Mina abistavas elukutses – väärtused ja põhimõtted, millega töötan

Me elame ajastul, kus vaimsest tervisest räägitakse palju ning selles valdkonnas võib leida palju erinevaid töötajaid ja teenusepakkujaid. Igaühel on oma spetsiifika ja oma väljund ning üldpilt on sama kirju kui vanaema lapitekk. Abivajajale võib see olla esimeseks keerdkohaks, kus küsida endalt, et kelle poole siis mina peaksin pöörduma?

Tahan, et neil, kes on otsustanud või kaaluvad teha koostööd minuga või jälgivad mind minu mõtiskluste vahendusel, oleks lihtsam valida või oleks võimalik olla teadlikum minu isiklikest tööalastest eripäradest. Seetõttu olen otsustanud anda mõningase ülevaate oma väärtustest ja põhimõtetest abistava elukutse esindajana. Seejuures pole esmalt oluline, kas olen inimese kõrval hingehoidjana või trauma coachina või mõnes kolmandas rollis – mõningad alused jäävad alati samaks (vahetades ehk pisut vaid fookust ja konkreetsemat suunitlust).

Järgnevalt püüan loeteluna sõnastada oma peamised tööalased väärtused. Oluline on meeles pidada, et need on ideaal, mille poole püüdlen ja mida tõsiselt võtan, kuid inimlikult võin mõnes neis siiski mitte täiuslikult õnnestuda.

  • Ehedus ja ausus. Need, kes on lugenud minu blogi või osalnud mõnel mu koolitusel, teavad, et olen valmis tegema end haavatavaks iseenda elu ja vaimse tervise kitsaskohti jagades. See on üsna vastupidine varasemal ajal välja kujunenud ja Eestis endiselt tugevalt juurdunud arusaamale, et nõustaja peab olema kliendi jaoks suletud ja isikliku näo ning loota tegelaskuju. On mõningad teraapiaviisid, kus pean seda õigustatuks (näiteks psühhoanalüüs), kuid üldiselt leian, et kunstliku distantsi loomine ja hierarhiline mudel peaksid jääma minevikku. Asjale lisab irooniat asjaolu, et olles selle valdkonna töötajatega palju kokku puutunud (viimaste aastate jooksul olen nii kliendi kui kaastöölisena kokku puutunud väga erinevates abistavates elukutsetes olevate inimeste eludega ka väljaspool nende formaalset elu), siis ma näen väga vähe neid, kelle enda probleemid vajaksid vähem tegelemist kui nende klientide omad. Selle kõige juures tundub kummastav, et me tänasel päeval ikka veel räägime sellest, kuidas nõustajal endal peab kõik elus täielikult korras olema või siis peab ta vähemalt olema oskuslik näitleja. Nimelt: mõnikord nimetame me täiskasvanulikuks või professionaalseks seda, kui inimesel on arenenud maksimaalne eraldusvõime oma tegelike tunnete näitamisest. Isiklikult eelistan pigem tunnistada, et ka mina võitlen (vahel suisa igapäevaselt) oma eluolukordade, inimsuhete ja vaimse tervise keerdkohtadega. Vahel teen sealjuures vigu ja vajadusel vastutan nende eest ning ka vabandan. Ma ei usu, et eituses elamine aitaks mind või neid, kes on otsustanud pöörduda just minu poole abi saamiseks. Ma olen inimene nagu iga teine, kuid lisaks on mul hulk teoreetilisi teadmisi, mul on oma ressursid (näiteks Jumal kui minu toetuspunkt ja omandatud elukogemused) ning õpingute käigus saadud tööriistad, mida saan jagada nendega, kes soovivad koostööd just minuga (ehk samasuguse lihast ja luust inimesega kui on nemad ise).
  • Kliendi austamine oma elu eksperdina. Ei trauma coachina ega hingehoidjana pole minu pädevuses ega isegi mitte huvides inimeste diagnoosimine. Kuna ma ei diagnoosi inimest, siis ma ka ei ravi kedagi. Küll aga olen valmis inimese suunama psühhiaatri juurde või teraapiasse ja/või töötama inimesega lisaressursina, kui ta parasjagu läbib mingit laadi ravi. Minnes kliendi kõrvale, olen mina siiski koos kellegagi, kellel on tema enda unikaalsed elukogemused, väärtused ja põhimõtted. Ma ei saa kunagi hoomata kogu tema elu terviklikkust ja keerukust täies mahus. Minu arusaamad tema elust ei pruugi absoluutselt olla need, mis tegelikult kuidagi tema ellu sobituksid. Seega pole minu asi ka teda muuta, vaid olla kõrval ja vaadata üle meie mõlema “tööriistakastid”, kui tema enda sees on kindel soov muutuseks. Mõnikord võib see suhtumine jätta kliendi kergesse rahulolematusesse, sest see tähendab, et muutuste tekkimise vastutus jääb tema enese peale, kuid reeglina annab austav suhe, kus nõustaja ei soovi teist poolt oma maailmavaadetele allutada, kliendile pigem enesekindlust ja julgust töötada iseendana iseendaga. Just see nüanss – olla kliendi kõrval selles punktis, kus tema oma elus on, püüdmata teda ravida või muuta – on see, miks hingehoid suudab seda, milles terapeudid jäävad tihti liiga lühikeste kätega ehk siis suudab minna kõrvale hästi erinevatele inimestele, kes on väga erinevates elu punktides. Tavapäraselt spetsialiseeruvad terapeudid ühele kindlale valdkonnale, kus nad kaardistavad selged probleemid ja püüavad selgete meetoditega jõuda selgete tulemusteni. Hingehoidja läheb aga inimese kõrvale tema elus olevas hetkeolukorras, olgu selleks suhteprobleemid, kriis, lein või omaenda surelikkuse tajumine (või koguni suremine). Kuigi hinghoidja kasutab selleks mitmeid tööriistu erinevatest teooriatest ja praktikatest, on selle esmane mõte minu jaoks aktsepteeriv kohalolu, mis eristab seda diagnoosivast ja ravivast (selget muutust taotlevast) inimkäsitlusest.
  • Kõik ei sobi kõigile! Mitte iga klient ja nõustaja ei loo ideaalset koostööruumi (ruumi all pean silmas sisemist õhkkonda, kus on võimalik tegeleda ausate ja sügavate teemadega). Mõnikord on tegemist isiksuste eripäradega, mõnikord alateadlike ülekannetega, vahel koguni välimusega (võib-olla meenutavad mu blondid juuksed kellelegi kunagist kiusavat klassiõde või näiteks häirib kedagi minu nina…). Teinekord võib häirivaks teguriks olla vanus. On arusaadav, kui 70-aastane klient tunneb, et ma olen tema jaoks liiga noor, et mõista kogu ta elukogemust. See ei tähenda, et ma tõesti seda ei mõistaks, küll aga pole minu asi teda iga hinna est survestada ja veenda, et ta peab just minule end avama. Tavaliselt lähevad pealesunnitud abistavad suhted väga kiiresti karile ja mul on alati väga kurb kuulda, kui mõni arst või terapeut on taas klienti survestanud, et too peab just temaga koostööd tegema. Kõik ei sobi kõigile – ole sa või staarterapeut – ja seda tuleb võtta loomuliku ning normaalse nähtusena!
  • Topeltrollide vältimine. Eesti on väike ja väga lihtne on saada endale nõustajaks keegi, keda keegi mu tuttavatest tunneb… Veel tõsisem on aga olukord, kus keeruline on saada endale toetajat või klienti, kellega mingiltasandil poleks ühtlasi teist rollisuhet. Olen oma isiklikus elus näinud nii topeltrollide ilu kui valu mõlemalt poolelt (kliendi ja nõustajana). Sel suvel jõudsin väga selgelt tajuda, et kui astun nõustaja positsioonile kellelegi, kes on minu elus enne figureerinud teises rollis, võime saada mõlemad väga tugevalt kõrvetada. Võtsin selle pakkumise vastu teise poole tungival soovil ning ühtlasi oma egost kannustatult, kuid tänaseni ei oska saadud valusast kogemusest muud tarkusetera välja tuua, kui seda, et mitmekihiliste suhete osas tuleb olla väga ettevaatlik. Seega, mu armas sõber: kui tunned segadust, et miks ma ei ole valmis olema Sinu professionaalne nõustaja, võid teada, et tegelikult püüan sellega kaitsta meie sõprust ja Sind ennast.
  • Pideva erialase enesetäienduse jätkamine. Õppimine ja enese täiendamine ning supervisioonide võtmine on miski, mis on minu kui nõustaja vastutus. Hetkest, mil hakkan tundma ja käituma, nagu mul poleks selles valdkonnas enam midagi, millega end täiendada, olen astunud allakäigutrepile. Tegelikult on palju koolitusi ja teooriaid, mida ei saa võtta üksnes seetõttu, et aeg ja raha hakkavad ühel hetkel piirama, kuid võimalusi lisaõppeks on alati. Samuti ei saa kunagi unustada, et inimestega töötades on iga uus juhtum miski, mis meid abistajana õpetab ja arendab ja sealt kooruvad ainulaadsed õppetunnid, kui vaid osata näha klienti kui õpetajat ja mõista, et ka kõige reguleeritum inimsuhe on ikkagi suhe ja suhestumine, mis omakorda kõneleb midagi meie enda suhestumise kohta maailmaga.

Loomulikult on neid põhimõtteid ja väärtusi enamgi, millest kindlasti ei saa üle astuda. Eraldi võib ehk välja tuua konfidentsiaalsuse, mis peaks olema iga kliendi ja nõustaja jaoks raudseks eelduseks. Tahaksin arvata, et selliseid abistajaid, kes sellest tavakontekstis kinni ei pea, sisuliselt pole. Tean siiski, et süsteemis sees on see erinevate töötajate vahel väga habras ning mõnikord on kliendid häiritud, et abistajad nende juhtumeid arutavad. Usun, et pahatahtlikult ei tee seda keegi, kuid arvan, et alati saab paremini. Olen isiklikult näinud äärmiselt kõrge konfidentsiaalsuse astmega abistajaid ning minu lugupidamine nende osas on tohutu ning tahan ka ise sinna poole pürgida. Enda poolt võin öelda, et lugude käsitlemine tuleb kõne alla ennekõike supervisioonide käigus, kus ei kasutata inimeste nimesid ega otseselt äratuntavaid elemente.

Lühidalt tahaksin mainida ka raha. Oma õpingute ja esimeste tööaastate vältel olen teinud palju tasuta ja vabatahtlikku tööd. Samasuguselt töötavad paljud teised abistavate elukutsete esindajad. Kahjuks on see ühtlasi kõige kindlam tee läbipõlemise ning kibestumise suunas… Mina jõudsin selle kuristiku äärele sel kevadel! Töö abistaval maastikul ei lõppe kunagi ning enese ohvriks toomine on professionaalsel tasemel pigem rumalus, seetõttu eristan tänaseks oma elus selgelt palgatöö ja muud rollid ning projektid. Valin teadlikult ja hoolega, kuhu mul on aega ja energiat end töö ja pereelu kõrvalt vabatahtlikuna lubada. Minu erialane väljaõpe on tänaseks võtnud mitmeid aastaid sügavat süvenemist ja tuhandeid eurosid ning selle eest tasumine jätkub. Ilma oma eksabikaasa toetuseta poleks ma seda iialgi suutnud. Võin öelda, et oma töötatud aastate jooksul pole ma kindlasti koolituskulusid tasa teeninud ning ühtlasi on mul vaja teenida elatist igapäevaeluks. Kirjutan seda kõike, kuna näen, et abivajajaid on palju, kuid inimesed ehmatavad kergesti, kui kuulevad, et nõustamine minu juures on tasuline.

Hoolimata sellest, et teen oma tööd tasu eest, tahan julgustada igaüht, kellel on tõsine mure ja soov saada hingelist tuge ning abi. Mulle võib kirjutada ja küsida erinevate võimaluste kohta. Aeg-ajalt leidub projekte ja ettevõtmisi, mis võimaldavad tasuta või väliste ressursside abil saadud nõustamist. Koos võime püüda leida midagi Sinu jaoks sobivat. Hetkel võin julgustada kõiki Tartu linna kodanikke pöörduma tasuta hingehoidlikule nõustamisele kuni 2022. aasta lõpuni. Selleks pole vaja teha muud, kui helistada Hingehoiukeskuse telefonil 745 7054. Soovi korral saab keskusest küsida, kas on vabu aegu konkreetselt minu juurde.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: