Kuidas mu trauma-aju improteatris toimetab

“Erinevalt ta kogemustest arvukate terapeutidega, kes olid temaga rääkinud sellest, kui halvasti ta end tundis, andis teater talle võimaluse sügavalt ja kehaliselt kogeda, mida tähendab olla keegi teine, mitte õpiraskustega ülitundlik poiss, kelleks ta oli aegamööda muutunud. Trupi hinnatud liikmeks olemine andis talle sisemise kogemuse jõulisusest ja pädevusest. Usun, et see uus hõlmatud versioon iseendast andis talle suuna muutuda selleks loovaks, armastavaks täiskasvanuks, kes ta täna on.” – nii räägib traumatööle (ja selle uurimisele) pühendunud psühhiaater Bessel van der Kolk sellest, kuidas teater mõjus tema pojale teraapiliselt.*

Teater ja mina

Teater oma tavapärases vormis on mulle alati meeldinud. Mäletan, et lapsena käisime jõulude ajal alati teatris ning etenduse järel saime kommipaki. Lisaks käisin koolis, mida lahutas teatrist üksnes jupike kooliõue ja tiik. (Neid tiigiringe, mida kehalises jooksma pidime – raskematel juhtudel ringiga teatrimaja tagant – tuletavad aeg-ajalt isegi mu unenäod meelde…) Mäletan, kuidas ühel koolipäeval “vallutas” meie klass terve pika koridori aknad ning joonistas sealt avanevat vaadet Ugala teatrist.

Teismelisena sai teater mulle omamoodi kinnisideeks. Ennekõike ikka see Ugala oma, sest teised jäid kaugeks. Lemmiketendusi käisin vaatamas isegi 6 korda! Võimalik oli see tänu asjaolule, et suurperedele oli teatripilet üliodav ning ühiselamus (15-aastaselt kolisin kooliajaks ühikasse) elades panin teatri jaoks raha kõrvale. Kiriku juures osalesin ise näidendites ning ühe aasta vedasin koguni koguduse noorte näiteringi. Tegelikult meeldiski mulle näitlemisest rohkem lugude mõtlemine ning nende pildiks seadmine…

Improteater ja mina

Improteater kui selline pole mulle kunagi tundunud “päris” teatrina. Heal juhul on see koomiline, aga halvemal juhul piinlik vaadata. Nii arvasin ma selle aastani…

Üks asi on vaadata teisi improviseerimas, aga hoopis teine tera on püüda ise improviseerida. Nagu ma ütlesin, siis näitlemine pole olnud mu lemmikosa teatri juures. Nimelt võib esinemine kiiresti “käest minna” ja lõppeda totaalse krambiga. Mäletan, kuidas see juhtus ühel jõulunäidendil, mille olin ise kokku pannud… Kirik oli puupüsti täis ja pidin asendama osatäitjat, kellel oli vaja maha lugeda pisike tekstike. Maha lugeda! Ja siis juhtus, et mina, kes ma olin julgustanud kõiki näitlejaid ka nendeks puhkudeks, kus midagi meelest läheb, kaotasin lugemisel järje… Lihtsalt ei leidnud enam üles viimast sõna, mida olin lugenud. Hullult ebamugav vaikus tekkis ajal, mil üritasin üheaegselt leida üles teksti järge ning mõelda, mida peale hakata, kui ma seda siiski ei leia… Puterdasin midagi kiiruga kokku.

Eelneva valguses on ilmselt arusaadav, et improteater ei tundunud minu ampluaana. Kuni jaanuaris tuli Tartu Pereliidu poolt pakkumine võtta osa soodushinnaga improteatri kursusest. Ühtäkki tekkis mul mõte: miks ka mitte? Ruutu10 oli minu jaoks täiesti võõras ja ega ma viitsinud end enne näidistundi nende kodulehegagi kurssi viia. Aga just see näidistund oli sedavõrd võimas, et tahtsin järgmist “doosi”… See naer, vaba olek ning toetatud ja pingevaba õhkkond – see on midagi, mida sooviksin, et kõik võiksid kogeda.

Üsna ruttu sain aru, et impro tegemine polegi rangelt võttes näitlemine. Kui näitlemine on kehastumine kellekski teiseks, siis improteater on iseendaks olemise uus tase. See on võimalus saada kontakt oma mängulisema, vabama ja julgema minaga.

Trauma-aju ja improteater

Tunnistan ausalt, et kuigi otsus sai tehtud kiirelt, jäi minu sisse ikkagi närima üks “ussike”. Mis saab siis, kui improviseerimistunni käigus vallandub üks “teine mina”…? Kui ma rikun midagi ära, sest käivitub midagi minu traumeeritud ajus… Olen õppinud igapäevaelus suhteliselt kenasti oma triggeritega toime tulema, aga mis siis, kui vaba mõttelennu käigus juhtub midagi rumalat?

Võimalusi, kuidas juhtub “midagi rumalat” on mitmeid. Kõige ohutum on see, kui mingi lause või tegevuse pärast on piinlik. Selle osas on võimalik juba esimeses improtunnis rihma lõdvemaks lasta. Kõik teevad piinlikke asju ja kõik naeravad. See on heatahtlik naer ja meil peabki olema lõbus. Võin öelda, et kuna mu igapäevatöö on olla inimeste kõrval nende rasketes eluolukordades ning lisaks on nelja lapse kasvatamine kohati totaalne pingeväli, siis korra nädalas südamest naerda koos teistega, pluss naerda ka enda üle, on võrratu energiaalikkas.

Tänane tund tõmbas mult aga jalad alt… Oli vaja seostada üht sõna mõne looga oma elust. Millegi lihtsa, argise või lõbusaga. Täiesti suvalise lookesega. Ja ühtäkki oli mu pea totaalselt tühi. Neid hetki minuga ikka juhtub, kus mul on tunne, et ühtegi loogilist seost minu ajus pole olemas ja valitseb üksnes segadus.

Sellest tühjuses ulpimisest jõuab jube kiiresti ohtlikesse vetesse. Nimelt arvab minu aju seepeale, et on aeg häiresüsteem tööle lülitada… Trauma-aju on väga usin signaalid ja vilkurid käivitama! Ühtäkki olengi olukorras, kus püüan sireenide keskel aru saada, mida parasjagu ütelda või teha ja samal ajal tõrjuda mälupilte, mis jäävad komöödiast valgusaastate kaugusele. Tekib valulik sisemine pinge… Hirm eksimise ees. Segadus ajas, ruumis ja kogemustes… Tunne, et minult oodatakse midagi võimatut. Nagu neil hetkedel põhikoolis, kus ma klassist välja jooksin või nuttes pinki istusin, sest ma ei suutnud sõnagi lausuda… Teiste naer ja mõningad pilked sinna otsa… Need pole lood, mida hakkaks rääkima komöödilist improt luues… See on olukord, kus tekib päris hirm päris häbi ees, mis võib tekkida, kui ma olukorda kontrolli alla ei saa ja reageerin kuidagi ootamatult (näiteks täieliku endassesulgumisega, minema jooksmisega või paanikahooga).

Õnneks olen oma erinevate traumadega juba palju tööd teinud ja kooliga seonduv oligi ilmselt esimene, millega suurema rahu tegin. Arvan, et see oli minu jaoks kõige lihtsam pikalt kantud trauma, millega rahu teha. Ometigi tean, et näiteks osa oma “häälest” olen ma kooliaega kaotanud. Nii näiteks ei laula ma kunagi. Just, täpselt – ma ei laula sisuliselt kunagi! See ülestunnistus võib muidugi sinnani viia, et tulevikus jõllitavad inimesed kirikus olles minu suud ega laula heldinud silmadega kusagile kõiksuse poole vaadates, kuid ikkagi tunnistan üles, et minu “laulmine” on suu maigutamine. Püüan ära tunnetada, kuidas, kus ja millal peab suud liigutama ja siis ma seda teengi. Õppisin vastava tegutsemise juba algkoolis, kus õpilased jagunesid kaheks – need, kes käisid koorilaulus ja need, kes said hinded selle eest, et nad ühislaule kaasa laulsid. Koorilaulus ma ei käinud, kuigi ühe korra õpetaja kutsus. Kuna ma ei elanud linnas, arvasid vanemad, et see oleks liiga hiline ettevõtmine. Õpetaja jaoks olin ma sellest hetkest kaasalauljate hulgas ehk taustamass. Millalgi samal perioodil tekkis mul ühe juhuslikult pillatud lause peale häbi oma hääle ja lauluoskuse suhtes ning edaspidi sai minust maigutaja… Kui terve klass laulis, siis polnud kellegi häält eraldi kuulda ja nii teenisin oma maigutamisviied kätte. Tänaseks on olnud neid, kes on mind igatepidi keelitanud ja meelitanud (need vähesed, kes mu saladust teavad), et ma paar ridagi neile laulaksin, aga seni pole taolised ponnistused vilja kandnud. Tajun lihtsalt, et mul pole häält ja hirm ning häbitunne on tugevam kui igatsus laulda (aususe mõttes: laulan siiski vahel duši all või autoga sõites, kus pole ohtu, et pool saali laiali jookseks). Kusjuures: suud liigutades naudin ma siiski muusikat ja selle liikumist enese sees ja ümber, mistõttu tajun tegelikult, et laulan südamest (seda pole võimalik lõpuni seletada).

Tulles aga tagasi tänase improtunni juurde, siis toetav ja turvaline õhkkond päästis mu täielikust dissotsieerumisest või paanikast. Kuigi kõik oli hägune ja hõljusin keset oma tühjaks jäänud aju, millesse kippusid häirivad mälupildid, ei tõmbunud ma täielikult endasse. Tegelikult arvan, et ma isegi suutsin oma seisundi üle nalja teha… Tavaliselt jätan ma neil hetkedel ilmselt pisut kummalise, kuid siiski adekvaatse, mulje. Ainult et ma ise tunnetan ennast imeliku ja võõrana ning tihti ei mäleta hiljem, mis ma sel ajal tegin või ütlesin.

Pean tunnistama, et sellest hetkest peale polnud minu jaoks improtund enam sama, mis enne. Osa minust oleks tahtnud jalga lasta ja enam mitte ühtegi harjutust teha. Osa minust süüdistas iseennast. Osa oli ehmunud, et see olek mind JÄLLE tabas. Osa tõrjus tagasi ängistustunnet ja ebameeldivaid pilte. Kuidagi jätkasin ma siiski tundi (tegin improstseeni sellest, kuidas ma midagi ei mäleta) ja sain hiljem palju naerda. Sest improtunnis on tõesti alati lõbus! Imetlen kõiki oma kaasõpilasi ning meie õpetaja Martinit. Hämmastav ja imetlusväärne on vaadata, kuidas inimestest tuleb välja üllatavaid mõtteid, inspiratsiooni, emotsioone, kehalist eneseväljendust.

Kuigi ma tajusin, et ei saanud tagasi algsesse kontakti iseendaga või grupiga, tean siiski, et õppisin selle käigus taas iseennast pisut rohkem aktsepteerima. Mitte midagi hullu ju ei juhtunud. Keegi ei pahandunud sellest, et ma läksin lühisesse. Mul oli turvaline. Ilmselt poleks sellist turvatunnet tekkinud esimeses tunnis, aga tänaseks olin üldjoontes registreerinud, et selles keskkonnas see seltskond on turvaline ja tegelikult ma pole ohus. Ma ei pea järgnema aju alarmsüsteemile, vaid võin selle teket teadvustada, minemata täielikult kaasa kõigega, mis tahaks esile tulla. Ma tohin lubada endale ka seda, et peale taolist märkamist ei pruugi ma olla päris endises konditsioonis. Isegi siis pole midagi lahti! Ma saan ikkagi proovida – selle piires, mis mul parasjagu on võimalik – maksimaalselt nautida head seltskonda, head nalja ja iseennast.

Usun, et improteater võib mõjuda hästi traumeeritud ajuga tegelemisel. Näen, kuidas mina olen juba mõne tunniga muutunud pingevabamaks ja olen päris edukalt võidelnud häbitundega, mida ühel komplekstraumaga inimesel jaguks terve armee tarbeks… Mul on tunne, et kui taju grupist on vähegi turvaline, siis võivad hakata improõppes läbitavad protsessid mõjuma täiesti teraapiliselt. Siiski paneksin südamele, et traumeeritute puhul võiks sedalaadi ettevõtmiste eel olla kujunenud juba mõningad turvalised inimsuhted, enam-vähem turvaline enesetunnetus ja mõningane võimekus eneses toimuvat märgata.


* Bessel van der Kolk. Keha peab arvet. Aju, vaim ja keha traumast paranemisel. Kirjastus Tänapäev, 2020, lk. 373

One thought on “Kuidas mu trauma-aju improteatris toimetab

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: