Trauma ja mustvalge mõtlemine

Kompleks- ja arengutraumad mõjutavad inimese isiksust ja käitumist väga tugevalt. Sealjuures ei tee kõik väljundid, mis käivad kaasas traumeeritusega, inimest teiste silmis tingimata nunnuks ohvriks, keda tahaks iga hinna eest aidata, nagu on tihti kuvatud posttraumaatilise häirega naistegelasi romantilistes raamatutes. Traumeeritutel võib esineda mitmeid omadusi, mis peletavad kõrvalseisjad eemale. Käesolevas mõtiskluses võtan vaatluse alla ühe taolise nähtuse, milleks on kognitiivne rigiidsus ja sellest tulenev mustvalge mõtlemine.

Eesti õigekeelsussõnaraamatu (ÕS 2018) järgi tähendab sõna rigiidne jäika, kanget ja paindumatut. Kui jäikus esineb trauma tulemusena, siis selles kontekstis räägime me puudujäägist psühholoogilises paindlikkuses, mis on tähtis omadus, et elada terviklikku ja täisväärtuslikku elu, kuhu mahuvad võrdsed ja austavad inimsuhted. Paindlikkus on vajalik konfliktide lahendamisel ning see võimaldab inimesel teha kompromisse, minna ühelt mõtteviisilt üle teistsugusele ja kohaneda kõige uudsega oma elus. Seevastu on tugev jäikus mõtlemise moonutus.

Jäikust kohtame kõikjal enda ümber (tähelepanelikumad meist loomulilkult ka enda sees). Oluline on aga igal üksikul juhul mõista, kui kandvaks on see inimese elus muutunud. 

Näen oma töös traumakogemusega inimestega tihti erinevaid jäikuse ilminguid. Veelgi huvitavam on sattuda selle peale igapäevaelu kontekstides. Sotsiaalmedias võtavad aeg-ajalt sõna inimesed, kes miskipärast ei ole märganud või ei soovigi märgata oma sõnavõttude jäikust. Tundub, et sellele teele on lihtne libiseda (eriti emotsioonide pealt) ja teadvustan, et minagi olen komistanud ning pean seda enda juures hoolega jälgima. Kõrvaltvaatajana olen märganud, et eriti selgelt joonistub paindumatus välja, kui teemaks tuleb poliitika või parasjagu enim kirgi küttev poliitik*. Inimesed muutuvad oma väljaütlemistes emotsionaalseks. Pildile ilmuvad paindumatud konservatiivid ja paindumatud liberaalid… Ühiseks omaduseks saab sallimatus (kusjuures sõna “sallimatus” ise muutub sõnasõja käigus vastastikku kasutatavaks relvaks) ja ühisosa leidmise välistamine. Veelgi enam: kaob täiskasvanulik võime aktsepteerida, et vahel polegi ühisosa võimalik leida, kuid jätta siiski alles teisele tema eripära. Esmapilgul seisavad mõlemad nõrgemate eest ja ideaalini küündivate väärtuste eest ning toimub “asjalik argumenteerimine”. Lähemalt jõudes aga jõuame sõnavõtjate emotsionaalse küsimuseni, kelle tõde on kindlam ja paindumatum. Kuni sinnani välja, et olen kurvastusega märganud rohkem kui ühel korral, et inimesed hoiatavad oma sõpru mõne erakonna või maailmavaate pooldamise osas, sest vastasel juhul ootab neid sõbrade nimekirjast välja heitmine… 

Ma ei tea kui valusalt mõjub kellelegi näiteks facebooki sõbralistist eemaldamine, kuna ta pooldab teist erakonda, aga mul on alati kuidagi kurb mõelda nende peale, kes saavad teiste sõnavõttudest ja maailmavaadetest sedavõrd käivitatud, et nende endi valukeha avaneb kõigi ees. Kui miski mõjub nii tugevalt, et oled valmis teadmatu hulga inimestest oma elust välja arvama, peab selle reaktsiooni taha mahtuma tohutu isiklik valu. Mõnikord läheb see jäikus veelgi kaugemale poliitikast või inimeste arvamustest… Kui inimene teatab sotsiaalmeedias (või mujal avalikus ruumis), et tal jätkub kaastunnet näiteks ainult laste ja/või loomade jaoks, siis on midagi tema sees nii katki, et mina nimetaksin seda “kisendavaks traumaks”.

Miks siis jõuab meie meel sinnani, et ühel hetkel me ei suuda enam leppida sellega, et maailm, milles elame, koosneb arvamuste paljususest? Miks me hakkame uskuma absoluutset tõde ja absoluutset vale ning välistame äärmuslikel meetoditel oma elust kõik, mis esindab midagi muud?

Traumeeritud inimeste puhul ongi peamiseks põhjuseks trauma. Ma ei pea siinkohal tingimata silmas üksnes sõjatraumasid, akuutset traumaatilist häiret või seksuaalvägivalda, vaid kõike seda, mis kasvatab inimese sõltuvaks kontrollivajadusest ja tugevdatud turvatundest. Baasküsimuseks on turvatunne lapsepõlves. Kas peres esines mingit laadi vägivalda? Kas lapsena kogeti hülgamist või eraldatust? Kas meil olid vanemad, kes olid ise traumeeritud ja jäikade vaadetega? Krooniline stress lapsepõlves on oluline faktor kognitiivse paindumatuse arenemisel. Kui vanemad olid ise (ilmselt samuti traumajärgselt) jäikade suhtumiste ja põhimõtetega, siis pole vahet, millise arvamuse suunas on jäikus paigas. Oluliseks saab see, kas oma nägemus suudetakse lapse jaoks muuta loogiliseks maailmas, mis mahutab miljoneid vastuolulisi tõdesid. Kui laps ei suuda seda enda jaoks tohutute muutujatega maailma integreerida (või kui selle ümber on hirm ja valu), siis võtab ta sama rigiiduse omaks või leiab mõne teise äärmuse, kuhu toetuda. Laps ei omanda piisavalt oskusi, vahendeid ja ressursse, et paljususe keskel toime tulla. Keerukas maailmas saab valdavaks uskumus, et kõik jaguneb heaks ja halvaks, kusjuures kaldumine toimub tihti pigem halva suunas ja “hea” on miski, mis on pakitud rangetesse piiridesse. Paindumatuses hakkab paistma näiline tugevus, millele saab toetuda. Sügavamas mõttes räägime toetuspunktist, mis on seotud alalhoiuinstinktiga. 

Kas ma tahan sellega öelda, et pole hea, kui meil on kindlad alustalad ja väärtused, millel seista? Sugugi mitte. Üks variant on siinkohal teha vahet meie tõelistel väärtustel võrreldes reeglitega, mille oleme ise ja teiste inimeste kaudu oma ellu konstrueerinud. Oluliseks küsimuseks saab, mil moel me seisame omandatud põhimõtete eest ja kuidas väljendub meie kindlus nendes. Hindamiseks võime märgata järgmist: milline on nende väärtuste/reeglite emotsionaalne mõju ja kuidas me kohtleme neid, kelle mõtlemine meist täielikult erineb? Kas me püüame allutada ka teisi oma mõtteviisile? Kas meie arusaamad, ja vastused neile tulevatele “rünnakutele”, mahutavad rahulikku kaalutlust ning seda, et inimesed meie ümber ongi äärmiselt “kirjud” või me pidevalt välistame (või koguni hävitame) kõike, mis meie maailmapilti ei mahu? Selline välistamine on eriti kerge tulema mingil eluperioodil vägivalda kogenud inimeste puhul. Trauma puhul on tegu niiöelda normaalse ja loomuliku viisiga, kuidas mõelda. Mind ei üllata taolised ilmingud kunagi ja üldiselt püüan seda ka oma klientidele  normaliseerida. Ometigi pean oluliseks lisada, et pikas perspektiivis pole tegu kõige lihtsama ning tervislikuma viisiga suhestumisel enese ja maailmaga. Usun, et inimesed, kes tegelevad oma traumaga, on suutelised liikuma rigiidsest staadiumist järgmisse või vähemalt saavutama pisikesi edasiliikumisi paindumatuse ulatuses.

