Category Archives: Määratlemata

Maailm areneb jõudsalt. Ülikiiresti. Üks suurimaid muutusi on infohulga kasv. Seda tuleb sisse iga päev ja igalt poolt. Miljardite ajude “protsessorid” kärssavad hommikust hilisõhtuni meeletu tulva all. Sellest on räägitud, et infoküllus, millega kaasneb valikute küllus ja palju muid küllusi, produtseerib omakorda mitmeid puudujääke… Mulle meeldib rääkida ennekõike isiklike näidetega. Nii ei pea ma muretsemaLoe edasi: “Majaka otsimine teabemere egoismipaadis”

Ma tean, et juba ainuüksi selle pealkirja eest võin ma saada konservatiivi või äärmuslase või poliithuvilise tiitli. Ma kirjutan Charlie Kirk’st – mida ma muud veel olla saan kui mitte poliitikahull konservatiivne äärmuslane? Või kas mitte just see, et inimliku käitumise vääriline olemiseks ei pea olema ühegi maailmavaate esindaja,  ei peaks olema Kirki surma peamisteLoe edasi: “Kuidas Charlie Kirik’i surm minu siseellu ja välismaailma peegeldusi tõi ehk avar mõtisklus kristlusest ja meediapõhisest sekundaartraumast vägivallani”

Esmalt tahan öelda, et ma kindlasti ei kuulu nende hulka, kes õpetavad, et saa üle oma minevikust ning et minevikul pole tänasele päevale mingit mõju. On küll! Meie olevikku poleks minevikuta, sest olevik on alati mineviku resultaat. Mida ma mõtlen selle all, et olevik on mineviku resultaat? Me keegi pole ilma varasemate kogemusteta. Kui võtanLoe edasi: “Kui minevik dikteerib tänaseid suhteid”

“Igal lool on oma lugu” ütles mulle mõni aeg tagasi üks väga hea sõber. Ma ei tea, kas see oli tema originaalmõte või kusagilt laenatud. Sel hetkel polnud see ka oluline. Eile tuli aga lause lugudest, millel on oma lugu, mulle uuesti meelde ning hakkas kõnelema üht uut lugu.  Kust algavad lood? Kas iga luguLoe edasi: “Igal lool on oma lugu”

Olen viimasel ajal korduvalt märganud enda ümber mõtet, et äkki räägitakse traumast liiga palju. Võib-olla on trauma ületähtustatud ja ülekasutatud “moodne termin” ning selle sõna tarvitamine kuidagi alaväärtustab “päris” raskusi kogenud inimesi? Mõneti suudan mõista nende muret, kes seda küsivad, aga minu kiire vastus antud küsimusele oleks, et tegelikult räägime me traumast liiga vähe. VeelLoe edasi: “Kas traumast räägitakse liiga palju?”

Kompleks- ja arengutraumad mõjutavad inimese isiksust ja käitumist väga tugevalt. Sealjuures ei tee kõik väljundid, mis käivad kaasas traumeeritusega, inimest teiste silmis tingimata nunnuks ohvriks, keda tahaks iga hinna eest aidata, nagu on tihti kuvatud posttraumaatilise häirega naistegelasi romantilistes raamatutes. Traumeeritutel võib esineda mitmeid omadusi, mis peletavad kõrvalseisjad eemale. Käesolevas mõtiskluses võtan vaatluse alla üheLoe edasi: “Trauma ja mustvalge mõtlemine”

Me elame ajastul, kus vaimsest tervisest räägitakse palju ning selles valdkonnas võib leida palju erinevaid töötajaid ja teenusepakkujaid. Igaühel on oma spetsiifika ja oma väljund ning üldpilt on sama kirju kui vanaema lapitekk. Abivajajale võib see olla esimeseks keerdkohaks, kus küsida endalt, et kelle poole siis mina peaksin pöörduma? Tahan, et neil, kes on otsustanudLoe edasi: “Mina abistavas elukutses – väärtused ja põhimõtted, millega töötan”

Mõistan, et tõmban järjest enam käima teemasid, mis astuvad inimeste kannale. Ausalt rääkimine – olgu see kooskõlas teiste arvamusega või mitte – on alati väljakutse. Ausus on üks väheseid asju, mis on ikka veel siin maailmas tabu. Näen enda ümber üliharva inimesi, kes on teiste vastu ausad, aga veel vähem neid, kes on iseenda vastuLoe edasi: “Aususest”

Kas olete märganud, et tihti ütlevad need, kes on eriti palju kannatanud ja raskeid sündmusi kogenud: “Teistel on hullemini”, “Ma ei tohiks viriseda, kuna minuga ei juhtunud x, y, z sündmus…” ja nii edasi? Oma kogemust pisendatakse ning valu sellest üritatakse alla suruda, kõrvutades seda teiste valuga, mis on mingisugusel skaalal suurem. See on traumeeritudLoe edasi: “Traumade võrdlemine tuleb peatada”