Kuna eile algatasin diskussiooni selle ümber, et müstiliste praktikatega tuleb olla ettevaatlik, siis tänasel hingamispäeval tundub paslik edasi minna spirituaalse ja religioosse vägivalla teemaga, mis võib rasketel juhtudel lõppeda traumaga. RTS ehk religioosse trauma sündroom pole küll ametlik DSM-5 või RHK diagnoos, kuid siiski välisriikide tasandil piisavalt uurimist leidnud nähtus ning tugevas korrelatsioonis komplekstraumadega.
Esimese asjana tahan tuua välja, et vägivalda ja traumat võib esineda kõigis spirituaalsetes ja religioossetes süsteemides. New age ja esoteerilised suunad on eriti tugevalt reguleerimata ja neis on raske kedagi konkreetselt vastutama panna. Samamoodi esineb spirituaalset ja religioosset vägivalda süsteemides, mis esmapilgul tunduvad religioonikauged, näiteks poliitilistes ideoloogiates. Ka äärmuslik ateism, mida nõukogude ajal koolis õpetati, läheb siia kategooriasse. See on inimese usu ja uskumustega manipuleerimine sellisel määral, et see kahjustab inimese usulist pilti ja võtab ära õiguse vabaks vaimseks kasvuks. Tihti on selline spirituaalsus suunatud mingi teist tüüpi spirituaalsuse vastu ning kutsub esile tugevat vastandumist (näited: kui oled tubli ateist, pead vihkama kõike kristlusega seonduvat; kui oled tubli kristlane, siis kõik selgeltnägijad on lootusetud saatana käsilased).
Kuigi rõhutan väga selgelt, et Eestis esineb praegusel ajal tugevat religioosset vägivalda reguleerimata alternatiivsetes valdkondades (new age, esoteerika, kõikvõimalikud selgeltnägijad ja müstilised tervendajad) ja olen nii oma töös kui eraelulistes toetussuhetes sellega kokku puutunud, siis minu spetsiifika on esmaselt olnud enda jaoks kristlikest kirikutest saadava trauma selgeks tegemine. Olen läbinud koolitusi, mis seda käsitlevad. Ühtlasi olen ise saanud kristlikes kirikutes tekkiva trauma kohta õpetada hingehoidjaid, mõningaid vaimulikke ning vabatahtlikke kuulajaid. Hingehoidjana leian, et kirik peab võtma usalduse taastamiseks suurema vastutuse selle ees, kui inimesed on reaalselt usu või religiooni nimetuse all katki tehtud.
Edasises tekstis kasutan valdavalt spirituaalse vägivalla nimetust ühtviisi vaimse, religioosse ja kirikliku vägivalla kirjeldamiseks, kuigi lahti harutades on kõik oma spetsiifikaga mõisted.
Toon mõningad vabatõlkes definitsioonid spirituaalse vägivalla kohta.
Ken Blue: Spirituaalne väärkohtlemine toimub siis, kui vaimse autoriteediga juht kasutab enda volitust järgija sundimiseks, kontrollimiseks või ärakasutamiseks, põhjustades seeläbi spirituaalseid haavu.
Jamie March: Spirituaalne väärkohtlemine avaldub iga kord, kui üksikisik või süsteem kasutab Jumalat või mõnda muud vaimset konstruktsiooni, et kontrollida, manipuleerida või alandada.
Sheri Heller: Religioosne või vaimne trauma on psühholoogilise väärkohtlemise ja ajupesu vorm, mis sisendab häbiväärse sõnumi, et oleme patused ning põrgu ja Jumala karistuse eest pääsemiseks peame elama pidevas patukahetsuses ja lepitusseisundis. Sellist tüüpi langemise-lunastamise teoloogia kasutab hirmu, et tagada domineerimine ja kontroll. Põhimõtteliselt loob see Stockholmi sündroomi vaimse/religioosse juhiga ning tema ideega Jumalast.
Kõige esimene koht, kus inimesel võib tekkida spirituaalsetel alustel trauma, on lapsepõlvekodu. Vägivald on igasugune vaimne, füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, mida põhjendatakse usuliste alustega. Siia alla kuulub peksmine selleks, et lapsed oleksid kuulekad Jumalale. Näiteks lugu suure pere isast, kes peksis lapsi julmalt, kui need pühapäevasel teenistusel vaikselt ja korralikult ei istunud. Põhjenduseks on austus Jumala vastu, kuid adekvaatsel analüüsil saame aru, et sellel isal olid tõsised probleemid vihaga ja ka võimalikud psüühikahäired. Osa lastel keelatakse normaalse lapsepõlve kogemine põrgu ja Jumala karistustega ähvardades. Selline emotsionaalne vägivald põhjustab kujunevas ajus sarnaseid haavu kui füüsiline rünnak, mistõttu domineeriva koha ajus saavad hirm ja häbi. Lisaks on otsene väärkohtlemine kristlikust maailmakäsitlusest tulenev seksuaalne sundus ja allasurumine laste või abikaasa suunas, et rahuldada perepea vajadusi. Need on reaalsed juhtumid, mis juhtuvad päris kirikutes. Tihti jõuavad tagajärjed pigem psühholoogide või sotsiaalsüsteemideni, kuna koguduse liige on kantud liiga tugevast häbist, et toimuvat vaimulikuga jagada. Kardetakse hukkamõistu, mis võib tekkida kiriku juhi ja kaasliikmete poolt. Tegelikult saaks just hingehoidlikult toetav pastor siin olla suureks toeks ning julgustuseks, abile suunajaks ja adekvaatse Jumalapildi loojaks. Halvimal juhul – mida paraku ka esineb – on aga vaimulik ise laste või abikaasa väärkohtleja. Ka siis, kui vägivald on peamiselt suunatud naisele, kannatavad selle all suurel määral lapsed.
Alternatiivsetest uskumustest võib kõrvale tuua paralleelseid näiteid. Siia alla läheb näiteks lastele teaduspõhise meditsiinilise abi keelamine, kuna vaimsus seda ei luba. Samuti kuulub siia teiseusuliste siunamine (väga tihti on see alternatiivsetes süsteemides suunatud kristluse vastu). Lastele avaldab igasugune vastandumine ja vihkamine, mida vanemad esindavad, äärmiselt tugevat mõju. Väga ohtlikud on ka igasugu praktikad, kus lapsed viiakse nõidade juurde ning nende minapilt seotakse karmavõla või mingit laadi nõidusliku rituaali vajadusega või pannakse nende peale vastutus mitme põlvkonnaga seotud probleemide lahendamisel. Sellised asjad rõhuvad otseselt lapse süü- ja häbitunnetele ning moonutavad adekvaatset minapilti.
Igat tüüpi religioosse vägivalla kohta võiks pikad tekstid kirjutada. Katsun siiski järgnevalt erinevate kristlikes kirikutes esinevate variantide kohta lühiülevaate anda.
- seksuaalne vägivald positsiooni ära kasutades. Kui koguduse juht või töötegija kasutab ära koguduseliikme haavatavust, et astuda temaga seksuaalsesse vahekorda, siis on tegu positsiooni vägivaldse kuritarvitamisega.
- ohvrite vaigistamine Jumala tahtele rõhumise alusel. Kristlastest naised püüavad väga, et olla alistuvad naised ja vastata igati Õpetussõnade 31. peatüki tubli naise kujutisele. Kuvand alistumisest (millele Piiblis on selgelt lisatud mehe vastutus!) võib kristlikke naisi mõjutada nii palju, et väärkohtlemisest saadakse aru väga pika viivitusega või ei suudetagi endale seda tunnistada. Kui siis naine suudab lõpuks astuda välja väärkohtlevast suhtest, võib ta saada osaks koguduseliikmete osatustele:
Kui naine ainult oleks: – olnud suurema usuga, rohkem Jumalat teeninud
-proovinud rohkem
-olnud alistuvam
-olnud tagasihoidlikum…
- rassism ja antisemitism. Religioosne süsteem võib otsustada, et teatud rahvusest või rassist inimesed on nende jaoks vähemad kui teised. Varasemas kristlikus ajaloos on kristlaste peal väga suur vastutus juutide piinamise ning hävitamise eest.
- teatud vähemuste diskrimineerimine. Ütlen ausalt ära, et ma ei poolda samasooliste laulatamist kirikutes. Laulatus on ajalooliselt loodud konkreetselt mehe ja naise liidu tähistamiseks ning teist tüüpi liitude tarbeks võib alati luua uusi tavasid. Sellised laulatused tunduvad tihti pigem võimu demonstreerimisena ja kirikule koha kätte näitamisena, mis ei ole asja mõte (jah, kohati kasutavad hoopis vähemusrühmad vägivalda kiriku peal ja väärtuspõhine vägivald ei tohi olla lubatud ka kiriku suunal, mille osas on meil Eestis laev üsna kreenis). Küll aga ei tohi kirik ühegi inimrühma suhtes õhutada viha ja vaenu ega keelata neil saada osa kiriku kooskäimistest. LGBT inimesed väärivad samasugust inimväärset kohtlemist ja ligimesearmastust kui kõik teised inimesed.
- tagarääkimine ning kahjustavad palvesoovid. Üks omapärane ja kahjustav viis kiriklikuks vägivallaks on palvesoovide esitamine, mille taha on tegelikult peidetud kuulujutud ja/või reetmine. Nii võib “mures” koguduseliiga rääkida pastorile, et vaja on palvetada A. eest, kes on oma mehega lahku minemas. Sealjuures on A. selle informatsiooni edastanud üksnes suure suuga koguduseliikmele. Raskematel juhtudel tullakse selliste palvesoovidega avalikesse ühispalvetesse või edastatakse palvesoov mitmetele inimestele.
- haiguste, traumade ja vaimse tervise teemade spiritualiseerimine ja demoniseerimine. Piibli järgi “Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata” (1Pt 5:8). Ometi võtavad paljud kristlased endale õiguse olla süüdistaja rollis ning laduda kaaskristlaste peale süüdistusi seoses nende tervisega. Kui inimene ei parane, siis selle käsitluse järgi on inimese Jumalasuhe poolik või on ta üldse kurjadest jõududest vaevatud. Ei aita siin seegi, et Piibel on täis inimesi, kes esindavad nii vaimset kui füüsilist nõrkust, millest hoolimata Jumal saab neid vägevasti kasutada. Valikuliselt osutatakse näiteks kirjakohtadele, mis räägivad kurjadest vaimudest (vägivaldne Piibli tõlgendamine), tõmmates need välja kontekstist. Inimese peale asetatakse surve, et ta lihtsalt peab olema “terve”. Kannatused ja surm kui inimelu loomulik osa on seda tüüpi kirikutes hirmutav nähtus, millest püütakse maksimaalselt eemalduda. Selline kirik on väga ebaturvaline koht traumeeritud ning vaimse tervise muredega inimestele, ehkki just need inimesed vajaksid väga oma ellu armastavat ja turvalist keskkonda.
- valikuline Piiblitekstide tõlgendamine. Nii sügavalt ma ennast teoloogidega ei kõrvuta, et hakkaksin sellesse teemasse süvitsi minema, kuid Piiblit saab lugeda väga mitmel moel. Saab lugeda sõna-sõnalt ja täht-tähelt (paluks sellisel juhul originaalkeeles, kuna tõlked on erinevad ja niiöelda verbaalinspiratsioon võib tõlkes kaduma minna…), kuid saab ka arvestada ajastut, kultuurimõjusid, kirjutatu sihtrühma, paralleelkirjakohti, enne ja peale kirjakohta olevat konteksti ning veel mitmeid nüansse, mille põhjal moodustame maksimaalselt adekvaatse pildi. Lihtsa näitena toon juba põgusalt mainitud naiste alistumise küsimuse. Kolossa kiri 3:18 ütleb: “Naised, alistuge meestele, nagu on sünnis Issandas!” Ainult seda kirjakohta lugedes on pilt väga ühekülgne. Järgmises reas ilmneb aga täiendav õpetus: “Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu!” Kirjas efeslastele võime lisaks lugeda, kuidas mehe armastus naise vastu peaks olema justkui Kristuse armastus koguduse vastu, kes andis koguduse eest oma elu… Kas sellises armastuses saab olla alistumist kui vägivalla õigustamist?
- kirikust väljaheitmised. Hülgamine ning avalik häbistamine on ühed raskemad asjad, mis inimest tabada võivad. Kui kirik leiab, et koguduse liige on tegutsenud ebasobivalt ja heidab ta enese seast välja, siis raskematel juhtudel võib see viia inimese enesetapuni.
- sunniviisiline kinni hoidmine. Inimesele peab jääma tema vaba tahe. Kedagi ei tohi sundida ega ähvardada seoses kirikus käimisega. Pidev pealekäimine ja kontroll mõjuvad laastavalt. Väga tihti pannakse inimesed ka fakti ette, et kui nad enam kirikus edasi ei käi, siis nad jäävad ilma senistest toetajatest ja sõpradest. See võib olla sotsiaalselt nii laastav – paljude jaoks on kirik põhiline teistega lävimise vorm -, et viib inimese enesetapuni.
Spirituaalselt väärkohtlevate kirikute põhiline alus on sundus. Kasutatakse sundi, et inimene järgiks Jumalat või teeniks vaimulikku juhti. Süsteem koosneb rangetest reeglitest ning hirm karistuse ja põrgu ees on põhilised motiveerimisviisid. Rõhutakse valesüüle ja häbile (“Jumal ei luba neid tegevusi” ja neid tehes oled “paha kristlane” või “paha inimene”), mis oma olemuselt toimib samamoodi nagu komplekstraumat tekitav perekeskkond.
Teist tüüpi spirituaalne trauma nõuab seda, et inimene poleks kontaktis oma tegelike emotsioonide ja tunnetega. Näiteks tuleb vältida ilmselgete probleemkohtade tõstatamist ning “head kristlased” peavad kogu aeg naeratama ja olema õnnelikud. Sellises kirikus võivad esineda tugevad topeltstandardid – näiteks kutsutakse koguduse liikmeid üles kasinusele ja manitsetakse rikkuse eest, kuid pastorile on lubatud teistest külluslikum elu (seda tüüpi mudelit palun mitte võtta absoluutsena – tean mitmeid vaimulikke, kes elavad ja teenivad teisi inimesi väga vähese sissetulekuga).
Kolmas ohtlik püünis on isikukultus, mis võib tekkida vaimuliku liidri ümber. Taolises kirikus ei tohi keegi kahelda juhis, temaga mitte nõustuda ega panna kahtluse alla seda, kuidas juht Piiblit tõlgendab. Kui juhi nõu ei toimi, siis on see abivajaja “süü”.
Üks väärkohtleva kristliku grupi tunnuseid on halvustav suhtumine vigadesse ja teisitimõtlemisse. Inimestele kleebitakse tihti “patuse” silt ning andeksandmisele ja lunastusele jääb väga vähe ruumi. Sealjuures tehakse pattudel tihti vahet (tüüpiline patuga halvustamine on seksuaalsusega seoses). Ühed maandavad end ülesöömisega ja see on aktsepteeritav, teised maandavad end alkoholi või pornograafiaga ja see on absoluutselt vastuvõetamatu.
Põgusalt käsitlen ka seda, kuidas inimesest (pastor või vaimulik juht) saab spirituaalne väärkohtleja:
- nartsissistlike joontega isik, kes taotleb positsiooni ja imetlust (nartsissistid võivad olla lahked, enesekindlad, võluvad, karismaatilised). Nartsissist võib kasvada üles ka kristlikus peres;
- inimene pole läbi töötanud enda komplekstraumat, kuid jõuab kõrgele positsioonile (alateadlikult hakatakse kasutama lapsepõlve väärkohtleja mustreid);
- inimene, kes alustab heade kavatsustega, kuid ei reflekteeri end edasi liikudes piisaval määral ning jõuab must-valge mõtlemiseni.
Spirituaalse väärkohtlemise tulemusel võib inimene saada religioosse trauma sündroomi, mille väljundid on sarnased komplekstrauma häirele. Tavaliselt tekib RTS reaktsioonina radikaalsetest ja fundamentaalsetest liikumistest pääsemisele. Inimesel võivad esineda unehäired, õudusunenäod, flashbackid, vaimse tervise häirumine (depressioon, dissotsiatsioonid, ärevus, lein, viha, letargia), enese isoleerimine, segadustunne ja negatiivsed veendumused iseenda, teiste ning ümbritseva maailma suhtes. Lisaks on veel terve rida kahjulikke mõjusid isiklikule usule ning kiriklikele süsteemidele laiemalt. Kõik, mis seondub kristlusega võib saada sellele inimesele triggeriks. Tekib pettumus Jumalas, mis tegelikult on palju otsesemalt pettumus inimestes, kes on usku ja Jumalat esindanud. Vastupidiselt võib inimene ka ennast süüdistada ning tunda, et tema ise on läbinisti vale ja patune.
Mida kauem on inimene olnud seotud väärkohtleva spirituaalsusega, seda pikemalt ja tugevamalt käivad temaga kaasas vastavad mõjutused. Isegi süsteemist lahkudes võib inimesega kaasa jääda süüdistav “hääl”, mis mõjutab tema otsuseid, minapilti ning suhestumist teiste inimestega.
Kuidas aidata ennast või teist inimest, kui ollakse sattunud spirituaalse väärkohtlemise ohvriks?
Kui inimeses on säilinud soov jätkata oma elu kristlasena, siis tuleb ette võtta selge eraldamistöö. Tuleb vaadelda seda, mis on tõene ja mis on vale. Tarvis on selekteerida, mis senistes uskumustes võib olla lihtsalt ühe liidri või usugrupi nägemus Jumalast ja sellest, milline peab olema kristlane. Toetada tuleks inimese isikliku Jumalasuhte loomist ning enesega leppimist ja aktsepteerimist just selles elu punktis, kus parasjagu ollakse.
Spirituaalse väärkohtlemise ja traumaga tegelemiseks oleks hea leida enda kõrvale inimene, kes on usaldusväärne ja mõistev. Religioosse tausta ja hariduseta inimesel on suur oht siinkohal mõningaid nüansse alahinnata ja pisendada või teha haiget asjatundmatute suhtumistega. Tulemuseks võib olla, et inimene läheb veel rohkem katki. Psühholoogidel ja teistel ilmalikel nõustajatel, kes puutuvad kokku klientidega, kellel on religioosse trauma kogemus, soovitan konsulteerimist professionaalse hingehoidja või usaldusväärse vaimuliku juhiga. Vajadusel saab inimesele soovitada hingehoidlikku nõustamist. Pädev hingehoidja arvestab sealjuures inimese vaimset haavatavust, traumaatilisest seotusest tulenevaid kaitsereflekse ning sügavamaid eksistentsiaalseid küsimusi. Tegu on olukorraga, kus tuleb julgelt otsa vaadata ka vihale ja pettumusele kristlaste ning Jumala osas. Isiklikult julgustan neid tundeid kindlasti mitte alla suruma. Vahel on vaja alandada ka süütunnet selle osas, et kritiseeritakse oma kirikut.
Spirituaalsest väärkohtlemisest paranemise juures on täiesti loomulik, et tõmbutakse mõneks ajaks kirikust eemale. Mõnikord kogevad inimesed sellises eraldusperioodis kõige suuremat vaimulikku kasvamist. Kui tagasi tõmbumist ja eraldumisvajadust halvustatakse, saavutatakse ainult valu võimendumine ning negatiivsete tunnete kuhjumine.
Lõppkokkuvõttes tahan tagasi tulla alguse juurde. Spirituaalne ja religioosne vägivald võib esineda kõigis uskumusi veendumusi tekitavates või toetavates süsteemides. Seni loetletud põhjused on olnud inimlikul psüühikal tuginevad. Kui me lisame siis juurde ka vaimumaailma kahjustused, siis tuleb olla igasugu müstiliste praktikate ja uskumuste propageerimisega äärmiselt ettevaatlik. Nii nagu evangeeliumi kuulutamine ei tohi olla Piibliga pähe lajatamine, ei tohi nõidust, ennustamisi ning eelmiste eludega seotud vaimsust vastutustundetult reklaamida. Me teame aimamisi, kuidas teaduslikult inimese psüühikat toetada, kuid vaimsete ja spirituaalsete maailmade avamine võib anda hullemaidki tulemusi. Vaimne ja eksistentsiaalne tasand ümbritseb kõike seda, mis inimest iseloomustab ja selle hävimisel paisatakse inimese ümber ja sees kõik segi. Tulemuseks tekivad afektiivsed suitsiidid, rünnakud, ärevus, psühhoos, sundmõtted… Mõnikord saavad inimesed esmast abi ja kiiret edasiminekut, kuid õige pea avastatavad, et asjad hakkavad veel rohkem viltu vedama…
Kutsun üles kõiki, kes tegelevad mingit laadi spirituaalsusega, jälgima seda, kas keegi Sinu kõrval võib olla spirituaalse vägivalla ohver. Kui tajud, et inimene on saanud viga süsteemi poolt, võid kinnitada, et Sina pole süsteem ja soovid siiski talle olemas olla. Raskematel juhtudel tuleks aidata inimene arstini (psühhiaatrini), et vältida püsivate kahjustuste tekkimist. Abi võib olla ka erinevatest teraapiatest või hingehoidlikust nõustamisest. Esmatasandil hingehoidlikku abi pakub ööpäevaringne tasuta Hingehoiutelefon – 116 123.
KailiSarg 