Parish’i trauma protsessimise mudel** ütleb, et kaos või rigiidsus (täpsustus – mustvalge mõtlemise vastandina võib inimeses esineda pidev kaootilisus või siis nende kahe vaheldumine) esineb traumajärgses elus kolmanda staadiumina pärast traumakogemust ennast ning eitusfaasi. See, kas inimene jõuab järgmistesse faasidesse, milleks on taastumine ja autentse mina leidmine, sõltub toetajaskonnast, tööst isendaga ning sellest, millises ulatuses koguneb meie ellu peale uusi traumasid. 

Kuigi väärtused on olulised ja enda eest peab seisma, siis pidevas võitluses, mida mustvalge mõtlemine tingib, ei ole võimalik leida rahu. Väga harva soosivad isiklikku arengut mõttemustrid, mida saab väljendada järgnevate sõnadega: alati, mitte kunagi, kõik, mitte keegi, igal juhul, ainult nii on õige jms. Paindumatu inimese kõnekeeles leiame seda tüüpi väljendeid palju. Lõks on sealjuures asjaolus, et me kipume kergesti nägema neid mustreid inimeste puhul, kes meid ümbritsevad, aga väga harva tunneme ära iseenda juures. Ometi pole siinkohal varianti, et “ravi” käib läbi teiste inimeste. Ainult olukorra omanik ise saab hakata astuma samme muutuse osas.

Traumadele ja vastupidavusele spetsialiseerunud terapeut Dave Hughes, kes õpetab sõjalist vastupidavust ning käsitleb usu ja vaimse tervise ristumiskohti, räägib “polariseeritud meelest” tänases maailmas. Mõtte aluseks on eksistentsiaalse psühhoterapeudi Kirk Schneider’i kontseptsioon polariseeritud meelest. Hughes ütleb, et tegu pole uue nähtusega, kuid on meie kultuuris ja vaimses tervises saamas aina suuremaks probleemiks.***

Hughes ütleb: “Polarisatsioon ja jäikus on olnud osa inimeseks olemise seisundist läbi aegade. Üksikisikute ja kultuuride puhul juhtub see siis, kui seisame silmitsi mõne eksistentsiaalse kriisiga, nagu meie enda haprus või tundmatus; leiame end eksistentsiaalse paanika küüsist. Me hoiame hirmunult kinni omaenda vaatenurga jäikadest piiridest. Sageli on sellega seotud võimsuse dünaamika. Mõelge rassismile, seksismile ja igale muule “ismile” või türannile elutoas.”****

Liigungi siit edasi vägivalla ja lähisuheteni. Romantiliste suhete kontekstis on psühholoogiline paindlikkus lausa ülioluline. See on ainus viis, kuidas leida päevast päeva ja aastast aastasse kompromisse, lahendada konflikte ja tulla toime kõige uudse või harjumatuga. Kui kompromisside võimalus ja kohanemisvõime suhtes kaovad, siis suhted purunevad või hiilib sisse lähisuhtevägivald. Suhtest kaob tasakaal ning ühe poole vajadused, soovid ja huvid muutuvad järjest vähem oluliseks. Vägivallatseja on igal juhul keegi, kes on mingil perioodil oma elus omandanud paindumatuse ja saanud indu seda teis(t)e inimes(t)e peal kasutada. Miski on temas selle käivitanud ja tihti leiame siit tagant trauma. Ma ei saa nõustuda nendega, kes ütlevad, et vägivallatseja trauma pole kehtiv. Kui vägivalla käivitajaks on trauma, siis see trauma on kehtiv ja samasugust hoolt ning tähelepanu vajav kui tema ohvri oma. Lisaks ei saa me silmi kinni pigistada asjaolu ees, et ka vägivallaohvrid läbivad tüüpilislt oma traumast taastumise teekonnal mingit laadi paindumatuse perioodi, mis on loomulik osa teekonnast. See ei tähenda aga seda, et vägivald ise oleks kuskilt otsast õigustatud, vabandatav või et seda peaks tolereerima!

Kinnistunud paindumatu mõtlemise kahjulikkus endale ja teistele on laiaulatuslik. Jäik mõtlemine sulgeb meie ees võimalused muutusteks. See võib viia täieliku empaatiavõime kadumiseni, murendab inimsuhteid, põhjustab tugevat stressi ja tekitab ärevust. Ühel hetkel võib rigiidsus jätta inimese üksindusse. Teisalt ei saa tähelepanuta jätta, et jäikus võib olla hoopis tugevalt enese vastu suunatud, mistõttu inimese enesekaastunne, enesesõbralikkus ja enesehinnang on sedavõrd madalad, et sotsiaalne pool kannatab pigem sisemisest murdumisest tulenevate põhjuste pärast. Ka tugevate rutiinide seadmine ning absoluutne korraarmastus, mis võivad olla osa jäikusest ja mida nõutakse eneselt ning teistelt, nõrgestab suhestumist enda ja maailmaga.

Kas ja kuidas saab tegeleda mustvalge mõtlemise pehmendamisega ning ellu uute värvivarjundite toomisega?

Kui me tegeleme vaimse tervisega ja püüame tuua oma ellu olulisi muutusi, siis alati on esimene samm teadlikuks saamine ja märkamine. Mustvalgest mõttemaailmast vabanemiseks on vaja vastavad märgid esmalt tuvastada ja olla teadlik nende negatiivsest mõjust. Eelnevalt sai mainitud jäikusele omast sõnavara, mille äratundmine on hea algus. Samuti on paindumatuse märgiks soov kõike ise ja omal moel teha ning tunnetus, et kohustusi ja tegevusi ei saa jagada, sest õigesti teha oskan ainult mina ise. Kui kontroll antaksegi käest, siis tulemuseks on rahulolematus teise inimese teguviiside osas. Hakates neid ilminguid oma elus märkama, võime tuvastada rigiidususe olemasolu mingis eluvaldkonnas. Trauma puhul saame ühtlasi aru, et need kogemused ja mõtted, mis üles kerkivad, kui avastame mingis teemas jäikuse, on suure tõenäosusega emotsionaalselt tundlikud ja peidavad olulist valukeha. Sisemist valu märgates saame aga endale kinnitada, et see on osa normaalsest protsessist, kui jõuame tervenemise teekonnal aina lähemale rasketele teemadele.

Üks oluline põhjus, miks tasub tähelepanu pöörata märkamisele, on asjaolu et meie mõtteviisidel on komme muutuda harjumusteks. Mida tugevamaks harjumus kujuneb, seda raskem on seda muuta. Oma traumadega töötamise ajal, mil oleme sisemiselt eriti tundlikud ja valule avatud ning jäikus saab sisse hiilida ka sinna, kus seda varem polnud, aitab märkamine vältida tugevaid muutusi inimsuhetes ja käitumises. Teadvustamine aitab pääseda ligi aju kõrgematele osadele, hakata tegema alternatiivseid plaane või leidma lahendusi. Sealjuures peaks teadvustamine olema alati neutraalne ja hinnangutevaba. Enesesüüdistused ning nähtu halvaks tõlgendamine töötavad muutuse vastu (nagu olen kirjutanud, siis tegu on loomuliku reaktsiooniga ja sellena seda tulekski märgates käsitleda).

Üks hea võimalus teadvustamisega tegelemiseks on märkida vastavad mõtted ja tunded üles kirjalikult. See annab võimaluse märgata ja jälgida ka muutuste ilmnemist.

Lood ja narratiivid enese kohta omavad suurt tähtsust inimsuhetes. Oluline on nii see, mida me neisse lugudesse sisse arvame kui see, mille otsustame sealt eemaldada või kõrvale jätta. Mõnikord peidame osa oma loost teadlikust enesekäsitlusest täielikult, kuid reedame selle olemasolu teistele, kes näevad meie olekut ja käitumist kõrvalt. Enda narratiividega töötamine on kasulik, kuid kindlaks kujunenud süžeesse kinnistumine võib kujuneda kahjulikuks.

Hea uudis on see, et teadvustatud lugusid on võimalik ümber sõnastada. Kui märkame, et mõtleme äärmuslikult, saame endalt küsida, miks ma nii mõtlen? Kas ma tean, milliseid vaatenurki samale olukorrale veel võib leiduda ja kas teistsugune lähenemine võiks mind aidata? “Võib-olla”, “vahel”, “mõnikord”, “saab ka niimoodi” ja “ma ei tea” võivad olla nii mõneski kontekstis ausad ja adekvaatsed nii enda kui teiste osas. Vähemate reeglitega lugu võib niimoodi ajas muutuda kindlamaks ja selgemaks kui jäikuse näiline turvalisus seda kunagi suudaks pakkuda.

David Hughes toob esile kolm omadust, mis on vajalikud paindumatusest väljumiseks: alandlikkus, julgus ja aukartus. Alandlikkuse all peab ta silmas häälestumist, tähelepanelikkust ja kohalolu. Alandlik inimene on uurinud ja tundma õppinud iseennast ning aktsepteerib oma piiratust ja haprust, aga ka potentsiaali ja võimekust. Olles enesest teadlik, kuuleb ja näeb ta teist inimest enda kõrval päriselt, keskendumata iseendale. Julgus seevastu on Hughes´i käsitluses miski, mis koos alandlikkusega loob tingimused heaoluks, tervenemiseks ja vastupidavuseks. Sealjuures on julgus kontaktis reaalsusega ega eelda hirmu puudumist, sest: “Tõeliselt silmi endalt ära võtta ja oma teadlikkuse ulatust laiendada on tegelikult väga julge tegu.” Aukartus on aga miski, mida tunnevad religioonid ja vaimsed praktikad ning mida Huges nimetab polariseeritud ja jäiga mõistuse vastandiks.*****

Jõudes professionaalse abi juurde, siis võimalusi traumataustaga jäikuse vähendamiseks on mitmeid. Esmane küsimus trauma puhul on aga alati turvalisus. Selle võib igaüks leida pisut erinevast kohast. Paljud traumeeritud saavad abi teadveloleku/mindfulness´i praktikatest. Turvaline terapeut, psühholoog või mõni teine spetsiaalse ettevalmistusega abistaja on samuti hea variant. Mõttemustrite (moonutuste) muutmiseks sobib paljudele kognitiivne käitumisteraapia, millel on olemas traumale spetsialiseerunud suundi (tõsiselt läbiva trauma puhul). Ka igasugu vaimsed praktikad, spirituaalsus ja religioon võivad olla suureks abiks, kui inimene ei kasuta neid, et vahetada lihtsalt ühed reeglid teiste vastu. Ideaalis annab spirituaalne mõõde inimesele võimaluse toetuda kusagile väljaspool iseennast ning näha maailma selle kerukuses aktsepteeriva pilguga, vähendades sel viisil oluliselt mustvalget mõtlemist.

---

Lisamärkused ja kasutatud kirjandus:

*Kuigi olen varasemalt käinud valimas (viimased korrad siiski enam mitte), pean end poliitikakaugeks ja -neutraalseks inimeseks. Sealjuures tegin varasemad valikud lähtuvalt inimestest, keda tunnen. Kõikvõimalikud seostamised minu puhul mõne erakonnaga on meelevaldsed ja kontekstist välja rebitud.

**Parish’i trauma protsessimise mudel – autoriks Bobbi L. Parish, MA ja Sarah Parish (traumast taastumise coachingu rajajad) käsitleb viit traumast taastumise etappi: (ankur)trauma, eitus, rigiidsus versus kaos, taastumine ja autentse mina leidmine. Tavapäraseks kasutamiseks on leitav Moberg-Parish´i traumale reagerimise mudel – https://www.thetraumarecoverycoach.com/blog/trauma-response-model

*** ja **** ja ***** – Hughes, Dave. https://www.businessinsider.com/trauma-therapist-says-easy-for-minds-get-rigid-and-stuck-2019-8

Teemast süvitsi lugemiseks neile, kes soovivad just PTSH spetsiifilist uurimust antud valdkonnas, soovitan tööd, mis vaatleb enesekaastunnet ja kognitiivset paindlikkust traumaga kokkupuutuvate isikute puhul PTSH-ga ja ilma häireta inimeste puhul: https://self-compassion.org/wp-content/uploads/2020/09/Daneshvar2020.pdf