Minu kurbus, pettumus ja jõuetu viha on praegu nii tugevad, et ma ei saa jätta kirjutamata. Ma ei ole tunneteta robot või enda probleeme eitav isik, nagu Eesti süsteemis tihti abistava elukutse inimestelt oodatakse. Olen kontaktis oma emotsioonidega ja julgen tunnistada inimlikku valu. Ausus on mulle olulisem kui ükskõik milline poliitkorrektne populaarsus.
Kõik, kes lugesid minu viimast postitust, teavad et märtsikuu alguses olime teadmatuses sellest, kas ja kuidas meie liin tööd jätkab ning milliste töötajatega. Võiks arvata, et sellega sai kogu saaga läbi, aga teate mis – see kestab senini ja on omandanud juba täiesti absurdsed mõõtmed…
Jätan välja konkreetsed nimed ning rõhutan taaskord, et kõnelen ainult enese eest, kuid seekord on mu jutt juba detailsem ning ausam, sest ma leian, et meie riigis on süsteeme, mis peavad tõsiselt oma töö alused läbi mõtlema.
Detsembris 2021 sai selgeks, et Hingehoiutelefon läheb Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) alla, sest Sotsiaalministeeriumil on vaja abiliine kokku tõmmata. Hingehoiuliin omab telefoninumbrit, mis on tuntud Euroopas üldiselt. See on lihtne number, mida on hea meelde jätta ja mis on viimase kahe aasta jooksul sisse töötatud paljude helistajate poolt. Meie klientide arvukus ja nende murede ulatuslikkus on olnud algusest peale ka meie endi jaoks ootamatult suur. Oleme saanud ministeeriumi abil pakkuda neile tasuta hingetuge ning oleme teinud seda täielikus konfidentsiaalsuses. Helistajad küsisid meilt sageli: “Ega seda kõnet ei salvestata?” Meie kinnitus, et need kõned on ainult abivajaja ja abistaja vahel, andis neile kindluse rääkida väga erinevatel teemadel. Aga tulen salvestamise teema juurde tagasi pisut hiljem…
Meie liini töötajate pädevus on olnud üsna ühtlane, meil olid regulaarsed supervisioonid. Need meist, kes olid läbinud hingehoiu täisõppe, olid saanud suurema ettevalmistuse kriisiabiks kui SKA-le kuuluva Vaimse Tervise Liini töötajad, kes on olnud väga erineva taustaga inimesed. Loomulikult tähendas see seda, et ühel hetkel oli neil niikuinii vaja oma personal ümber vaadata… Ka täna – põgenike abistamise töös – näen ma, et SKA koolitab oma spetsialiste nii mõneski asjas, mida meie oleme juba saanud suuremas mahus kui nende õpe seda pakub…
Tulin kaks päeva tagasi reisilt. Esimene kõne, mille saabudes sain, oli SKA töötajalt, kes oli määratud uue telefonitööga seotud asjaajamisi korraldama. Oli väga kena ja viisakas vestlus. Selle käigus pakuti mulle 0,45 koormuse asemel 0,5 koormusega tööd, mainiti palka, küsiti mult isikuandmed lepinguks. Vene keelt ei peetud meie töötajate puhul enam primaarseks. Kõigi meie töötajatega oli kokkulepe tehtud ning uuel nädalal lubati lepingud saata. Tähistasin seda õhtul oma perega ning rõõmustasin koos sõpradega…
Täna tuli SKA koordinaatori poolt meie senisele tööjuhile täiesti uus teave… Ja ma ütleksin, et kui see pole aprillinali, siis see on võtnud minult igasuguse usu Sotsiaalkindlustusametisse, Ohvriabisse ja kogu sellesse seltskonda, kes oleksid pidanud mu tööandjateks saama.
Neid, kes ei oska vene keelt, ikkagi ei võeta tööle. Senised kokkulepped täna siiski enam ei kehti. Või peaks ütlema, et jälle ei kehti, sest seda “saab-eisaa” tsirkust on meiega juba paar kuud tehtud…
Olen käinud SKA vabatahtlikuna abiks psühhosotsiaalse kriisiabi andmisel. Märkasin seda, et seal oli tublisid ja südamega töötajaid ning tunnustasin neid selle eest, et nii lühikese ajaga on suudetud ära korraldada hea töö. Isegi kui nende korralduse vastu oli nurisejaid… Loomulikult oleks saanud seda tööd paremini teha, aga ma tõesti tahtsin näha ja uskuda parimat.
Üle ööpäeva tagasi registreerisin end järgmisse valvesse seoses sõjapõgenikega. See valve oleks pidanud olema praeguse seisuga vähem kui 24h pärast. Minu ainus info oli linn, kus see toimub… Ei ühtki muud täpsustust. Tunnistan, et tühistasin selle pool tundi tagasi ära. Sellist loksutamist ja vahelduvat infot, nagu praegu on selles süsteemis, on lihtsalt kurb kogeda. Pingutused vabatahtlike kaasamiseks on olnud kiiduväärt, kuid igasugu kirjadele ja süsteemidele peab mitu korda vastama ja siis ootama, kas ikka oled sobilik… Kui arvestada, et tegu on sama organisatsiooniga, kes hakkab korraldama telefonituge Eestis, siis mul on sellest kõigest pehmelt öeldes kõrini.
Kirjutasin kunagi, et suhtun kahtlusega Ants Rootslasesse ja igasugu äärmuslikesse alternatiivabistajatesse, aga tänase seisuga tahaksin öelda, et meie ametlikud süsteemid tunduvad mulle juba kordades julmemad. Tegelikult isegi vägivaldsed. Ohvriabi ja SKA on minu silmis praegu olnud minu osas vägivaldsed… Jah, kasutan sedavõrd karmi sõna, sest ma tunnen, et keskkond, mis peaks hoolitsema Eesti rahva vaimse tervise eest, teeb väga paljusid katki ega hooli minust kui üksikisikust. Võib ju öelda, et sõjapõgenikud on hetkel tähtsamad ja sellega olen paljuski nõus, kuid meie tööga seonduv oli laual juba mitmeid kuid enne Ukraina sõda. Nende kuude käigus olen pidanud olema teadmatuses, kuidas mu elukorraldus edasi kulgeb.
Kui selle kirjutise tulemus on, et ma ei saa riiklike süsteemidega enam kunagi koostööd teha, siis praeguse seisuga ütlen, et see oleks vaid võit minu jaoks isiklikult! Ma pole oma tööd kordagi teinud süsteemide jaoks, vaid inimeste jaoks, kellele ma loodan kasvõi pisikesel määral olemas olla.
Vähe sellest, et senised tööalased kokkulepped ei kehti (tööle jääb heal juhul paar hingehoidjat ning seda kuue tunni vältel ööpäevast. Seni oldi meile alati tänulik, et oleme ainus koht, kuhu saab ööpäevaringselt helistada. Ka 112 andis meile öösiti kõnesid…), ilmneb asjaolu, et SKA kavatseb niiöelda hingehoiutelefonil (ma pole siiani aru saanud, mis on selle liini uus nimetus) hakata kõnesid salvestama. Praeguse seisuga nad ei kavatse salvestamisest inimesi teavitada, vaid eeldavad, et inimene loeb selle ise Sotsiaalministeeriumi lehelt välja, nagu nad teevad seda Ohvriabi liinil. Pean seda inimese usalduse kuritarvitamiseks.
Minu tööeetika välistab selle, et ma hakkan kellelegi valetama või et minu kõnet abivajajaga saab keegi teine kuulata. Kui selle eesmärk on kaitsta klienti, siis leian, et klientide huvide eest väljas olla ning kaebustesse tõsiselt suhtuda saab ka siis, kui kõnesid ei salvestata. Vastasel juhul peaks ju ka kõik terapeutide, psühholoogide ja psühhiaatrite vestlused klientidega olema salvestatud…
Olen pettunud, et süsteem, mis on mõeldud abivajajatele (SKA ja Ohvriabi), on pidanud nii vähe lugu meist, kes oleme kaks aastat Eesti inimestele toeks olnud. Kindlasti olen oma töö käigus teinud ka vigu, kuid tänu ja kiitust olen selle töö käigus mina küll saanud rohkem kui ise tunnen, et väärt oleksin.
Mulle isiklikult on olnud väga väsitav, et saan ühel päeval ühe info ja teisel päeval teise. Kui märtsi alguses olin valmis juba leppima, et keele pärast mind tööle ei võeta, siis hiljem jutt muutus ning üleeile pakuti mulle tööd suuremas mahus… Täna võetakse see töö taas täielikult ära. See teeb mulle väga haiget. See on tekitanud minus palju segadust. See on tekitanud umbusaldust nende osas, keda olen pidanud abistajateks. Kas minu tunded ei loe midagi? Kas tõesti oli kogu protsessi taga tegelikult mõte, et üks süsteem saaks lihtsalt hingehoiutelefoni numbri enda hoolde? Miks ma pean end vaevama vaheldumisi rõõmustamisega headest uudistest ning pisaratega kurbadest uudistest?
Igatahes olen teinud eneses otsuse, et sellise ebaselge ja lugupidamatu käitumise tõttu mina praegu sellesse süsteemi ei astu ka siis, kui mulle seda homme jälle pakutaks!
KailiSarg 