mis nad niimoodi keset maanteed töllerdavad ja inimesi ehmatavad… Kas ma oleksin samuti reageerinud, kui poleks kuklas teadmist sõjast Ukrainas…? Vaevalt.

Mida siis ikkagi peale hakata?

Mul ei ole ühtegi imenippi, kuidas ennast või teisi sõjauudiste keskel aidata. Mõned olulised mõtted, mida saame ära teha, siiski jagan:

  • vältige enese isoleerimist. Ärevad ajad võivad panna paljud tõmbuma kaitsvasse kookonisse, kuid üksindus suurendab ka ängistust ja mõjub kahjulikult vaimsele tervisele. Hingehoiutelefon 116 123 on üks võimalus neile, kes soovivad tuge ja inimlikku kontakti, kuid tahavad jääda anonüümseks.
  • kuulake nende muret, kes on teie ümber. Kui kiusatus on näiteks öelda vanaemale: “Ah, ära hakka jälle oma sõjajuttudega!”, siis tasub korra peatuda ja eneselt küsida, miks ma seda kuulda ei taha ning uurida sellelt vanaemalt, mis tema sees seoses nende juttudega toimub.
  • jaga enda muret teistega. Olin mitu päeva kuulanud teiste sõjahirme, kui mulle kirjutas ootamatult traumaõppest tuttav sakslanna ja küsis, kuidas mina ennast tunnen. Pahvatasin mõtted ja hirmud välja ning hakkas kergem. Kui ta lõpetuseks ütles, et juhul, kui peaks tekkima reaalne oht, siis ma võin julgelt tema poole pöörduda, siis ühest küljest kõlas see väga kummastavalt ning õõvastavalt, kuid teisalt andis juurde mingit sisemist turvatunnet, mida selles hetkes vajasin.
  • kuulake ka iseennast. Märgake, mis teis toimub, millised mõtted, tunded ja kehalised reaktsioonid on esiplaanil ja kas teadvustamisega annab neis midagi muuta…
  • ärge pisendage teiste hirmu ja ebamugavustunnet. Ärevust ja hirmu tuleb küll alandada, kuid seda ei saavuta ütlustega “pole hullu”, “sõda ei käi ju siin” või “mis sina üldse muretsed”. Palju toetavamalt mõjub, kui saame need tunded ja mõtted kuidagi ära normaliseerida. Nii võime öelda, et ärevate uudiste keskel ongi täiesti tavaline, et ka meie endi ärevus ja hirm kasvavad. See võib juhtuda igaühega. Alles siis, kui inimene tunneb, et ta pole vestluspartneri arvates imelik, saab vaadata silma faktidele, et sõda pole siin ning mõelda, kuidas enda närvisüsteemi paremini kaitsta.
  • aidake abivajajaid. Kui sul on võimalus annetada sõjakoldes olevate inimeste jaoks raha või vajaminevaid asju või sa saad abistada mingil moel sõjapõgenikke, siis julgustan seda tegema. Abistamise läbi olukorda hõlmatud olemine annab juurde mõningat kontrollitunnet ning vähendab jõuetustunnet. (Kaalu siiski abistamine hoolega läbi, et sa selle arvelt ei teeks liiga endale või oma perele)
  • võtke aega iseenda jaoks. Ära ei tohi unustada hetki, mis lõõgastavad ja pakuvad sulle heaolutunnet. Nende keskel võid ootamatult märgata, milline pinge sinust vabaneb. Seda vabanemistunnet on väga vaja, kui ümbritsev on ärev. Isegi kui me ise reageerime üsna neutraalselt, võivad meid mõjutada teiste rasked mõtted.
  • püüa mõista oma piire ja julge panna STOP. Kui uudiste kuulamine ja lugemine mõjutab selgelt sinu enesetunnet, siis on viimane aeg infost pisut distantseeruda (ideaalis peaks seda tegema enne küllastumise astet). Kui jutud sõjast on sinu jaoks väsitavad, siis väljenda oma vestluskaaslasele, et sa hetkel tõesti ei soovi nendel teemadel rääkida, kuid asi pole teises pooles, vaid vajad ise neist teemadest puhkust.

Loodan südamest, et lahendused Ukraina rahva jaoks tulevad ruttu. Olen Ukraina ja sealse rahvaga ka oma palvetes. Kui mõned päevad tagasi rääkisin tuttava naisterahvaga Ukrainast, siis ta ütles, et nad palvetavad oma kodus päeval ja öösel ning on tänulikud ka kõigi teiste palvete eest. Isegi, kui me pole usklikud, saame oma head mõtted, soovid ja abistavad teod kriisikolde suunas saata. Mina isiklikult – ja paljud teisedki – pean aga püüdma leida tasakaalu selles, et ma ei kujutleks liialt ette seda hingelise valu ja traumeerituse ulatust, mis tabab tohutut hulka süütuid inimesi ning mis paraku ei kaoks praeguste kahjustuste juures niipea ka rahulepete tekkega…


*https://www.frontiersin.org/articles/10.3389/fpsyt.2020.00020/full

**https://dartcenter.org/content/injury-not-disorder-0

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: